Nii pöördubki Sinisalu esimesena suursaadik Daniel Erik Schaeri poole, küsides: „Mis paneb uskuma, et Aafrika võiks olla järgmine suur läbimurdepiirkond?“

Schaer ei hakka vastust ilustama. „Eks see ongi see miljoni dollari küsimus,“ ütleb ta, kuid toob välja kohe rea põhjuseid, miks Aafrikast enam mööda vaadata ei saa. „Väga suur osa maailma maavarade reservidest asuvad Aafrikas,“ sõnab ta. Seal on ka tohutu taastuvenergia potentsiaal. „60 protsenti maailma päikeseenergia potentsiaalist asub Aafrikas,“ täpsustab Schaer. Ja lisaks paikneb sellel mandril suur osa seni kasutamata põllumajandusmaast.

Suursaadiku hinnangul ei ole aga kõige olulisem mitte see, mis on maa sees või maa peal, vaid hoopis see, kes seal elavad. „Rahvaarv, kiire kasv ja noored ju kasvavad üles digieluga,“ ütleb Schaer ning lisab, et kõige kiirem nutitelefonide levik toimub just Aafrikas.

Samuti kasvab seal kiiresti IT-sektor. Näiteks avas Google hiljuti kontori Nairobis. „Ja programmeerija töötunni hind on seal nüüd kõrgem kui Eestis,“ märgib Schaer. See tähelepanek lõhub üsna otseselt stereotüübi Aafrikast kui ainult odava tööjõu piirkonnast.

Tehisintellekt võib Aafrikas tähendada midagi muud kui Euroopas

Lembit Loo vaatab Aafrikat tehnoloogiaettevõtja pilguga. Tema sõnul on Aafrika eriti huvitav praeguses tehisintellekti ajastus: kui Euroopas ja Ameerikas kardetakse, et AI võtab inimestelt töö, siis Aafrikas võib olukord olla vastupidine. „Seal ei ole vaja asendada töökohti, pigem saab noort ja peale kasvavat rahvastikku kohe rakendada uue majanduse või uue tehnoloogia reeglite järgi,“ selgitab Loo.

Aafrika eeliseks on see, et paljudes sektorites puudub vana, aeglane ja kulukas süsteem, mida peaks hakkama ümber ehitama. Kui Euroopas tuleb sageli moderniseerida olemasolevat, siis mitmes Aafrika riigis saab uusi lahendusi ehitada nullist.

Miks Aafrika tõus on seni veninud?

KPMG partner ja nõustamisteenuste juht Hanno Lindpere toob vestlusesse ajaloolise perspektiivi, meenutades, kuidas kuulis investeerimiskonverentsidel Aafrika suurest tõusust juba paarkümmend aastat tagasi. „Kohe-kohe-kohe, kas järgmine või ülejärgmine aasta see tuleb,“ meenutab ta toonaseid ennustusi. „Nüüd on 20 aastat mööda läinud.“

Lindpere hinnangul ei ole probleem selles, et Aafrikas puuduks kasvuvõime, vaid selles, et kasvu ei ole suudetud püsivaks muuta. Mitmed riigid on kiiresti tõusnud, kuid seejärel tagasi langenud. Ta viitab ka arengumajanduse käsitlustele, mille järgi ei pruugi Aasia tööstusmudel Aafrikas toimida ning mandri tugevus võib peituda hoopis teenustes.

Schaer nõustub osaliselt, kuid lisab, et üks suurimaid kaotatud võimalusi on see, kuidas loodusvarasid kasutatakse. „See lihtsalt viiakse minema ja see lisandväärtus saab kuskil mujal sinna lisatud,“ ütleb ta. Ehk Aafrika ekspordib toorainet, kuid töötlemise kasu jääb sageli mujale.

Schaer toob välja ka terava sotsiaalse vastuolu. „Näiteks Lõuna-Aafrikas on rikaste ja vaeste vahe kõige suurem maailmas. Kui keskklass ei kasva, jääb ka siseturu areng pidurduma.“

Kontinent, kus naaberriiki jõudmine võib olla keerulisem kui Euroopasse lendamine

Jutuks tuleb ka Aafrika-sisene ühendatus, või õigemini selle puudumine. Sinisalu meenutab oma kogemusest Aafrika turismisektoris, et naaberriikide vahel liikumine võib olla üllatavalt keeruline ja kallis. „Kui Euroopas lennatakse odavalt Riiga või Helsingisse, siis mitmes Aafrika piirkonnas tähendab naaberriiki minek lendu läbi kolmanda riigi,“ toob ta näite.

Schaer kinnitab seda näitega oma tööst. Kui tal tuli külastada India ookeani saareriike, kujunes marsruut pikaks ringiks läbi Frankfurdi, Mauritiuse, Etioopia, Seišellide, Keenia, Komooride ja Madagaskari. „Ühegi saare vahel ei olnud ühtegi lennuühendust,“ ütleb ta.

