Kolmapäeva õhtul kella 21 paiku valgub Tallinnas Linnateatri majast Laiale tänavale äraseletatud moega inimesi, kohendades mantleid tõtlikul sammul. Eesti uusim teatrimaja töötab täistuuridel, uute lavastuste proovietendused käivad koos publikuga.

Mõni tund varem, kolmapäeva lõuna paiku lõhnab Linnateatri diele’s, kus kunagi ammu surid Romeo ja Julia, magusasti sousti ja supi järele – lõunasöögiaeg. Sajad riidepuud ootavad kastides garderoobi viimist, mööblitükid lahti pakkimist, üks töötaja jookseb värvirulliga ja peab vaatama, et end ära ei määriks, töö käib nii kohviku köögis kui ka teatrisaalides, et kõik viis lavastust õigeks ajaks küpseks saaks.

Korraks vilksatab kammersaali poole rühkiv Egon Nuter, kelle uus lavastus kannab nime «Avamine». Trepil vastu tuleva peanäitejuhi Uku Uusbergi nägu on aga nii laia naeru täis, nagu polekski umbes 45 miljonit eurot maksnud ja aastaid kestnud renoveerimistööd seljataga ning ees teatrijuhi kõige vastutusrikkam õhtu.

Võlvsaalis, mis on Linnateatri üks väiksemaid mängupaiku, 67 kohta, täpsustab inspitsient Johanna Liiv, käib Paavo Piigi kirjutatud näidendi «Viimane liivlane» proov. Külli Teetamm, paljajalu, ehmunud pilk silmis, jookseb kuldsel laval kaasnäitlejate vahel, justkui otsides midagi ammu kaduma läinut. Lavastaja Marta Aliide Jakovski juhtimisel mängitakse läbi lavastuse finaali. Kuldne lava heidab vagunina kitsa saali seintele valgusvirvi, mis toovad videopilditagi silme ette mere. Kuramaa, liivlased, surnud rahvas kangastub hetkega meeltesse.