Kui Robin hommikuprogrammi lõpetas, sõitis ta Nõmmele, lapsepõlvekoju, kus isa pärast lahutust oli elanud. Robin astus tuppa, kus kõik oli juhtunud. Ta võttis mopi ja hakkas koristama. Siis läks õue, pügas hekki, niitis muru. Rassis aias õhtul kaheksani. „Nii kuradi õnnetu on see kõik,“ mõtles ta.
Isa surma hetkel oli ta ka ise sügavas augus.
Üha rohkem vaevab teda küsimus: miks isa vaimse tervise abi ei otsinud? Nii nagu Robin on otsinud.
„Mitte kunagi ei taha ma olla enam see, kes ma olin kuus aastat tagasi.“
Ühel päeval tundis ta, et enam pole midagi kaotada ja
Oled juba tellija?Logi sisse