Tegelikult ei ole spordihuvilist kunagi eriti huvitanud, kes parajasti olümpiakomitee president on. See on taustajõu, teenindaja ametikoht, kus kõik on korras kui teenuse saaja ehk sportlane on rahul. Põhimõtteliselt nagu pallimängu kohtunik – mida vähem teda platsil näha on, seda parem töö.
Keegi pole piisavalt naiivne uskumaks, et eelmise rohkem kui 30 aasta jooksul pole spordis lahkarvamusi ega konflikte olnud. Aga need ei ole massiliselt avalikkuseni jõudnud, järelikult on kõik eelmised presidendid hakkama saanud ühe oma peaülesande ehk vastuolude lahendamisega.
Enam nii ei ole. Olümpiakomitee tegeleb nüüd juhtimisega. Avalikkuseni jõuavad kummalised sõnumid, et võit justkui ei olegi enam kõige olulisem, medalid on väärtuslikud ainult siis, kui need on «õigete» meetoditega võidetud. Selgub, et valminud on dokument nimega Eesti spordijuhtimise strateegiline kokkulepe 2025-2030. 15 lehekülge masendavat kantseliiti, kus 10 peatükist käsitleb nimeliselt tippsporti ainult üks, viimane. Luua, jätkata, tõhustada, toetada, väärtustada, kujundada.
Spordihuviline ootab olümpiakomiteelt ainult ühte – Eesti sportlaste edukat esinemist olulistel võistlustel, eelkõige olümpiamängudel. EOK propageerib liikumisharrastust. Kas keegi oskab mõõta, kas ja kui palju sellest kasu on ja kas seda üldse vaja on. Alternatiivina näiteks populaarne laskesuusatamise kommentaator Margus Ader, kelle auditoorium on EOK omast palju suurem ja regulaarne, soovitab läbi talve igal nädalavahetusel mitu korda välja liikuma minna ning annab ka sportimiskohtade osas soovitusi.