Aastal 2024 valiti Eesti aasta loomaks harilik saarmas – vilgas poolveelise eluviisiga kiskja, kes toitub peaasjalikult kalast, aga ka veelindudest, vähkidest ja konnadest. Kuna saarmas toimetab veekogude läheduses eelkõige hämaras ega raja võimsaid pesakuhilaid ja tamme nagu kobras, on tema tegevust loodushuvilisel keeruline märgata.

Kuressaare Hariduse Kooli õpilane Isadora Rahumeel analüüsis rajakaamerate ülesvõtteid. Ta tegi kindlaks, et saarmas on Saaremaa jõgedel ja ojadel laiemalt levinud, kui varasemad vaatlused näitasid. Selgus, et saarmale sobivaimad elutingimused kattuvad suuremat looduslikku mitmekesisust tagavate tingimustega – saarmas asustab pikemaid metsaste kallastega ja inimtegevusest vähem mõjutatud aastaringselt veerikkaid jõgesid, kirjutab Tartu Ülikooli kaasprofessor ja ajakirja Akadeemiake juhatuse liige Triinu Visnapuu.

Kuidas saarmast ja tema tegevusjälgi ära tunda?

Harilik saarmas (Lutra lutra) kuulub kärplaste sugukonda (Mustelidae) nagu ka kärp, nirk, tuhkur ja nugis. Erinevalt teistest pisikiskjatest on saarmad aga kohastunud eluga vees: nende keha on pikk ja voolujooneline, jäsemed lühikesed, varvaste vahel ujulestad ning saba jäme, lihaseline ja ahenev ning moodustab olulise osa keha pikkusest.

Ujuvast saarmast on veepinnal paista vaid nina ja silmad. Saarmad on teistest kärplastest ka suuremad – keskmiselt kaaluvad nad 5–15 kilogrammi. Sarnaselt teistele kärplastele jätab saarmas oma  väljaheited vee äärde nähtavale kohale näiteks kividele. Väljaheite ja nahast eritatava nõrega märgistab saarmas oma territooriumi, mille pikkus võib mööda veekogu kallast ulatuda seitsme kuni kümne kilomeetrini. Saarmad kasutavad puhke- ja pesapaikadeks kaldas olevaid vette avanevaid urge.

Milline on saarma arvukus ja praegune olukord?

Saarmaslastest on harilik saarmas kõige levinum liik, kelle levila ulatub Briti saartelt ja mandri-Euroopast kuni Põhja-Aafrika ning Ida- ja Kagu-Aasiani. Seoses üleilmse levikuga on saarmal kujunenud 12 eri piirkondi asustavat alamliiki.

Siiski klassifitseeritakse liiki kui ohulähedast, sest saarma asurkond on paljudes riikides langustrendis: loomad hukkuvad liikluses ning neile sobivad elupaigad kaovad teede ja muu taristu ehitamise käigus, maaparandustööde, aga ka veekogude kuivamise ja põua tõttu. Olenevalt piirkonnast ohustavad saarmaid veel keskkonnareostus, kalapüügivahenditesse ning koprapüünistesse kinni jäämine, aga ka salaküttimine, sest saarma karusnahk on väga hinnatud.

Lisaks on saarmast peetud kalavarudele kahjulikuks liigiks, kelle arvukust tuleb piirata. Ühe aasta jooksul tarvitab üks saarmas toiduks üle 200 kilogrammi kala. Sellest hoolimata on uuringud näidanud, et valdavalt on tegemist väiksemate isendite ja tööstuslikult vähetähtsate kalaliikidega ning tema menüüsse kuulub ka veelinde ja teisi loomi. Seega ei saa saarmast kuidagi pidada veekogudel ebasoovitavaks liigiks.

Mitu Euroopa riiki on teinud ühiseid jõupingutusi, et saarma arvukus taas tõusuteele suunata. Elupaikade taastamine, keskkonnasaaste vähenemine ja jahikeeld on saarma taas paljudesse piirkondadesse tagasi toonud. Samas on elupaikade taastamine palju keerulisem ja kallim, kui mõne vooluveekogu algse olukorra rikkumine näiteks kraavitamise või kallastel metsa raadamisega.

Eestis on saarmas olnud põline veekogude asukas, kuid liigi arvukus on suurel määral kõikunud. Saarmaste arvukuse madalseis oli meie veekogudel 1970. aastatel, kui Eesti alal elas vaevalt 300 looma. Arvukust vähendasid karmid talved, madal veeseis ja küttimine. Järgnevad veerikkad aastad viisid saarma arvukuse taas tõusuteele, liik levis paljudesse sobivatesse veekogudesse ning väiksemate kõikumistega on saarmaste arvukus paarituhande looma suurusjärgus püsinud.

Saarma puhul rakendatakse riiklikku levikuseiret, mida tehakse iga kuue aasta järel. Aasta 2018 seireandmete alusel  on saarmapopulatsioon Eestis soodsas seisundis, liik on levinud üle kogu Eesti, asustades ka suuremaid saari ja rannikumerd. Asurkonna seisundit peetakse soodsaks, kui püsiseire piirkondadest on asustatud vähemalt 80 protsenti ja miinimumarvukus ei kahane alla 1000 isendi. Praegu on saarmas Eestis lookuskaitse all, kuuludes III kategooriasse.

