Tänavu õlitati Eestis rekordilised 12 623 kormorani kurna, mis tähendab, et pea viiskümmend tuhat kormoranipoega jäi kalurite nõudmisel koorumata. Õlitamist põhjendatakse kalavarude vähenemisega ja avalikkust hirmutatakse, et kui me kormoranidega kohe midagi ette ei võta, siis viie aasta pärast meil enam Eesti vetes kala pole1,2. Kalasaakide andmed näitavad aga hoopis risti vastupidist.
Rannapüügi statistikast võib välja lugeda, et viimase 20 aasta jooksul ei ole Liivi lahe kalapüügi mahud vähenenud, vaid on veidi isegi suurenenud. Väinamerel on saagid lausa jõudsalt kasvanud. Seda küll juhul, kui räimesaaki nendes võrrandites mitte arvestada.
Jätsin räime kõrvale kahel põhjusel. Esiteks, räime kui avamerelisema eluviisiga kala osakaal kormorani toidulaual on pea kõigis Läänemere toitumisuuringutes olnud vaid mõni üksik protsent ja kormorani mõju räime ülisuurtele populatsioonidele peetakse teaduskirjanduses seega minimaalseks3. Teiseks, räim moodustab rannapüügi mahtudest keskmiselt 80 protsenti ja tema püügimaht sõltub hoopis rahvusvaheliselt kokku lepitud püügikvootidest.
Igatahes võib öelda, et piirkondades, kust pärineb lõviosa Eesti rannapüügi saagist, ei ole kormoran tema potentsiaalsete saakloomade püügimahtusid tervikuna vähendanud. Seda hoolimata sellest, et kormoranide arvukus on samal ajal umbes neli korda kasvanud ja seda peamiselt just nendes samades piirkondades.
Joonis 1. Rannapüügi mahtude muutused läbi aastate Liivi lahel ja Väinamerel koos kohalike kormoranipopulatsioonide muutustega. Mõlema andmerea väärtused (tonnid ja haudepaaride arv) on pandud samale suhtelisele skaalale, et muutuste kõverad oleksid lihts Autor/allikas: Põllumajandus- ja toiduamet, keskkonnaagentuur
Kriitik tahab nüüd kindlasti väita, et asi pole mitte mahtudes, vaid teatud hinnalisemate kalaliikide vähenemises. Teoreetiliselt õige mõte, aga jällegi pole andmeid, mis tõendaks, et kormoran just neid vääriskalu ihkaks.
Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi tehtud kormorani toitumisuuring4 Kihnu lähistel näitas hoopis, et 2024. aastal sõid kormoranid suve lõpus ülekaalukalt ümarmudilat (67 protsenti) ja ogalikku (19 protsenti). Mujalgi Eestis on saarte haudelinnustiku seirajad täheldanud, et kormoranide hirmureaktsioonina välja oksendatud kalahunnikud sisaldavad enamasti mudilat, ogalikku ja emakala. See tuleneb sellest, et kormoran on oportunistlik toituja ja sööb esmajärjekorras kõige levinumat kala.
Joonis 2. Kolmel Kihnu laiul kütitud kormoranide maos esinenud kalaliikide liigiline koosseis arvuliselt. Autor/allikas: Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi 2025. aasta aruanne “Kormorani toitumisuuring Kihnu laidudel”.
Ümarmudil on Läänemerele äärmiselt ohtlik võõrliik, sest karpidest, kalamarjast ja muust kättesaadavast toitudes põhjustab ta põhjaelustiku vaesustumist ja muutusi toiduvõrgustikus5.
Ogaliku söömine on samuti teretulnud, sest ogalike arvukus on erinevate antropogeensete mõjutuste läbi Läänemeres kohati ülikõrgeks muutunud. Kuna ogalik on nii-öelda väike kiskja, avaldab nende suur arvukus juba survet ahvena, haugi ja teiste röövkalade marjale ja noorjärkudele. Lisaks, pisikesi veeselgrootuid süües võimendavad nad eutrofeerumise negatiivset mõju, sest vetikatest toitujaid jääb vähemaks6.
Mõned kalauurijad on küll välja toonud, et kuna paljud kalurid püüavad nüüd juba hea meelega ka ümarmudilat, on ümarmudilat sööv kormoran ikkagi kalurile konkurendiks. Kui me nüüd korraks unustame ära fakti, et ümarmudil on Läänemeres ohtlik võõrliik, siis ikkagi peab nentima, et kalurite ümarmudila saak pole langenud: 2020. aastal püüdsid eesti rannakalurid umbes 200 tonni mudilat, aga 2024. aastal juba tervelt 700 tonni7. Jätkub kõigile!
“Näeme, kuidas loodus (kormorani näol) üritab lahendada inimese tekitatud probleeme, aga inimene on liiga taipamatu, et sellest aru saada.”
Nii et tervelt 86 protsenti kormorani toidust ei too kaluritele mitte kahju, vaid pigem kasu. Ilmselt isegi rohkem kui 86 protsenti, sest saakloomade jaotus arvutati Kihnu uuringus isendite, mitte massi järgi. Järjekordselt näeme, kuidas loodus (kormorani näol) üritab lahendada inimese tekitatud probleeme, aga inimene on liiga taipamatu, et sellest aru saada.
