Iga suurema festivali ajajoonel tuleb ikka aeg-ajalt ette võbelusi: “Baltoscandal” kolis kunagi Pärnust Rakverre, festival “Draama” on läbi käinud hämmastava hulga formaadimuutusi (auhinnad, kuraatorid, aasta parimad jne).1 Pole siis ime, et 21. korda aset leidnud “SAAL biennaal” (varem küll Augusti tantsufestivali nime all) nihkub samuti uutele radadele ning otsib oma (uut) häält. Nüüdseks ongi “SAAL biennaalist” saanud kollektiivset kureerimist viljelev etenduskunstifestival.
(Teatri)festival kui poliitika. Festivali kui dramaturgilise vormi vastu tuntakse viimastel aastatel (jälle?) järjest rohkem huvi. Seejuures ei pea ma silmas viimase kümnendi festivalibuumi, mis näib nüüd lahtuma hakkavat, vaid seda, et festivalides nähakse võimalust oma kunstilist keelt mingit pidi edasi arendada, läbi festivalide ja nende kaudu kõnelda millestki, luua tervik, mis on suurem kui osade summa, ning katsetada teistsuguseid toimimis- ja organiseerumisvõimalusi. Kokkuvõtvalt: saata sõnum, teha poliitikat.
Asjata ei ole praegused Euroopa tipplavastajad – näiteks Tiago Rodrigues Avignonis ja Milo Rau Viinis – valinud oma kunstilise teekonna järgmiseks etapiks festivali kureerimise. See eripärane vorm – ajaliselt lühem kui repertuaariteatri hooaeg, ent pikem kui kestvuslavastus – annab võimaluse suhestuda ümbritseva keskkonnaga, kõnetada vaatajat ka teatrisaalist väljaspool ning luua intensiivseid, kontsentreeritud aegruume, mille abil põletav-kõnetavale teemale fookus asetada: Avignoni teatrifestivalil eri keeltele (sel aastal araabia keelele), Viini festivalil (Wiener Festwochen) poliitilisusele, aktivismile, kogunemistele, linnale.2
Selle kõige valguses pole midagi imestada, et ka “SAAL biennaal” on mõjutatud Euroopa kunstimere hoovustest: juba kaks aastat tagasi (2023) tehti algust kollektiivse kureerimisega, mille raames Kanuti gildi saali kollektiiv (üheksa-kümme inimest) otsustas ühiselt kokku panna festivali programmi – valida lavastused ühises arutelus, jagada vastutust ja korralduskoormat ühiselt, kõnelda festivali nimel ühiselt.3
Heneliis Notton, üks festivali kuraatoreist, kirjeldas 2025. aasta festivali sündi nii: “Sellel korral sai programm kokku niiviisi, et kaks aastat tagasi hakkasime kümnekesi ühe laua taga istuma, arutama, et mis meile tundub olulisena, mida põnevat oleme kusagil välismaal festivalidel näinud. Ja umbes aasta aega arutasimegi lihtsalt niisama, et mis tundub parasjagu kuidagi poliitiliselt meile olulisena, mis meile isiklikult meeldib, millest tundub, et on puudu, mida võib-olla Eesti publik võiks ihata, kas selles on olnud muutusi võrreldes eelmise festivaliga, mis kohalikele kunstnikele ja Eestis toimetavatele lavastajatele võiks olla põnev jne.”4
Pealiskaudsel vaatlusel võib paista, et mis see kollektiivne kureerimine siis ära ei ole: tuled sõpradega köögis kokku ja paned asjad paika, chill-grill. Ent kõik, kes on ühel või teisel põhjusel pidanud rühmas töötama (ja ma usun, et kõik on pidanud ühel või teisel põhjusel seda tegema), teavad, et see pole mingi meelakkumine. Tuleb tegeleda võimuhierarhiatega, võrdse vastutuse ja sõnaõiguse jagamisega – mõnikord kulub rohkem tähelepanu grupi enda dünaamikale kui “asja” tarvis. Ent seejuures kerkivadki esile uued ja palju laiemad küsimused, mis ei puuduta pelgalt ühe väikese etenduskunstifestivali programmi, vaid küsimusi-teemasid, kuidas me üldse suudame ja oskame koostööd teha, mil viisil ühiskondlikke protsesse ja institutsioone üles ehitame, valikuid langetame, otsustame jne.
