Äriühingu ja selle omanike seisukohast tekib küsimus, kellelt ja kuidas selliste pettuste tagajärjel kaotatud raha tagasi saada. Praktika on näidanud, et enamasti püütakse raha tagasi saada kolmest allikast, kirjutavad advokaadibüroo COBALT partner Rauno Ligi ja vandeadvokaat Henri Hansson.

Üldjuhul vaadatakse esmalt, kas raha on võimalik tagasi saada kurjategijalt, kes pettuse toime pani. Pettusest teadasaamisel tuleb teavitada koheselt panka, et proovida tehtud maksed külmutada või tagasi pöörata. Samuti on oluline kiirelt teavitada politseid, kes võib rahale jälile saada ning parema õnne korral selle tagastada.

Juba selles protsessis on soovituslik kaasata õigusnõustaja, et toimingud saaks tehtud korrektselt ja efektiivselt. Paraku ei õnnestu praktikas sageli kurjategijat tabada ega väljapetetud raha tagasi saada. Nii tekib olukord, kus kahju on küll tekkinud, kuid puudub isik, kellelt seda tagasi nõuda.

Abi võib olla ka kindlustusest

Teine allikas, kust ettevõttel võib õnnestuda tekkinud kahjule hüvitist saada, on kindlustus. See eeldab aga, et ettevõte on sõlminud kindlustuslepingu, mis katab pettusest tekkinud kahju. Isegi kui selline leping on sõlmitud, on oluline järgida lepingus sätestatud nõudeid kahjuteate esitamisel ning veenduda, et leping ei sisalda välistusi, mis kahju hüvitamist piiravad või välistavad.

Kindlustuslepingu tingimused on soovitatav põhjalikult läbi töötada juba enne lepingu sõlmimist ning vajadusel käia need läbi õigusnõustajaga. Samuti tuleks lepingu kehtivuse ajal tagada, et leping on endiselt ajakohane (näiteks vaadata üle hüvitiste piirid). Kindlustuskaitse puhul tasub silmas pidada, et kindlustusandja võib, sõltuvalt lepingus sisalduvatest tingimustest, hüvitise maksmise otsustamisel näiteks hinnata, kas ettevõte on rakendanud mõistlikke ennetavaid meetmeid pettuste tõkestamiseks.

Praktikas tuleb ette olukordi, kus ei õnnestu kurjategijat tabada ning ettevõte ei ole sõlminud kindlustuslepingut. Sellisel juhul võidakse kaaluda kolmandat varianti – esitada nõue pettusliku kande teinud töötaja vastu ja/või juhatuse liikme(te) vastu.

Näiteks ühes hiljutises kohtuasjas esitas MTÜ nõude oma töötaja vastu. Selles kaasuses tegi MTÜ-s raamatupidajana töötanud isik pettuslike e-kirjade alusel kolm ülekannet. Ülekannete tagajärjel tekkis MTÜ-l kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuv kahju, millest osa õnnestus hiljem tagasi saada. MTÜ pöördus raamatupidaja vastu kohtusse. Kohus leidis, et raamatupidaja rikkus oma kohustusi, kuid vastutus jagunes lõpuks MTÜ-ga pooleks. Kohus võttis väljamõistetava hüvitise vähendamisel muu hulgas arvesse, et MTÜ ei olnud rakendanud sobilikke IT-alaseid turvameetmeid, töötajat küberturvalisuse küsimustes koolitanud ega tema tähelepanu õngitsuskirjade riskile juhtinud.

Seega ei pruugi ettevõte kogu kahju kohustusi rikkunud töötajalt kätte saada. Kui aga on tekkinud olukord, kus ettevõttes ei ole näiteks rakendatud IT-alaseid turvameetmeid ega töötajaid küberturvalisuse küsimustes koolitatud, võib omakorda tekkida küsimus juhatuse liikme vastutusest. Töötajate ja juhatuse liikmete seisukohalt on seega soovitatav, et nad mõtleksid läbi, kuidas pettuste ohu valguses korrektselt käituda ning millised on nende rolli ja vastutusega seotud riskid.

Eelnev on vaid näitlik ülevaade võimalikest tegutsemisalternatiividest. Sobiv tegutsemiskava selgub alles kaasuse asjaolude põhjal ning võib hõlmata ka laiemat tegevusplaani, sealhulgas võib ettevõttel olla kohustus teavitada intsidendist riiklikke asutusi. Kui ettevõttes on küll rakendatud IT-alaseid turvameetmeid, kuid need ei toiminud antud juhul korrektselt, võib esineda alus esitada nõue ka turvameetmeid või IT-alaseid lahendusi pakkunud kolmanda isiku vastu.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (2)