Oluline on veel välja tuua, et mainitud uuringus ka ülejäänud 14 protsenti kormorani toidusedelist ei sisaldanud ahvenat, haugi, koha ega teisi röövkalu, kelle kadumises kormorani süüdistatakse. See 14 protsenti jagunes hoopis enam-vähem võrdselt hõbekogre, emakala, räime ja tobia vahel. Neist vaid räim on rannakalandusele märgatava majandusliku tähtsusega kala, aga võrreldes sellega, kui palju inimene traalide ja mõrdadega räime püüab, on kormorani mõju köömes3.
Kas asi võib olla selles, et kormoran on ahvena ja teised vääriskalad juba lihtsalt nahka pistnud?
Ebausutav, sest oportunistliku liigina sööb kormoran esmajärjekorras arvukamaid liike. Ehk mida väiksemaks mõne kalaliigi arvukus muutub, seda väiksemaks muutub kormorani surve sellele liigile.
Inimene aga on vägagi valiv, kasutades võrkusid, mille silmasuurus vastab soovitud kala suurusele. Näiteks ahvena suutis eestlane juba 1990. aastatel, enne kormorani arvukaks muutumist, merest praktiliselt välja püüda, mis näitab, et ahvenavarude kokkukukkumine ei ole mingi uudne nähtus, mida saab ainult kormoranidega seostada.
Keskkonnaamet on kormoranimunade õlitamislubade väljaandmise otsustes veel põhjendanud, et kormoran on kalastikule eriti ohtlik, kuna toitub peamiselt väikestest, ca 10-22 cm pikkadest, kaladest.
Järelkasvu on ka muidugi vaja, aga ökoloogilises mõttes on kõige väärtuslikumad siiski suguküpsesse ikka jõudnud kalad. Kusjuures, enamike kalade sigimispotentsiaal kehamassi suurenedes muudkui kasvab. Noorte kalade seas on aga suremus niigi suur ehk märkimisväärne osa nendest väikestest kaladest oleks nii või naa looduslike tegurite tõttu ära surnud. Ühe piraka kala püüdmine on sageli suurema negatiivse mõjuga kui sama raske portsu väikeste kalade söömine8. See on muuseas üks põhjus, miks pole korrektne võrrelda inimeste ja kormoranide aastast väljapüüki pelgalt tonnides.
Tähelepanuväärne on veel see, et isegi väikeste kalade hulk meres ei seostu kormorani arvukusega. 1990. aastate lõpust alates on mitmel pool üle Eesti viidud läbi kesksuviseid seirepüüke, kus kasutatakse nakkevõrke, mille silmasuurused vastavad suures osas kormorani eelistatud kalade suurustele.
Juba kiire pilk Kihnu, Hiiumaa ja Matsalu seirepunktide andmestikele näitab, et saagikus ei ole seal seoses kormorani arvukuse mitmekordistumisega langenud. Kihnu ja Matsalu puhul on saagikustes näha hoopis selget tõusutrendi. Eks see ole ka ootuspärane, sest ülepüügist tingitud röövkalade vähesus, eutrofeerumine ja muidugi ka ümarmudila juurdetulek tähendabki rohkem väikesemõõdulisi kalu.
Joonis 3. CPUE ehk saak standardse nakkevõrkude jada kohta ühe püügiöö jooksul (roheline joon) näitab Kihnu seirealal selget tõusutrendi. Ka kohaliku kormoranipopulatsiooni suurus (hallid tulbad) näitab tõus Autor/allikas: Tartu Ülikooli Mereinstituut, keskkonnaagentuur
Kokkuvõttes saab öelda, et kormoranide arvukuse tõus ei ole Eesti peamistes kalanduspiirkondades kaasa toonud ei püügimahtude vähenemist ega seirepüügi saagikuse vähenemist. Järeldada saab hoopis seda, et kormorani arvukus on tõusnud vastukaaluks ümarmudila, ogaliku ja teiste väiksemõõduliste kalaliikide suurenenud arvukusele. Lisaks näitas hiljutine Liivi lahes tehtud uuring, et valdav osa kormoranide toidueelistustest on mereökosüsteemile kasuliku mõjuga ja mingit otsest majanduslikku kahju neil rannakalandusele praeguse seisuga ei ilmne.
Kormoran pakub meile massiliselt levivat võõrliiki ümarmudilat süües väärtuslikku ökosüsteemi teenust. Vältimaks endale jalga tulistamist tuleb kormoranimunade õlitamine ja muu arutu kormorani tagakiusamine lõpetada.
3 Hansson, S., Bergström, U., Bonsdorff, E., Härkönen, T., Jepsen, N., Kautsky, L., … & Vetemaa, M. (2018). Competition for the fish–fish extraction from the Baltic Sea by humans, aquatic mammals, and birds. ICES Journal of Marine Science, 75(3), 999-1008.
6 Olin, A. B., Olsson, J., Eklöf, J. S., Eriksson, B. K., Kaljuste, O., Briekmane, L., & Bergström, U. (2022). Increases of opportunistic species in response to ecosystem change: the case of the Baltic Sea three-spined stickleback. ICES Journal of Marine Science, 79(5), 1419-1434.
8 Hixon, M. A., Johnson, D. W., & Sogard, S. M. (2014). BOFFFFs: on the importance of conserving old-growth age structure in fishery populations. ICES Journal of Marine Science, 71(8), 2171-2185.