Mida vajab saarmas Saaremaal?

Osava ujujana tuntud saarmas liigub mööda veekogu kaldaid mitmete kilomeetrite kaugusele, aga lähedalasuva metsa alla ta jahiretked üldiselt ei ulatu. Saarmale on sobilikud ojad ja jõed, mis talvel täielikult ei jäätu. Suvel veevaeste ja talvel täielikult jäätuvate veekogude puhul tuleb saarmal minna otsima paremaid toitumis- ja elupaiku. Pikki retki tehakse ka vastassugupoole otsingul.

Lääne-Eesti vesikonda kuuluvale Saaremaale jõudis saarmas teadaolevalt alles 1998. aastal ja püsivad asurkonnad tekkisid Eesti suurematele saartele sajandivahetusel. Kuigi eelmise seire käigus saarmast Saaremaal ei tuvastatud, siis eElurikkuse portaali lisatud vaatluste alusel leidub saarmast mitmetes saare ida- ja lõunapoolsetes vooluveekogudes.

Põhikooliõpilane Isadora Rahumeel Kuressaare Hariduse Koolist seadis oma uurimistöö eesmärgiks teha Saaremaa jõgedele ja ojadele paigaldatud rajakaamerate abil kindlaks saarma leviku ulatuse Eesti suurimal saarel. Lisaks kaardistas Isadora saarma esinemist ja arvukust mõjutavaid võimalikke tegureid – kopra esinemine, mügri esinemine, jõgede pikkus, kallaste metsasus ja jõgede loogelisus ning jõe vooluhulgad.

Aastal 2024 seirati veebruari algusest kuni aprilli lõpuni 83 rajakaamera abil Saaremaa ojasid ja jõgesid. Isadora vaatas läbi ligi 230 000 rajakaamera ülesvõtet ning tegi juhendajate abiga kindlaks saarma esinemise 24 erinevas asukohas kokku 110 fotol.

Lisaks saarmastele tuvastas Isadora rajakaamerate jäädvustustel mitmeid teisi loomi kokku 65 liigist. Kõige rohkem esines vaatlustes sinikaelparte, mügrisid ja kopraid, kes võivad olla saarma saakloomad. Saarma uute kinnitatud elupaikadena lisandusid selle uurimistöö käigus Leisi, Punabe ja Tirtsi jõgi.

Tulemustest selgus, et saarma jaoks on elupaigavalikul Saaremaal tõenäoliselt kõige olulisem jõe pikkus, sest peamiselt tuvastati saarmaid jõgedes, mille pikkus on vähemalt 30 kilomeetirt. Lühikesed jõed on tundlikumad veerežiimi muutustele, sest suurvesi liigub kevaditi järjepidevalt varasemasse aega. Samuti suviti paljud väiksemad vooluveekogud saarel kahanevad oluliselt või kuivavad sootuks.

Teine põhjuslik seos ilmnes saarma esinemise ja jõgede kallaste metsasuse vahel, mis näitab, et saarmale ei sobi jõeosad, kus kaldalt on puud maha võetud. Puujuured hoiavad kaldaid kinni, vältides erosiooni ja juurte alla tühimikesse tekivad ideaalsed varjepaigad. Lisaks leidub metsastes jõelõikudes rohkem sobivaid saakloomi nagu pardid, konnad ja närilised.

Väga oluline saarma seisukohalt on ka kopra olemasolu, sest kobras kujundab oma tegevusega looduslikke märgalasid, mis omakorda aitavad veetaset hoida ja mitmekesistavad maastikku.

Veekogu looduslik ilme ei ole saarma eluks vajalik, aga vooluveekogude mitmekesisus on oluline nii talle kui ka kogu vee-elustikule. Seega on saarma näol tegu olulise indikaatorliigiga, mis annab tunnistust selle piirkonna heast ökoloogilisest seisundist. Liigi kadumine viitab omakorda loodusliku elukeskkonna halvenemisele.

Saarmal kui liigil läheb Eestis praegu üsna hästi. Küll aga võib inimene oma hoolimatuses liiki siiski ohustada, kui taristute rajamisel ja veekogude kallaste hooldamisel ei kasutata loodushoidlikke ja elurikkust toetavaid võtteid.

Isadora Rahumeele uurimus “Inimtegevuse mõju keskkonnale indikaatorliigi harilik saarmas (Lutra lutra) näitel” pälvis 2025. aasta õpilaste teadustööde riiklikul konkursil põhikooliastme I preemia. Tööd juhendasid õpetaja Inge Vahter (Kuressaare Hariduse Kool) ja Martin Silts (SA Lutreola). Isadora Rahumeel esindas Eestit rahvusvahelisel uurimisnädalal International Wildlife Research Week, kust saadud kogemusi jagab autor artiklis lehel Miks. Uurimistööga saab põhjalikumalt tutvuda õpilaste teadusajakirja Akadeemiake erinumbris.