Üle 3000 Euroopa noore karjääri põhjal tehtud uuring hoiatab: välismaasse tuleb suhtuda ettevaatusega.
- Lugu põhineb EFC uuringul “The Impact of Early Transfers in European Football”
Euroopa Jalgpalliklubide Liit (EFC) võttis mulluseks novembriks ette 3375 mängijat ning selgitas välja, kuidas mõjutavad kiire välismaale minek, aasta alguses sündimine ning varajane profidebüüt hilisemat karjäärikõverat. Uuringuks nopiti välja kõigist 45 UEFA liikmesriigist 75 enim minuteid kirja saanud noortekoondise (U17 ja U19) mängijat sünniaastaga 1994-2001. Nii saadi üsna täpselt teada, kes oli kus vanuses 15-24.
Otseloomulikult jõudis uuringusse uhkete Hispaaniate ja Saksamaade kõrval ka Eesti. 75-mängijalisse listi mahtusid teiste seas A-koondislased Mattias Käit, Rauno Sappinen ja Märten Kuusk, aga ka Sten Sinisalu, Andry Liiva ja Mirko Mardiste, kelle jaoks on Premium liiga jäänud mingil põhjusel püüdmatuks. Teistel riikidel oli vastu panna näiteks Jordan Pickford, Kai Havertz, Federico Dimarco ja Erling Haaland.
Sünni varem!?
Varemgi on tähelepanu juhitud sellele, et aasta esimestel kuudel sündinud mängijad jõuvad teatud plaanis kaugemale. Kui võtta tänagi ette koduseks EM-finaalturniiriks valmistuv U17 koondis, siis on pilt robustselt konkreetne: viimatisest valikust enam kui pooled mängijad on sündinud aasta esimeses veerandis (jaanuar-märts). Neist 20 poisist omakorda kuus (!) tähistavad sünnipäeva jaanuarikuus.
Samal ajal oli näiteks neidude U19 koondise viimane valik kaldu rohkem suvekuude poole. Teisalt oli neilgi oktoobri-detsembri sünnipäevalapsi napilt – vaid üks. Neidude U15 nimekiri naasis aga “normaalsusesse”, kui kolmandik mängijate sünnipäevi oli kas jaanuaris või veebruaris.
EFC uuring jõudis ühest küljest täpselt samasse kohta: 17,4% valimist (ehk oma riigi noortekoondises enim minuteid teeninud mängijaist) olid jaanuaris sündinud, samal ajal kui alla kolme protsendi tähistavad sünnipäeva detsembris. Kõigist valikus olnud mängijaist moodustasid aasta esimeses veerandis sündinud natuke vähem kui poole. Tabelis ühena viimastest koha sisse võtnud Eestis aga 34,7%.
Tegelikkuses pole aasta alguses sündimine mingisugune võluvits. Ja kui isegi on, siis kaob selle mõju üsna pea. Ehk 23. sünnipäevaks olid jaanuarist märtsini sündinud näidanud hoopis selgelt kehvemat minekut nii mänguminutite kui liigataseme poolest. Mitme pügala võrra kõrgem näitaja oli hoopis aasta viimase kolme kuu sünnipäevalistel.
Keskmised käärid venisid veel rohkem laiali siis, kui võeti luubi alla A-koondisesse jõudnud: 18,7% olid sündinud aasta esimeses veerandis ja lausa pea 30 viimases. Samas näiteks on Eesti meeste koondise kahes viimases nimekirjas sünniaastad kaldu pigem esimese veerandi või poole poole. Naiste puhul domineerib kergelt aasta teine pool. Nii ei saa nagu millestki eriti kinni haarata, vaid lihtsalt lasta loodusel oma tööd teha.
Murra siis vähemalt tippu varem!?
Kokku peaaegu 92 protsenti valimist jõudsid 24. sünnipäevaks profidebüüdini. Riikide võrdluses kerkisid troonile lausa kuus – Horvaatia, Prantsusmaa, Ungari, Itaalia, Norra ja Portugal – kelle kõik 75 mängijat jõudsid selleks hetkeks jalgpalliga leiba teenima. Siitki tabelist leiab Eesti end üsna lõpust (40. kohalt), kui 82,7% mängijaist jõudsid profiliigasse. Vanuses 20-21 oli viiendik eestlastest klubita, sealt edasi juba neljandik.
- Kas 20. sünnipäevaks on profidebüüt tehtud? Kui ei, siis on tõenäosus murda suurde jalgpalli väga väike.
