Lõpuks ometi on riik lükanud käima põhjaliku ühistranspordireformi. Regionaalareng ja ühistransport on äsja toodud sama asekantsleri alla. Selle tähtsust ei saa üle hinnata. Hästi toimivas ühistranspordis on peidus potentsiaal teha mitmesaja tuhande Eesti inimese elu paremaks.
Ühistransport peab ennekõike viima inimesed tööle-kooli ja tooma sealt tagasi koju. Inimestele tuleb anda reaalne võimalus valida tööandjat, see tõstab ka palku. Tööjõu saadavus laseb ka ettevõtetel vabamalt tegutseda. Korralik sissetulek tööst või ettevõtlusest on kõige parem sotsiaalne turvavõrk ning vähendab ka riigi sotsiaalset koormust. Inimestele võimaluste loomine ise oma elu parandada on parim programm igas vallas ja sellele tasub igal tulevasel vallavanemal mõelda.
Aga see tähendab, et tuleb lahti lasta mõttest, et ühistranspordi korraldus on iga omavalitsuse siseasi. Inimesed käivad tänapäeval tööl vabalt ka viiekümne või isegi saja kilomeetri taha ning vahetavad tööandjat pigem sageli. Seega on täiesti eluvõõras planeerida ühistransporti eeldusega, et inimesed tingimata nii elavad kui ka töötavad samas vallas. Me ei tohi teha oma inimesi ühistranspordi kaudu sunnismaiseks.
Paraku see on praegu Eestis enamasti reaalsus. Eesti on kaetud tegelikult absurdsete pisikeste ühistranspordisüsteemikestega ehk ühistranspordikeskustega. Kolmveerandi ulatuses tühjad bussid sõidavad majanduslikult valdavalt kasutuid ringe, ühendades “äärealasid” teoreetilise “keskusega”. Igal aastal kuluvad sajad miljonid eurod. Kuid kas inimesed normaalselt tööle pääsevad? Ei pääse. Ja ostavad olude sunnil igasse peresse kaks autot.
Ühistransport on majanduse tööriist
Ühistranspordi korraldus on ühelt poolt üsna sirgjooneline logistiline ülesanne. Kuskil elavad inimesed, kuskil asuvad töökohad, koolid-lasteaiad, kaubandusvõrk ja teenused. Koondame andmed, arvutame eelarve piires vedamisvõimekuse ning paneme õiges suuruses bussid sõitma sealt, sinna, sedakaudu ja sel ajal, nagu see kõige rohkematele inimestele kõige suuremat väärtust loob.
Kehtib logistika üldreegel, et tähtis on tühisõitude minimeerimine ehk ringliinide loomine, kus kogu ringi ulatuses on piisavalt reisijaid.
Teiselt poolt on ühistransport paratamatult ka emotsionaalne ning seetõttu paraku ülimalt politiseeritud küsimus. Pahatihti on lastud sel muutuda mõnes omavalitsuses otsekui psühholoogiliseks sotsiaalteenuseks: kui buss sõidab ka minu majast mööda, siis ma tunnen, et vallas “elu käib” või “meiega arvestatakse”. Ning see on ju ka tasuta!
Aga millest ei räägita, on see, et see buss on enamiku ajast peaaegu tühi ning sellele kuluva raha tõttu ei saa näiteks kooli remontida või valla teede talvise hoolduse taset tõsta. Arvud räägivad karmi tõde: viis–kümme reisijat keskmise liinikilomeetri kohta, mille üle mõni omavalitsus kohati lausa uhke on, on tegelikult kohutav alatäituvus ja maksumaksjate raha vastutustundetu raiskamine.
Tööle viiv ühistransport on sama tähtis nii äärealal kui keskuses
Arvestades, kus on töökohad ja kuhu neid juurde tekib, ei ole Eestis mõtet korraldada ühistransporti isegi maakonna tasandil, kui tahta, et maksumaksja raha on põhjendatult kulutatud. Liinid peavad kulgema ülekaalukas enamuses selle järgi, kus on reaalne piisav liikumisvajadus.
