Elanike arv on viimastel aastatel vähenenud praktiliselt igas Eesti omavalitsuses, mis ei asu suure linna vahetus läheduses. Inimesed lahkuvad või vananevad ning noori ei tule piisavalt peale. Noorena tekib mul küsimus, kas kümne või kahekümne aasta pärast on üldse enam kohta, kuhu tagasi tulla, kirjutab Gerten Pilv.
Noor peaks tundma oma kodukohaga sidet. See side tekib aga vaid siis, kui noorel on olnud päriselt õigus ja võimalus oma elukeskkonda kujundada. Selles mängib kriitilist rolli noortevolikogu, mis on omavalitsuse strateegiline partner.
Levinud on eksiarvamus, et noortevolikogu on koht, kus noored lihtsalt matkivad täiskasvanute poliitikat. Tegelikult on see demokraatlikult valitud esindusorgan, mis peab olema vallavolikogule ja -valitsusele otsene partner.
Kui arutelu all on teemad, mis puudutavad noori otseselt, olgu selleks noortekeskuste ruumid või valusad otsused nagu gümnaasiumiosa sulgemine, siis on noortevolikogu seaduse järgi see lüli, kes toob lauale noorte vaatepunkti. Näiteks Toila noortevolikogu tegi kooli gümnaasiumiosa sulgemise ajal õpilaste seas küsitluse ja esitas reaalsed tulemused vallavalitsusele, see oli sisuline panus.
Vananevas ühiskonnas on eakad arvuliselt ülekaalus ja seeläbi ka suurim valijate grupp. On loomulik, et poliitika kaldub sinnapoole, kus on hääled, kuid staažikad otsustajad ei pruugi alati teada, mida tänapäeva noor tegelikult vajab. Kuigi piirkonna elujõulisus algab töökohast ja majanduslikust kindlustundest, ei ole need piisavad põhjused, et noor tunneks oma kodukohaga tugevat sidet või sooviks sinna tagasi minna.
“Kui kohaliku elu otsused on noortepärased, paraneb noorte rahulolu ja suureneb soov oma kodukohta panustada.”
Noortevolikogul on mandaat ja vahetu suhtlusvõrgustik oma eakaaslastega ning nad toovad otsustuslaua juurde päris elu ja põhjused, miks olla oma kodukohaga seotud. Kui kohaliku elu otsused on noortepärased, paraneb noorte rahulolu ja suureneb soov oma kodukohta panustada. See saadab signaali ka neile, kes alles kaaluvad piirkonda kolimist, sest nad näevad, et keskkond areneb ja noortel on siin väljundit.
Noortevolikogu aitab leevendada ka teist rasket muret ehk ääremaastumist. Nii nagu vallavolikogu pole kummist, ei mahu ka sinna alati kõigi kogukondade esindajad. Tihti ei ole tervete asulate või piirkondade häält peaaegu kuulda, olgu asula suuruselt teine või kolmas, võib juhtuda, et volikogu laua taga on sealt vaid üks esindaja või pole kedagi.
Noortevolikogu liikmed saavad seega olla oluliseks täienduseks, tuues vallamajja nende piirkondade ja huvigruppide hääle, mis muidu jääks tähelepanuta. Parimad omavalitsused on sellest potentsiaalist aru saanud ning Jõhvi vallas on näiteks seitse noort alatiste komisjonide hääleõiguslikud liikmed. See on tase, kuhu peaks püüdlema iga vald, mis soovib, et otsused ei sünniks kitsas ringis.
Lisaks sidususe loomisele on noortevolikogu minu hinnangul üks ägedamaid mitteformaalse hariduse vorme. On selge, et 300-leheküljeline kantseliitlik paberipatakas huvi ei tekita. Kui aga kaasamine on sisuline, siis areneb noore analüüsioskus ja arusaam riigi toimimisest loomulikult. Praegu noortevolikogus sisuliste teemadega tegelev noor on tulevikus see tasakaalukas otsustaja ning teadlik juht, kes viib kogukonda edasi.
Praegustel otsustajatel tasub meeles pidada üht olulist asjaolu. Just kaasatud noored hakkavad tulevikus kujundama meie ühist elukeskkonda. Meie kõigi ühine huvi on see, et need tulevikuotsused teeksid inimesed, kes hoolivad oma kodukohast ja mõistavad vastutust.