Enamuse sellest ajast, kui mina olin välisminister, oli president Toomas Hendrik Ilves, kes teadagi on suur välispoliitika spetsialist. Eks ikka tuli ette olukordi, kus me mingis asjas kohe ei olnud sama meelt, aga siis tuleb rääkida. Räägi inimesega. Mulle oli täiesti vastuvõetamatu ja kujuteldamatu olukord, kus Eesti ametlikud esindajad, on see siis president, välisminister, peaminister või veel keegi neljas, lähevad avalikkuse ette ja tegelevad üksteise süüdistamisega. Ja mitte ainult Eesti, vaid tegelikult ju kogu maailma avalikkuse ette mindi erinevate positsioonidega või üksteist süüdistades, mis on veel hullem. Kõik need erinevad rõhuasetused, mis aeg-ajalt võisid tekkida, tuli ikkagi omavahel selgeks rääkida ja minna välja ühe Eesti positsiooniga.
Kui vaadata ka tänast olukorda, siis meil on ju olemas presidendi juures riigikaitse nõukogu, kus kutsutakse kokku erinevate ametkondade juhid ja parlamendi esindajad ning räägitakse neist asjadest, mis riigikaitses on kõige tähtsamad, ja ma loodan, et üritatakse omavahel kokku leppida. Miski ei takista ju võtmast kokku ka kogu, kus rääkida välispoliitika asjadest. Kas või neist teemadest, mis on viimasel ajal välja tulnud.
Tegelikult ma arvan, et teemasid, mida oleks kasulik kõigi Eesti juhtidega, kes tegelevad välispoliitikaga, omavahel rääkida ja seisukohti ühtlustada, on veel. Näiteks Eesti Hiina-poliitika. Usun, et kui hakata lähemalt uurima, siis ka siin võib tulla üllatusi, kus seisukohad võivad olla natuke liiga erinevad. Neid kohti maailma tulipunktides on küll ja veel, kus oleks kasulik siin Eestis omavahel ikkagi enne läbi rääkida. Sellest, kui erimeelsusi demonstreeritakse riigist väljas, ei ole kellelgi midagi võita.