Tundub nagu see oli alles eile, kui saime Swifti möödunud aasta kevadel ilmunud plaadiga “The Tortured Poets Department” (“TTPD”) üksteist mitu tundi mõistmatuses jõllitada. Enda suureks üllatuseks avastasin hiljuti, et Swift ise kirjeldas seda albumit sõnadega “data dump”. Ja siinkohal tuleb muidugi Swifti ees müts maha võtta, sest suutis kahe sõnaga võtta kokku kõik selle, millest mina oma arvustuses jaurasin palju pikemalt. Igal juhul tundub, et selles osas oleme tänaseks ühel nõul.
Swifti sõnul andis plaadile tõuke tema meelelahutaja-elu rekordilise “Eras” megaturnee ajal ja plaadikaanel vaatabki ta meile vastu vannist, kuhu ta iga sära ja glamuuri täis kontsertõhtu järel lõpuks välja jõuab. Ja umbes nii see plaat kõlabki. Endast veidi liiga vaimustuses popstaar võtab (äkki isegi oma eralennuki) vannis loiult ligunedes oma esimesed mõtted linti.
“The Life of a Showgirli” (“TLOAS”) turundustsükli jooksul kumas läbi lubadus, et nüüd läheb asi lõbusaks. Vähemalt lõbusamaks kui päris vaevatud olemisega “TTPD” peal. Aga kui avalugu “The Fate of Ophelia” kõrvale jätta, mis on vist koos üldse-mitte-lõbusa “Father Figure’iga” plaadi kõige tugevam lugu, siis… ega tegelikult eriti ei lähe. Ja ega muidugi ei peagi minema, Swift liigubki kõige osavamalt kuskil melanhoolia ja rõõmujoovastuse vahealal, à la “Cruel Summer”, lisades sinna vajadusel ka rohkem või vähem kibedust ja väiklust.
Mingit sorti tempomuutus oleks kindlasti möödunud kevade järel kasuks tulnud ja kuigi lood teoorias ongi tempokamad, siis lõpuks jääb Swift hoopis igasugusest emotsioonist, tunnetest või energiast tühjaks imetud kastikesse rahulolevalt peeglisse vaatama. Ja peamiselt seetõttu, et kuigi “TLOAS” seltsis istumine ei olnud kindlasti nii piinarikas kui “TTPD” seltsis, siis ühendab neid ikkagi ülimalt vile produktsioon, mille eest vastutasid sel korral rootslased Max Martin ja Shellback.
Tervelt albumilt puudub igasugune tekstuur, maitsestus, soov intrigeerida või olla mõni protsendike üllatavam, kui need Taylor Swifti lood, mida suudame kõik oma peas ette manada ilma tema järgmist ja järgmist albumit kuulamata. Kas ühte diskolugu on üldse võimalik lapikumaks lihvida kui millegipärast oma olematu “vürtsikusega” sadu uudispealkirju sünnitanud “Wood”? Millegipärast kolisevad isegi trummid nii, nagu oleks neil või siis trummaril surmigav.
Lisaks, kui eelmisel kevadel tundus, et Taylor ei oska õigetel hetkedel sõnadel sabast kinni saada ja toppis oma laulud täis lõputuna näivaid vahujugasid, siis seekord näib, et Swiftil on sõnad hoopis otsa saanud. Võib-olla on siin n-ö showgirl’i temaatika varjus Swift läinud meelega (veel) kitšimat teed (kui tavaliselt), aga kuna sellel puudub mingi vähegi sobilik pinnas, siis on tulemuseks michaelscottilik karikatuursus. Mis asi on näiteks “Cancelled!”? Natukene nagu Mari Jürjens üritaks Triibupasta kirjutatud lugusid laulda.
Nii et pigem tuleks öelda, et Swift ise girlboss’ib päikesele natukene liiga lähedal, andes veelgi rohkem aimu, et eneseteadlikkusest on veidi vajaka. Või vähemalt ei suuda Swift selle puudumist enda kasuks tööle panna.
Aga tegelikult polegi suurt mõtet seda plaati siin pulkadeks lahti võtta ja igat puudujääki nüpeldada. Selle saab väga hästi kätte kõikidest nendest tuhandetest meemidest, mis küll hüperboolitsevalt, aga siiski pinna all täpselt kõikidele nende murekohtadele viitavad. Ehk ongi isegi huvitavam ja kõnekam just nimelt see reaktsioon ja pahameel, mis on albumile osaks saanud väljaspool Swifti (nüüdseks juba) sektilikult pimedat fännibaasi, kes võtab andunult vastu kõik, mis neile ette söödetakse ja jälgivad kõike Swifti ümber toimuvat pigem nagu mingit multimeedia-reality’t, kus muusika on lihtsalt üks osa. Kuigi “TLOAS” on isegi need rivid veidi värisema pannud.