Tunnetuslikult võttes ei tasu sellest muidugi otseselt teab mis numbrit teha. On täiesti arusaadav, kui ajaga leidis mõni enda jaoks jalgpalluritööst ahvatlevama ameti. Kui tahta küsimusi küsida, siis palli taga ajamiselt endalt – on see midagi, mida Eestis tasub kogu ihu ja hingega teha? Sest tippu kuuluvates Prantsusmaades-Itaaliates-Portugalides usutakse sellesse, nui neljaks. Eestist tahapoole jäid profidebüüti puudutavas tabelis näiteks Armeenia ja Albaania, aga ka Wales.
A-koondisesse minutikski jõudis kogu valimist grammike enam kui viiendik. Selle tabeli tipu hõivasid võrdselt Holland ja Serbia 26 mängijaga (75-st). Eestil õnnestus trügida jagama 10. kohta oma 19 mängijaga. Kõige karmim on sõel aga Šotimaal, kui vaid neli mängijat jõudsid 24. sünnipäevaks A-koondisesse. Šotlaste skeene lisakirjelduseks, et 2024. aasta EM-il oli neil peaaegu kõige vanem koosseis – keskmiselt 28,3-aastane.
Eluaastaid pulkadeks võttes leiti üles ka Eesti aare. Ehk kui keskmiselt jõuti kõrgliigasse 19,03-aastasena, siis siin täpselt aasta varem. Riikide võrdluses oli napilt eespool vaid Montenegro, viimaseks jäid aga Iirimaa ja Wales oma 20-21-aastastega. Selleks hetkeks oli Eesti pallur saanud kirja keskmiselt (ehk koos lõpetanute nullireaga) 35 Premium liiga kohtumist.
Jättes hetkel veel kõrvale kogemuskapitali (sõltub mänguajast ja tasemest), näib Eesti olevat ideaalne kasvulava. Ning puhtalt numbreid vaadates on ta seda praegugi: 18-aastased Sander Alamaa, Gert Kabal ja Romet Nigula mängivad juba täna põhimõtteliselt kui kulda, mitme meeskonna keskmised vanused jäävad 22-23 kanti. Ehk kui vähegi tahta mängida, siis siin saab.
Või mine äkki hoopis kuhugi mujale?!
Vaid kaks protsenti kõikidest mängijatest veetsid vanuses 15-24 kogu aja ühes klubis. Enne 18. sünnipäeva oli mingisuguse liikumise ära teinud kolmandik, Eestis ühe kõrgema näitajana aga 60 protsenti mängijaist. Mingit massilist tormi samas ei olnud, vaid enne 23-aastaseks saamist oli Eesti noore CV-s keskmiselt kirjas 2-3 klubi.
- Enne 18. sünnipäeva välisklubisse läinutest ainult 13% mängis selles samas klubis ka viis aastat hiljem. Vaid vähem kui kaks protsenti said seal kirja rohkem kui 50 mängu.
Üldiselt alustasid poisid mõnes noorteklubis, mis täiskasvanute vutti ei harrastanudki või ei teinud seda piisaval tasemel. Näiteks Märten Kuusk alustas mängimisega Kotkas Juunioris, mille järel kandis ta vanuses 12-20 Nõmme Kalju särki ning läks siis Tallinna FC Florasse. Kristofer Piht aga alustas oma teekonda Keila Jalgpallikoolist, kust ta liikus enne 14. sünnipäeva FC Nõmme Unitedisse ning kolme hooaja pärast Paide Linnameeskonda.
Kusjuures paljude valikusse jõudnud mängijate ühisosaks on justnimelt Nõmme United, kes polnud algselt valmis küpseks saanud palluritele piisavat väljundit pakkuma. Nüüdseks on nad (ja ka näiteks Harju JK Laagri) kerkinud Premium liigasse ja seega saavad toetuda osalt ka oma kasvandikele (täna näiteks ringiga tagasi jõudnud Henri Järvelaiule). Mingis mõttes on vastupidise sammu teinud JK Tallinna Kalev, kes on pärast kõrgliigast pudenemist võtnud fookuse konkreetsemalt noortele. Tõsi, neil on ikkagi olemas piisav väljund Esiliiga näol.
