Esimene vihje oli kohalikus ajakirjas nimega Les Dernières nouvelles d’Alsace. Seal kirjutati, kuidas viiuldaja Emmanuel Coppey Prantsusmaal Colmari linnas erinevaid vanu viiuleid proovis. Esimese oli teinud Nicolo Amati 1624. aastal, teise Antonio Guarneri 1735. aastal ja kolmanda Antonio Stradivari 1719. aastal.
AFP-ga rääkinud varastatud muusikainstrumentide ekspert Pascale Bernheim oli täiesti kindel, et tegemist on II maailmasõja ajal kadunud Lauterbachiga.
Prantsuse ajalehe Le Parisien uurimise kohaselt röövisid natsisõdurid selle viiuli 1944. aastal Varssavis asuvast muuseumist. Bernheim leidis, et enne Teist maailmasõda kuulus instrument Poola tööstur Henryk Grohmanile, kes andis selle enne oma surma üle Poola muuseumile. Instrument oli külma sõja ajal aastaid Ida-Saksamaal, misjärel nähti seda viimati 1990. aastate alguses Prantsusmaal.
Stradivari valmistas 1719. aastal vaid üheksa viiulit, millest kaks on kadunud – Lauterbach ja Lautenschlager. Kuid Lautenschlageri tagakülg on valmistatud kahest erinevast puidust – mitte ühest, nagu Lauterbachi puhul, kirjutab Le Parisien.
31. märtsil Colmaris toimunud muusikaõhtu korraldas Emmanuel Jaeger, kes oli 2017. aastal võtnud ühendust Bernheimiga, et selgitada välja ühe Strasbourgi viiulimeistri Jean-Christophe Graffi omanduses oleva viiuli päritolu.
Kuid kui hiljuti lahkunud Briti pillimeister Charles Beare seda eelmisel aastal uuris, ütles ta, et tegemist on Stradivariuse nn kuldajastust pärineva pilliga, rääkis Bernheim. „Minu teada uuris Beare viiulit kaks korda, seejärel tehti sellele dendrokronoloogiline analüüs,“ ütles Bernheim, viidates puitesemete vanuse määramiseks kasutatavatele testidele.
Jaeger aga arvab, et Bernheim eksib. „Minu teada ei ole tegemist varastatud viiuliga,“ ütles ta neljapäeval ajalehele Alsace. Ta väidab, et kontserdil kasutatud viiul oli üks teine 1719. aastal valmistatud viiul. Bernheim on aga kindel, et see pole tõsi. „Kui see on tõesti 1719. aasta Stradivarius ja mitte Lauterbach, siis milline see on?“ küsis ta.
Stradivariuse kuldajastuks peetakse aastate 1700.-1725. aasta vahelist perioodi. Sel ajal valmistatud instrumente peetakse kvaliteetsemaks kui tema varasemaid instrumente, mistõttu on nendel eriti kõrged hinnad ning on kollektsionääride ja viiuldajate seas eriti hinnatud. Hinnarekord kuulub 1715. aastal valmistatud Baron Knoopile, mis müüdi möödunud aastal 20 miljoni euro eest. Lauterbachi hind võib eeldatavasti ületada vähemalt 10 miljonit.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (2)