Samas näeb ta ka muutusi: „Ida-Aafrikas oli kunagi Kigali ja Mombasa sadama vahel 18 kontrollpunkti. Nüüd on ainult neli kontrolli. Suurem osa on piirikontrollid. See tähendab, et regionaalne kaubandus liigub siiski paremuse poole.“

Rwanda – verisest minevikust digiriigi ambitsioonini

Saate üheks keskseks teemaks kujuneb Rwanda. Veel mõnikümmend aastat tagasi räägiti kogu maailmas seal toimuvast genotsiidist, nüüd tuuakse Rwandat sageli esile kui üht Aafrika reformimeelsemat riiki. Lembit Loo, kes elas seal aastaid, ütleb otse: „Seal on väga tugev poliitiline ühiskondlik tahe ja president Kagame tugev leadership.“

Loo sõnul kujundab Rwanda end teadlikult digiriigiks, kuhu oleks lihtne investeerida ja kus ettevõtlus on soositud. Ta toob näiteks droonifirma Zipline, mis alustas seal ravimite kohaletoimetamist. „Rwandas oli lihtsalt hea vaba seadusandlus, kus oli võimalik tegelikult seda ärimudelit katsetada,“ räägib ta. Tänaseks tegutseb ettevõte üle maailma.

Veelgi kõnekam on Loo kirjeldus sellest, kuidas Rwandas kasutati tehisintellekti avalike teenuste pakkumiseks. Sealne kinyarwanda keeles suhtlev kõnerobot aitas inimestel telefoni teel makse maksta, dokumente tellida ja riigiga suhelda. „Seal ei olnud küsimus ainult selles, et inimestel pole arvuteid ega nutitelefone,“ selgitab ta. „Tihtipeale oli küsimus ka see, et inimestel puudus kirjaoskus.“ Sellises olukorras võib häälteenus olla tõhusam kui veebikeskkond.

Mida võiks Eesti Aafrikasse müüa?

Eesti ettevõtete võimalustest Aafrikas rääkides ütles Schaer konkreetselt, et Eesti edu ei seisne mitte suuruses, vaid efektiivsuses. „Bolt on taksonduse häkk, Wise on panganduse häkk, Skype oli telefoni häkk,“ toob ta välja, lisades, et valdkondades, kus Eesti ettevõtted on tasemel, suudetakse asju teha palju efektiivsemalt.

Tema hinnangul on just see võimekus see, mida Aafrika turud vajavad. Ja see ei tähenda ainult tehnoloogia eksporti kitsas mõttes, vaid oskust lahendada päris probleeme. Näiteks paljudel Aafrika turgudel ei taheta lihtsalt lahedaid vidinaid, vaid eelistatakse lahendusi, mis täidavad konkreetset vajadust. „Küsimus on selles, kas pakud vitamiini või ravimit. Ehk edu võib saata neid ettevõtteid, kes suudavad pakkuda midagi hädavajalikku, mitte lihtsalt meeldivat lisandust.“

Schaer toob esile ka Bolti laienemise Lõuna-Aafrikasse, kus ettevõtte kasv sai tõeliselt hoo sisse. See kinnitab, et Eesti digiettevõtete mudelid võivad töötada ka palju suurematel ja keerulisematel turgudel.

Loo lisab, et Eesti teine suur tugevus on keeruliste reformide elluviimine. „Üks võimekus ja eristuja, mis Eestil kindlasti on olnud, on see, kuidas neid projekte väga hästi ellu viia,“ sõnab ta ja tõdeb, et digilahendusest üksi siin siiski ei piisa. „Vaja on muuta ka organisatsioone, protsesse ja inimeste harjumusi.“

Tema hinnangul võiks Eesti eksportida Aafrikasse lisaks tarkvarale ka oskusteavet, kuidas riike ja organisatsioone tõhusamaks muuta. Eesti kogemus e-riigi, andmevahetuse, maksusüsteemide, registrite ja avalike teenuste digitaliseerimisel on midagi, mida paljud riigid aktiivselt otsivad. Eriti Aafrika, kus soovitakse vana bürokraatiat vältida ja teha arenguhüpe otse moodsate lahendusteni.

Loo meenutab ka praktilist kogemust ühest Maailmapanga projektist, kus Eesti meeskond lootis teha suure osa tööst distantsilt. Reaalsus oli aga teine. „Kui kohtumised toimusid kohapeal, liikus töö kiiresti. Distantsilt dokumente vahetades jäi protsess seisma. Alles tagasi kohale lennates selgus, et partnerid olid oma kodutöö teinud, kuid soovisid otsuseid arutada ühise laua taga. See näitab, kui oluline on kultuurilise tööviisi mõistmine.“

Enamik Aafrika digitaliseerimisprojektidest sünnib doonorrahastuse toel ning ettevõtted, kes soovivad seal edu saavutada, peavad mõistma ka seda süsteemi. „Tihti tuleb projektis sees olla aastaid enne hanke väljakuulutamist. See tähendab, et edu ei too mitte ainult hea toode, vaid kannatlikkus, suhted ja oskus protsessi õigel ajal siseneda,“ selgitab Loo.