Sammu piiri taha tegid kõikidest mängijatest enne 24-aastaseks saamist rohkem kui pooled. Neist moodustatud pontsikdiagrammist võttis suurima ampsu viiendik, mis koosnes juba enne täisealiseks saamist välismaale siirdunud mängijatest. Ka eestlastel oli sel perioodil takus suurim tuli: näiteks jõudsid alaealisena välisklubisse Frank Liivak (Hollandisse ja Itaaliasse), Bogdan Vaštšuk (Venemaale ja Inglismaale) ning Kevin Kauber (Soome).
Vaieldamatult kõige popim tee oli Inglismaale, kuhu liikus uuringu kohaselt 225 alaealist, enamus neist Iirimaalt ja Põhja-Iirimaalt. Esikolmikus järgnesid Itaalia (86 üleminekut) ja Saksamaa (50), mis kusjuures oli kogemuskapitali põhjal selgelt edukaim (Itaaliaga võrreldes pea 30%) sihtkoht. Tabelis oli esindanud ka Eesti, kuhu registreeriti sarnaselt lätlaste ja soomlastega üks üleminek.
- Saksamaalt minema? Kõik kuni 18. sünnipäevani vastasid nein (tõlkes – ei)!
Eesti noortel on aegade jooksul olnud tugevaim side Itaaliaga, kust on antud uuringu valimist läbi käinud näiteks Liivak (2013-2014), Markus Soomets (2018-2019) ja Piht (2020-2021). Erilised edulood jäi aga sündimata ning pigem naasid nad vaid kogemuse võrra rikkamana. Hilisematel perioodidel on õnnestumisele üsna lähedal olnud Martin Vetkal ja Oliver Jürgens, kes särasid vastavalt AS Roma ja Milano Interi süsteemis.
Sellest valikust ainsana on teinud Itaalias teatava läbimurde Georgi Tunjov, kes on seal 2018. aastast tänaseni. Oma kolmandal hooajal (2019/2020) jõudis ta välja Serie A-sse, kuid neile kümnele matšile on tänaseks tulnud lisa peamiselt Serie C-st. Nii pole Tunjov enam mitu aastat tagasi A-koondisesse ja seega meie parimate poegade sekka murdnud.
Pea hoogu!
EFC uuringu laiem järeldus soovitab tegelikult väga konkreetselt jääda küpsema kodumaale. Ehk kui arvestada kogu valimit, siis leiti, et mängijatel on olnud kogemuskapitali (näitaja, mis tekib pannes kokku täiskasvanute klassis teenitud mänguaja ning taseme, kus see koguneb) põhjal ligi 15% kasulikum jääda kodumaale. Kui arvestada mediaani ehk võtta n-ö tüüpilise mängija järgi, oli erinevus peaaegu 25 protsenti.
Edukuse määr ei muutunud oluliselt ka siis, kui võrdlusesse toodi konkreetselt uue ja vana klubi tasemevahe. Ehk kodumaale jäänud olid 16% edukamad nii siis, kui sihtklubi oli eelmisega võrreldes võrdsel või isegi veidike nõrgemal tasemel kui ka siis, kui raamistiku põhjal oli tegemist suurima võimalik sammuga.
- Kõige kõrgema kogemuskapitali näitaja said vanuseks 23 kirja Gianluigi Donnarumma (194,8), Matthijs de Ligt (152,9), Bukayo Saka (139,8) ja Raheem Streling (136,4). Koguvalimi keskmine oli 19,9, Eesti numbreid välja ei kirjutatud.
See võib äkitselt pöörata pahupidi kogu senise loogika – mida varem saab talendikas mängija minema, seda parem. Samas endiselt ei ole see teema mustvalge kummastki vaatest. Ühest küljest leiti, et kodumaale jäänud teenisid selgelt rohkem meesteklassi (!) mänguaega, teisalt jõudsid noorelt välismaale minejad – üldiselt oma vanuseklassi tähed – koondisesse enam: üle 28 protsendi ligi 20 vastu.
Veel enam: kui võrrelda kogemuskapitali seoses erinevate liikumistega riikide kaupa, suudab Eesti hoida kaalukeeli üllatavalt tasakaalus. Seda, et varakult välismaale läinud pallur jääks kodumaale jäänud eakaaslastest selgelt maha, ei ole selle valimi põhjal leitud. Andmeid kuni 23-aastaseks saamiseni võrreldes on kerge pluss hoopiski mineku kasuks.
