Elu Amsterdami lähedal Wiispi põgenikekeskuses on ehk samasugune nagu igas teiseski, kuid ikkagi tekib filmi vaadates küsimus, miks nad nii lõbusad on. Aga selle pärast, et nad on kurvad, sest nad kõik pidid oma kodumaalt lahkuma.
«Miks nad muidu oma borši ja pirukaid teevad, nad võiksid ju Hollandi köögi peale üle minna! Nemad aga valmistavad oma rahvustoite südamega kas või juba selle pärast, et vaimselt vastu pidada ning et nende lapsed ei tunneks pidevat sõjahirmu,» arvab Soosaar ja loodab, et ei pea reedesel seansil kell viis autoritega üksi Pärnu Vanalinna põhikoolis seda filmi vaatama.