Nii võikski Eesti Aafrikasse müüa palju enamat kui tarkvara. Müüa võiks oskust teha asju kiiremini, odavamalt ja targemalt ning viia suuri muutusi ellu nii, et need päriselt tööle hakkaksid.

Aafrikasse ei minda ühe delegatsioonivisiidiga

Nii Loo kui Schaer hoiatavad saates lihtsustatud ootuste eest: kui keegi loodab minna Aafrikasse ühe delegatsioonivisiidiga, teha mõned ametlikud kohtumised ja tulla tagasi suurte lepingutega, siis praktikas see nii ei käi. Aafrika turgudel loevad järjepidevus, usaldus ja valmisolek päriselt kohapeal olla.

Suursaadik ütleb otse, et edu saadab neid, kes on valmis järjekindlalt tagasi minema. „Need, kes investeerivad sellega, et kohale minna ja mitte ainult see üks kord presidendiga, aga läheb peale seda ikka ja jälle tagasi – need on need, kes on võitnud,“ sõnab ta. Schaeri mõte on selge: nähtavus ja püsiv kohalolek loovad usaldust rohkem kui ükski pidulik visiit.

Loo sõnastab sama mõtte oma küsimuse kaudu veelgi selgemalt: „Kas sa oled valmis minema ja kolima sinna paariks aastaks?“ Tema hinnangul tekivad usaldus, kontaktid ja tegelik turumõistmine alles siis, kui elatakse kohapeal, saadakse aru inimeste tööviisist ja õpitakse tunnetama kohalikke otsustusmehhanisme.

Sinisalu ja Lindpere toovad samuti välja, et Eesti ettevõtjatel võib olla liigne usk sellesse, et välisturgudel saab edu saavutada samamoodi nagu kodus: kiiresti, efektiivselt ja vähese füüsilise kohaloluga. Loo nendib, et Eesti väikeses ühiskonnas ollakse harjunud kiirelt kokkulepeteni jõudma, sest kõik on kõigiga kuskil ülikoolis koos õppinud, saunas käinud, korporatsioonis olnud, kuid rahvusvahelistel turgudel, eriti Aafrikas, tuleb usaldus alles ajaga.

Kuigi Eesti delegatsioone on Aafrikas viimasel ajal palju käinud, toonitavad kõik saatekülalised, et visiit on alles algus, mitte tulemus. Reaalne äri sünnib siis, kui pärast esimest kohtumist minnakse tagasi teist, kolmandat ja neljandatki korda, et ehitada suhteid, õppida turgu tundma ja tegutseda seal pikaajaliselt.

Järgmine suur võimalus võib tulla sealt, kuhu paljud veel ei vaata

Saates jääb kõlama, et Aafrika ei ole üks suur lugu, vaid kümme erinevat lugu korraga. Ühes riigis on fookuses loodusvarad, teises digiriik, kolmandas finantstehnoloogia ja neljandas turism. Nagu Loo ütleb: „Ärme räägi Aafrikast üldiselt, sest tegemist on 54 erineva riigiga, kus on väga erinevad lähenemised ja väga erinevad arengud.“

See tähendab, et investoril või ettevõtjal ei ole mõtet küsida, kas Aafrika on hea võimalus, vaid milline Aafrika riik, milline sektor ja milline partnerlusmudel võiks olla õige. Schaer rõhutab samuti, et kõik sõltub sellest, mida müüakse ja millist turgu otsitakse. „Kui vaja on ostujõulist klienti, tasub vaadata küpsemaid turge, nagu Lõuna-Aafrika Vabariik, Maroko või Keenia. Kui eesmärk on kiirem kasv, võivad huvitavamad olla vähem arenenud, kuid suure hüppepotentsiaaliga turud.“

Seal, kus osa maailmast näeb riske, näevad teised järgmise kümnendi kasvu. Schaeri kinnitusel raha Aafrikas leidub: „Raha ei ole probleem. Küsimus on, et sa pead turgu tundma. Just teadmiste, kohalolu ja õigete kontaktide puudumine on sageli suurem takistus kui kapital ise.“

Samal ajal sünnivad Aafrikas lahendused, mida Euroopas alles otsitakse. Mobiilimaksed, digitaalsed identiteedisüsteemid, AI-põhised avalikud teenused ja paindlikud regulatsioonid näitavad, et mitmes valdkonnas ei olda enam arengumaade rollis, vaid katsetatakse tulevikumudeleid juba täna. Rwanda näide tõestab, et kui poliitiline tahe, tehnoloogia ja selge eesmärk kokku saavad, võib muutus tulla kiiresti.

Kes otsib kiiret kasumit ja lihtsat turgu, võib Aafrikas pettuda. Kes on valmis õppima, kohale minema ja pika plaaniga tegutsema, võib aga leida sealt suure võimaluse. Nagu Schaer ütleb: „Need, kes investeerivad sellega, et kohale minna ja lähevad peale seda jälle ja jälle tagasi on need, kes on võitnud.“