Olgem ausad, luitejooksu rada sealsete mändide all on ropult raske! Kümnele kilomeetrile kogunenud tõuse-langusi ei jõudnud kokkugi lugeda. Pikki, umbes 45kraadiseid tõusunurki tuli võtta vähemalt kümmekond. Sekka ka liivaseid lõike, juurikaid ja käbisid, mis tähendas, et sekundikski ei saanud valvsust kaotada. Hoopis teine tera, kui niisama asfaldil tiksuda.
Erandita kõik kaaskannatajad, kellega jõudsin rääkida, ristisid raja ränkraskeks. Siiski mainiti, et ega üks jooksuvõistlus peagi lihtne olema. Treeni siis rohkem!
Kui pärast lõpujoone ületamist olid enamikel näod krimpsus ja jooksjaid langes kui loogu – kes hingeldas põlvili, kes selili, kes otsis kaaslaselt tuge –, siis selleks ajaks kui pulsi taandudes toidupunkti jõuti ja maitsvat kanasuppi naha vahele aeti, olid spordisõprade näod juba naerul. Jess, tehtud!
Luitejooksul läbiti poolmaratonigi, mille võttis ette 46 jooksjat. Väledaim oli Jaen Ots, kes kattis 21,1 kilomeetrit 1:23.28ga.
Tõsine spordipäev oli teise koha omanikul, britil Sage Pearce-Higginsil (1:25.24). Pärnus elav ultrajooksja otsustas stardipaika minna joostes ehk tegi soojenduseks suvepealinnast Jõulumäele 24kilomeetrise otsa. Siis pani armastatud spordibaasis veel poolmaratoni otsa ja arvas, et selleski jäi väheks – niisiis silkas ta pärast jõuproovi veel kojugi. Palus vaid siinkirjutajal auhinnad autoga linna ära viia, sest kaks tekki ja muud preemiad näpuotsas olnuks tülikas liduda.