“Minimaalselt tasubki Eestis ühistransporti korraldada peamiselt nelja regiooni tasandil: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Ida-Eesti ja Lääne-Eesti.”
Adun üsna hästi, mida sellises mastaabis veokorraldus endast kujutab. Meie umbes 15 miljonit liinikilomeetrit aastas on sarnases suurusjärgus kui Eesti suurima regiooni ehk Põhja-Eesti Ühistranspordikeskuse oma. Seega julgen väita, et minimaalselt tasubki Eestis ühistransporti korraldada peamiselt nelja regiooni tasandil: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Ida-Eesti ja Lääne-Eesti. Saared on paratamatult eraldi.
Sealjuures pole oluline üksnes inimestele tööle pääsemise võimaldamine kaugematest nurkadest, vaid sama tähtis on ka senisest mõistuspärasem liinivõrk tihedamalt asustatud piirkondades. Tegelikult just seal loob iga õigesti liikuma pandud buss kõige suuremat majanduslikku väärtust nii inimestele, ettevõtetele kui läbi maksude ka omavalitsustele ja riigile.
Bussiliin Lasnamäe–Rae vald–Kesklinn?
Toon konkreetse näite. Praegu on Tallinnas enda korraldatud ühistransport ning Rae vallas läbi Põhja-Eesti Ühistranspordikeskuse enda oma. Kui ka räägitakse uuenduslikest ideedest, et mõni liin võiks linnapiiri ületada, siis kujutatakse ette joont, kus buss või isegi tramm sõidab kesklinnast aedlinna, näiteks Peetri või Viimsi keskusse, ja tagasi. Tegelikult oleks sellist luksuslikku sutsakat tarvis üsna vähestele.
Selleks, et päriselt ühistranspordi korralduse efektiivsust tõsta ja maksumaksja ehk meie kõigi raha mitte põletada, on vaja mõelda kastist väljas. Hommikul vara alustavad tööd Rae valla Lagedi-Jüri piirkonna tootmisettevõtted, mille tööjõust suur osa, umbes 10 000 inimest, elab Tallinnas, peamiselt Lasnamäel. Rae vallas elab jällegi tuhandeid inimesi, kes suunduvad tööle Tallinna kesklinna.
Ringliin Lasnamäe–Lagedi–Jüri–Peetri–Ülemiste–Kesklinn–Lasnamäe (ja õhtul vastupidi) saavutaks ilmselt tipptäituvuse ja üle 90 protsendi liinikilomeetritest oleks produktiivne sõit. Kui marsruut ja graafik hästi paika timmida, loobuks ilmselt omajagu lasnamäelasi autost (mis on arvestatav kulu) ja omajagu jürikaid-peetrikaid vähemalt pere teisest autost. Vähenevad ummikud, kõik säästavad raha ja aega. Ning seda isegi juhul, kui sellisel liinil oleks piletil hind.
See on vaid üks näide, mis asukohast tulenevalt on loodetavasti paljudele ettekujutatav. See aitab selgitada, millised võidud rahas ja efektiivsuses on võimalik saavutada, kui korraldada ühistransporti inimeste reaalsete liikumisvajaduste järgi üle omavalitsuste piiride.
Logistikasüsteemide korraldamise kogemuse pinnalt hindan, et Eesti ühistranspordis on puhtalt sellise optimeerimisega võimalik saavutada kokkuhoidu suurusjärgus 30 protsenti, Harjumaal isegi enam. Äärmiselt olulised säästetavad eurod meie praeguses eelarvelises olukorras ja lisaks veel võimalus aidata inimesi senisest paremini majandusse lisatulu looma.
Seega tuleb Eesti ühistranspordi tervikliku ja keskselt juhitud reformiga kindlasti ja kiirelt edasi minna. Seda nii majandusliku kasu kui ka regionaalarengu nurga alt vaadatuna. Soovin selle eestvedajatele kindlat meelt ja otsustamisjulgust.