Kollektiivne kureerimine pakubki seejuures “transformatiivseid väljavaateid mitte ainult sellesse, kuidas me töötame, vaid ka kuidas me sotsiaalseid suhteid mõistame, loome ja hoiame. Nii võib see olla ruumiks, spekuleerimaks, kuidas ühiskond teisiti toimida saaks – võimalus sotsiaalseid suhteid kehastada ja ette kujutada teisiti kui hüperindividualistliku kapitalismi tingimustes”.5
Seega on “SAAL biennaali” otsus kureerida kollektiivselt midagi palju enamat kui turundusvõte, see on katse tuua nähtavale teistsugune “tajutava jaotuskord” ning proovida, mida tähendab töötada teisiti, otsustada teisiti ja vastutada teisiti. Selles mõttes teeb “SAAL biennaal” juba oma vormilt poliitikat ning eristub kõigist teistest Eesti (teatri)festivalidest. Võib isegi väita, et “SAAL biennaal” on Eesti kõige poliitilisem (teatri)festival – ja seda mitte kutsutud lavastuste tõttu, vaid festivali enese vormi ja katsetuslikkuse toel. Sest kureerida kollektiivselt tähendab ühtlasi kureerida poliitiliselt.6
See on isiklik! Kuigi “SAAL biennaalil” pole üht peateemat, vaid “erisugused sektorid või rakursid, millesse mingid teemad sisuliselt või vormiliselt paigutuvad”,7 paistis üks märksõna, täpsemalt, isegi sõnapaar peaaegu igast nurgast vastu – it’s personal. Vist ei olnud ühtegi etendust, mil ma poleks rahvasummas näinud mõnda it’s personal-nokkmütsi või T-särki. See lause oli ühtlasi valitud ametliku merch’i kujunduseks ning kõik festivali töötajad-kuraatorid tuhisesid selles riietuses mööda linna. Sedasi kujunes sellest lausest ka omamoodi moto, läbiv mõttekild (et mitte öelda peateema), mille najal festivali lavastusi – nii nende sisu kui ka vormi – võis vaadelda.
Ely Daou lavastuses “I…Cognitive maps – Chapter 1” (“Mina … kognitiivsed kaardid. 1. peatükk”) läheneti isiklikule-isiklikkusele ruumi kaudu, kirjeldades tubasid, nurgataguseid, rõdusid ja konstellatsioone, milles ta (Liibanoni kodusõja kestel) üles kasvas. Mis mälestused need on, mis me erisugustest ruumidest kaasa võtame, ning mida need meie minevikust räägivad? Lavastus kulgeski oma lihtsuses Ely Daou hääle ja käe joones, kui ta pidevalt uute lapsepõlvekodude põhiplaane paberkilele joonistas. Kord oli ruumis ka vanem vend, vanaema või tüütu naaber, ent pidevalt liiguti läbi Ely Daou perspektiivi ja tema mälukoridoride. Lõpuks jäigi see üks perspektiiv väheke kitsaks, puudu oli üldistus, mis oleks isiklikud mälukillud ja -pildid laiemale tasandile tõstnud (ootamatuks takistuseks osutus ka etendaja kehv diktsioon).
Kollektiivne isiklikkus jõudis aga lavale Alexander Robertsi ja Ásrún Magnúsdóttiri lavastuses “Teenage Songbook of Love and Sex” (“Teismeliseea armastuse ja seksi lauluraamat”), kus paarkümmend teismelist (ja noort täiskasvanut) jagasid ühistes lauludes oma alles kujunevate isiksuste habrast sisekliimat. Noorte etendajate hämmastav energiarikkus lõi saali korralikult pahviks ning hoolimata liigsevõitu pealetükkivusest (püüd publikut iga hinna eest kaasa laulma ja kaasa elama panna) mõjus see igati mõnusa kunstilise tervikuna, mitte suvise laululaagrina. Just noorte energia, usk sellesse, mida nad räägivad (laulud olid nende enda kirjutatud) ning partnerlus, üksteisemõistmine laval mõjus meeliköitvana. Sümpaatne igatahes.
