Pärnu lennujaama probleemi saab lahendada vaid siis, kui leitakse toimiv lahendus Ruhnu saare ühendusele. Üks võimalus selleks käivitada Tallinna–Ruhnu lennuliin. Pärnu lennujaama rolli peame aga laiemalt ümber mõtestama, kirjutab Vladimir Svet.
Tallinna lennujaama mure Pärnu lennujaamaga on igati põhjendatud, kuna tegemist on kuluka taristuga, mille ülalpidamine ei too kaasa piisavat reisijaid ega majanduslikku kasu. Lennujaama roll piirdub praegu sisuliselt Ruhnu ühenduse tagamisega talvekuudel, mil mereliiklus on katkenud ja Pärnu jääb saare jaoks ainsaks regulaarseks ühenduseks mandriga.
Ühenduse katkemine Pärnu lennujaamaga tähendaks aga lennuliinide suunamist Kuressaare lennujaama või äärmisel juhul Ruhnu saare jäämist talveperioodil isolatsiooni ja mõlemad variandid pööraksid Ruhnu logistika suuresti pea peale.
Ainuke tõsiseltvõetav lahendus sellele probleemile oleks Tallinna–Ruhnu lennuliini avamine: tehniliselt tehtav, kuid eeldaks märkimisväärset dotatsiooni riigi poolt, eelkõige kõrgete kütusekulude tõttu. Siinkohal tuleks aga mainida, et regionaalsed lennud on tegelikult juba praegu suuresti riigi doteeritud. Mõistagi tähendaks uus lahendus Ruhnu elanikele suuri muutusi, siiamaani on nende elukorraldus olnud ju eelkõige seotud Pärnumaaga.
Riigi vaates võivad sellisel lahendusel olla omad plussid. Regionaalse liini doteerimine oleks märksa odavam kui tühjalt seisva lennujaama avatuna hoidmine. Riiklike teenuste korraldamine Tallinna kaudu võib olla isegi tõhusam kui Pärnu kaudu. Saare jaoks tähendaks see paremat ligipääsu pealinna teenustele ning võimalust tuua rohkem turiste ka väljaspool suvehooaega.
Mõistagi tuleb Pärnu lennujaama olulisust vaadata suuremas kontekstis kui ainult Ruhnu saarega ühenduse tagamine.
“Arvestades praegust julgeolekuolukorda, oleks riigil ka vastutustundetu müüa maha lennujaam.”
Alles hiljuti Ämari lennubaasi remondi ajal baseerusid seal liitlaste väeüksused ning pole välistatud, et selline vajadus tekib ka tulevikus. Ei tohi ka unustada, et lähedusse on planeeritud üks riiklikest kaitseparkidest, mille puhul vahetu ligipääs korralikule lennujaamale mängib olulist rolli. Arvestades praegust julgeolekuolukorda, oleks riigil ka vastutustundetu müüa maha lennujaam, mis tagab nii meile kui ka liitlastele ligipääsu riiklikult tähtsale objektile.
Võimalik on otsida lennujaamale ajutisi rentnikke või operaatoreid, kes teenindaksid hobilennundust väljaspool Tallinna lennujaama ärimudelit. Kui see ei õnnestu, saab kasutuseta jäänud riigivara vajaduse korral konserveerida. Igal juhul on oluline, et riik säilitab kontrolli enda jaoks kriitilise taristu üle.
Pärnu lennujaama õppetund peaks selgelt meelde tuletama, et lennundus on riskantne äri, kus riskid tihti ka realiseeruvad. Riigina õppisime seda Estonian Airi ja Nordica puhul, nüüd jälgime pingsalt lõunanaabrite seiklusi Air Balticuga. Nagu ka teiste kaasuste puhul, tundus, et Pärnu lennujaama kohal on taevas pilvitu: kohalikud ettevõtjad pidid tooma lende, kohalik omavalitsus katma jooksvad kulud ja riik tagama investeeringud. Sündmusi nagu koroonapandeemia, energiakriis ja sõda Ukrainas toona ette ei nähtud.
Ei pea olema selgeltnägija, et teada, kui palju inimesi Eestis elab ja kui piiratud on meie ressursid investeerimiseks, majanduse kasvatamiseks ja ühenduste tagamiseks.
Tallinna lennujaama juht Riivo Tuvike osutab õigesti, et miljoni inimese kohta on Eesti meie maailmajaos üks lennujaamarohkemaid riike. Nii peame olema väga hoolikad ja targad riiklike investeeringute ja ühenduste planeerimisel ning arvestama nii rahvusvahelise konkurentsi kui ka meie tegelike võimalustega.
Selle juures ei saa unustada kohustust koos hoida tervet riiki, ka Ruhnu saart. Selliste ühenduste tagamine on alati kallis, ei ole kulutõhus ja kipub eelarve dokumentidest välja valguma. Aga ka see on Eesti ja oma riik ongi kallis.