Kõige suuremat kodust plussi tootsid sealjuures hispaanlased, kelle puhul võiks kaasa rääkida kaasahaarav kodune konkurents, mitu kõrgetasemelist liigat ning tugev jalgpallikultuur. Nii ei teki naljalt isugi kuhugi mujale minna. Kodumaale jäämisest lõikasid pea sama suurt kasu Taani mängijad.
- Ligi 80% alaealisena välismaale siirdujatest mängisid 23. sünnipäevaks tasemelt madalamal kui oli esialgne sihtkoht.
Suurimasse miinusesse langesid aga bulgaarlased, kust leiti tee välismaale üsna hilja – keskmiselt 20-aastasena. See tähendas ilma igasuguse üleminekuperioodita kohest vajadust lüüa läbi meesteklassis. Ka leiti, et läbimurdes rääkis tugevalt kaasa kultuurierinevus: idast läände siirdujad olid neljandiku võrra vähem edukad kui vaid läänes liikujad. Kaalu teiseks keeleks on Bulgaarial Euroopa tugevasse keskmikku kuuluv kõrgliiga, mis on ka eestlaste jaoks olnud väärt sihtkoht.
Asi pole aga vaid uues kultuuriruumis ja keeles, vaid erinevus tuleb sisse ka kodumaise klubivahetusega. Kogemuskapitali ja mängude arvu võrdluses on vahe vanuses 15-23 ühes klubis versus neljas-viies mänginu vahel kahekordne. Kui võtta ette vaid esinemised A-koondises, siis said poole rohkem mänge kirja need, kes antud perioodil klubi kordagi ei vahetanud. Muidugi polnud asi pelgalt CV-le uue rea lisamises, vaid üleminekus juba tuttavast millessegi uude, kus võib oma koha leidmine olla ajakulukas või sootuks praktiliselt võimatu.
Kus lõppeb mugavustsoon?
Kui uuring soovitab päris selgelt jääda tuttavasse kodumaa klubisse minuteid ja enesekindlust koguma, siis Eesti näitel ei saa konkreetseid soovitusi välja jagada. Eriti olukorras, kus jalgpallimaastik ning nõudmised selles muutuvad kohati hoomamatult ühes maakera pöörlemisega. Ka on iga mängija, klubi ja riik isemoodi, kuskil mängib oma rolli ka õnn.
Kahtlemata on noorelt välismaale minek risk. Seda teevad mängijad üle terve maailma, lootes, et just nemad on need säravaimad pärlid. Ent lõpuks kerkivad esile vaid vähesed, jättes teised pettunult tagaplaanile. Siis lasub raskus sellel järgmisel valikul – on suurem risk otsida midagi uut või hoopiski loota, et küll kõva pingutus ja aeg teevad oma töö? Alati on ju variant tagasi koju minna, aga äkki keegi …
See on aga selge, et eriti noores eas mistahes pendeldamine ei saa mängija arengule kasuks tulla. Pigem on see märk segadusest, mis omakorda juhatab karjääri langustrendi.
Täna on meie kõige suuremas valgusvihus Patrik Kristal, kes läks 2024. aasta lõpus 17-aastasena Saksamaale Kölni. Liikumisest peale on ta mänginud klubi duublis, mis võistleb tugevuselt neljandal liigatasemel. Samm edasi näib tulevat vaevaliselt, et mitmed on spekuleerinud, kas tehtud sai õige valik. Kas targem olnuks Premium liigas teenitud 36 kohtumisele lisa teenida? Mis oleks A-koondise vaatevinklist kasulikum?
Samal ajal jälgitakse pikisilmi ka Kalju kasvandiku Rommi Sihi tegemisi. Teda on seostatud palju välismaaga, kuid suvel 20. sünnipäeva tähistav poolkaitsja tunneb ise, et pole päris valmis. Premium liigas on ta tänaseks tõestanud oma kvaliteeti küll ja veel, olles kolmel viimasel hooajal pea kõrgeimas mängus oleva meeskonna tugitalaks. Tänavu märtsis teenis ta oma esimese A-koondise kutse, mis tõi kohe ka debüüdi. Tulnuks see varem, kui Siht oleks välismaale astunud?
Kõikide nende küsimuste keskel tõuseb esile vajadus usaldusväärsete spetsialistide järele, kes tunnevad Eesti mängijaid ja turge üle terve maailma ning oskavad analüüsida, milline samm on väärt astumist. Peamine on see, et uisapäisa välismaale õnne otsima tormata ei tasu, nagu kohati on mulje jäänud.