Kõige isiklikumast ja haavatavamast küljest avasid ennast aga Alissa Šnaider ja Arolin Raudva, kelle pool tundi kestev “5 gestuuri” oli igati väärikas punkt elektron.art’i ellu kutsutud formaadile. Formaat ise näeb ette, et kaks kunstnikku, kes ei ole varem koos töötanud (aga austavad teineteise loomingut), saavad kümneks päevaks proovisaalis kokku ning lihtsalt katsetavad, otsivad, proovivad ning lõpuks näitavad ilma lõplikku tervikut vormimata. See julgus tulla välja fragmentide, veel lihvimata teemantidega (aga siiski teemantidega!), olla laval segaduses, lubada ruumi ebaõnnestumise võimalus – selles kõiges oli väga palju huvitavat ning, jah, ka ilu. Šnaider ja Raudva olid kokku pannud kimbu erisugustest liikumisfragmentidest, kehalistest katsetustest ja kehamälu-uuringutest, mida publikule vastavalt ruumis valitsevale tundele või vibe’ile näidati. Kui ikka saalist lahkudes jääb kripeldama tunne, et “tahaks näha veel, rohkem ja pikemalt”, siis on tehtud midagi väga õigesti.
Minu meelest ongi “SAAL biennaalile” jõudnud lavastuste suurim tugevus ja eripära kontseptuaalne katsetamine: isegi kui lavastus-performance otseselt toimima ei hakka, on teostuse taga mõte või idee enamasti väga huvitav. Või siis sõltub saadud kunstikogemus väga palju vaatajast: näiteks kutsus kunstnik Bush Hartshorni “Tell Daddy” (“Räägi issile”) üles külastajat jagama “kõike, mida tahaksid oma isale öelda, aga ei saa”. Siin köitiski mind rohkem kujutlus sellest teosest (ning mida mina räägiksin) kui soov seda reaalsuses kogeda (mida ma hirmust lõpuks ka ei teinud). Kontseptuaalselt lihtne, ent seejuures väga intrigeeriv teos.
Vananenud etenduskunst. Pika ajalooga Gob Squad tõi sel korral Eestisse oma uue lavastuse “News from Beyond” (“Sõnumid teispoolsusest”), mis kujutas spirituaalset seanssi ja suhtlust teatrisaalist välja saadetud kolme “meediumiga”, kes tänaval ringi seiklesid, Kanuti gildi saalist mööduvaid turiste tülitasid ning üritasid leida vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele, mida teatripublik õhtu alguses oli laval kuvatud mobiilinumbrile saatnud. Dramaturgiliselt tõesti väga hästi läbikomponeeritud tervikus oli kõik paika timmitud, oli selge, et see trupp on 20 aastat koos töötanud, nad tunnevad oma žanri. Ent seejuures oli see kõik tolmune, aegunud ja … igav. Justkui õpikunäide etenduskunstist. Isegi tehnoloogiline nüanss, telefonide häälsõnumite kasutamine läbiva vormina ei pühkinud seda tolmukorda maha. Etenduskunst aastast 2005 või 2010.
Samamoodi mõjus ka Xenia Koghilaki “Slamming” (“Slämmimine”), mis koosnes kolme etendaja kehast, kes muusikafestivalide kombekohaselt oma tukka ja juuksepahmakat edasi tagasi viibutasid, üksteisega kontakti astusid, puudutasid, kokku põrkasid ja ringi tuiasid. Ka siin ei olnud midagi halvasti, sobivalt õige pikkusega, väga hea helikujundusega ja läbikomponeeritud koreograafiaga lavastus, ent taas … mingi uus nüanss, vimka, nihestus jäi puudu. Sellist kontseptuaalset-kehalist tantsu- ja etenduskunsti on juba üksjagu Euroopa lavadel viljeletud, nüüd siis (viimaks) ka Eesti laval. Etenduskunst aastast 2018.
Just selle puudu oleva nihestuse ja värskuse oli minu arvates ära tabanud Harald Beharie “Undersang” (“Alamlaul”). Ka siin olid laval tantsijad, kes ühe tunni jooksul piiratud ruumis ringi liikusid, üksteisega suhestusid, ennast üles kütsid ja vabaks lasid. Ent kõik see oli tõstetud maagilis-müstilisse Eesti (männi)metsa, taustaks loojuv päike ja maapinnaks niiske sammal. Just selline kontrast, lõunapoolkera kehade ja põhjamaise looduse kohtumisel tekkiv kummastus mõjus ootamatult värskelt.
Hiljem oli kuulda, et seda olevat mängitud ka lumises Soome metsas, taustaks langevad lumehelbed. Omaette huvitavalt mõjus ka huumor, mis (vist?) oli kätketud dramaturgilisse lõnga – etenduse helikujunduse moodustas etendajate häälekas sisse- ja väljahingamine, lõrisemine, mis mõjus ühes nende kergelt loomastunud ja üle piiri liikumisega koomiliselt (kui just ei sattunud nende tähelepanu keskmesse).
It’s personal (for those, who know). Loomulikult oli festivalil ka lavastusi, mis mind üldse ei puudutanud (nt Ramona Nagabczyńska “Silenzio!” ehk “Vaikust!”) või millega ei osanud haakuda, nt Netti Nüganen koos Piret Sova ja Michaela Kislingiga lavastuses “Ash, horizon, riding a house” (“Tuhk, silmapiir, majal ratsutamine”). Pealegi kuulus festivalikogemuse hulka ka kohustuslik etenduspaikade segiajamine ja seepärast jäi nägemata Michikazu Matsune “All Together” (“Kõik koos”), mis kuulduste põhjal samuti isiklikkuses, eelkõige etendajate sõprussuhete mälusoppides tund aega ringi rändas.
Kokku võttes ei saa küll öelda, et kollektiivses kureerimises teemad lahustuvad ning lõpuks on festival üks suur rosolje, kus midagi igaühelt ja igaühele. Ka pärast 2025. aasta festivali saab nõustuda Pille-Triinu Maistega, kes sõnas eelmise, 2023. aasta festivali järel: “Lavastused olid piisavalt sarnased, et kokku kõlada, aga seejuures ka piisavalt erisugused, et meelde jääda ja mõneti ka tugevaid tundeid tekitada.”8
Mõtlikuks tegi festivalil see, et ikka ja jälle tulid ukse peal vastu ühed ja samad näod. Mingi piirini on see muidugi arusaadav, festival on osati mõeldud siinsetele kunstnikele inspiratsiooniks, ent ometi võiksid “SAAL biennaalile” kutsutud lavastused värskendada ka ühe keskmise teatrivaataja maitset. Peale küsimuse, kuidas kollektiivselt midagi luua-korraldada, on tänapäeval järjest poliitilisem ka küsimus, kes on ruumis kohal. Nüüd võiks “SAAL biennaal” pöörata pilgu maja seest majaesisele ning püüda festivali külastajaskonda avardada. Mil viisil üldse peaks (etendus)-kunstifestival mõjuvälja laiendama, kuidas avada uksed ja teosed, oma esteetika ja mõttelaadid?
Igal juhul väärib tunnustamist, et “SAAL biennaal” tõesti katsetab. Katsetab oma vormiga ning katsetustest hoolimata täidab festivali ka tuumaka sisuga. Et oleks meil kõigil rohkem julgust ja vastupidavust raskuste kiuste katsetamist ja otsingut jätkata!
1 Uus muutus on taas ehk lähemal, kui arvata võiks, sest aastaid “Draama” festivali eesotsas olnud Hedi-Liis Toome pani pärast tänavust festivali ameti maha.
2 Huvi tõestab seegi, et eelmise aasta “Baltoscandali” eel oli õhus võimalus, et saksa kuraatori-dramaturgi-teatrikriitiku Florian Malzacheri hinnatud vestlussarja “The Art of Assembly” (“Kokkupanemise kunst”) järgmine osa toimub Rakveres – teemaks just nimelt festivalid.
3 2025. aasta festivali kuraatorid olid Eneli Järs, Maarja Kalmre, Henry Kasch, Kaie Küünal, Heneliis Notton, Kaius Põder, Priit Raud, Kerly Ritval, Siim Tõniste ja Mesike Tõrv.
4 Heneliis Notton ja Kaie Küünal: SAAL Biennaal läheb metsa ja randa, kuulab noorte häält ja ooperit. – Klassikaraadio, Delta 21. VIII 2025.
5 Marta Keil, Kollektiivne kureerimine. Needusi murdes. – Kanuti gildi saal, Magasin 27. II 2024.
6 Ehk ainult Narvas toimuvat Vabaduse festivali võib pidada sarnasel viisil poliitikat tegevaks: (poliitiliste) vabaduste lõppjaamas, keelelisel ja meelsuslikul ääremaal korraldada festival vabadusest – see nõuab missiooni.
7 Heneliis Notton ja Kaie Küünal: SAAL Biennaal läheb metsa ja randa, kuulab noorte häält ja ooperit. – Klassikaraadio, Delta 21. VIII 2025.
8 Pille-Triinu Maiste, 20. SAAL Biennaal – koos tehtud kaunikene. – ERRi kultuuriportaal 6. IX 2023.