PS! “TLOAS” müüdi USA-s ilmumispäeval 2,7 miljonit eksemplari, järjekordne rekord. Ametlikud numbrid tulevad esmaspäeval, aga praeguse seisuga võib Swfti albumi esimese nädala tulemuseks tulla üle tublisti 3,5 miljoni albumiühiku, (sellest 1,2 miljonit on ainult vinüülid). Sellega purustab ta suure tõenäosusega Adele’i 2015. aasta albumiga “25” tehtud rekordi.
Sütt esimese nädala müüginumbrite ahju viskasid 32 erinevat versiooni, mida Swiftilt osta võis. 27 füüsilist albumit, sh 18 “erinevat” CD-d, kaheksa vinüüli, üks kassett, ning viis digitaalselt allalaaditavat varianti.
Albumi ilmumisega samaaegselt jõudis ka kinodesse üle maailma fänni-“film” plaaditegemise kaadritaguste ning laulusõnadega videotega, millega Swift riisus kolme linastuspäeval jooksul kokku 43 miljonit dollarit.
Kas see on kõige uskumatult halvem album, mis sel aastal või üldse kunagi tehtud? Kindlasti mitte, ei ole otseselt ka tema enda kõige halvem album ja Swift saaks tänu oma gigamegastaari-staatusele samamoodi pimestunud vastandujatelt arvestatavalt vastu pead ka siis, kui ta teeks kogemata läbi aegade parima albumi. Kuid tuuleveskitega võitlemisele vaatamata on Swift siiski teinud ajal, mil temale on koondunud tohutu hulk tähelepanu, mis tõstab ootuseid ja tekitab inimestes küsimusi, oma diskograafika kui mitte kaks kõige halvemat, siis kindlasti kaks kõige pettumust valmistavamat ja mittemidagiütlevamat albumit. Ning see tõdemus tundub olevat ja minu jaoks ongi palju riivavam, ning albumi tervikule palju saatuslikum, kui muusika ise, mis ei ole solvavalt halb.
Swift ei suuda vastata sunniviisiliselt haibimulli sattunud inimeste küsimusele, et miks me sinust nii palju kuuleme, miks on sinu kihlumine rahvusvaheline uudis, miks me peaks sinust ikkagi huvituma, kui “The Life of a Showgirl” või “The Tortured Poets Department” on see, mida sa teha suudad. Ja Swift ei pakugi kummagi albumiga neile küsimustele vastust. Kui kuulata näiteks “Thrillerit”, “Purple Raini”, “Eroticat”, “In The Zone’i”, “Beyoncé’t” või “Starboyd”, siis ei pea need kaugeltki olema su lemmikalbumid su lemmikartistilt, et natukenegi mõista, miks miljonid ja miljonid neid kuuldes pikali kukuvad.
Hiljutisemast ajast, veel pikaajalisuse templit välja teenimata näidetest võib ju sinna nimekirja lisada ka plaadi ainsa külalise, Sabrina Carpenteri “Short n’ Sweeti” ja kindlasti ka “Brati”. Viimase looja, Charli XCX-i kallal võtab Swift ka oma albumil, mis keerab kogu olukorra veel omakorda hapumaks. Paljude jaoks segadusttekitavalt hiiglaslik staar tuleb tümitama aega mööda alternatiivsematest niššidest maailmalavadele lennanud artisti, kes suutis erinevalt Swiftist tekitada aastaks ajaks tunde, et popmuusika (just nimelt muusika, mitte endised ja tulevased peikad) jälle tähendab midagi. Taas tuleb tõdeda, et self-awareness’i olulisust ei saa alahinnata.
Jah, sinna loetelusse võib ju lisada ka Taylori enda “1989”, keegi tahaks kindlasti lisada ka “Folklore’i” ja ma võiksin tärnikesega lisada kasvõi “Midnightsi”, Swifti üle-eelmise albumi, mis vähemalt minu jaoks osaliselt vastab üleval pool toodud küsimustele. Neid kõiki kolme ühendab kusjuures täpselt see mõne protsendipunktine kõrvalekalle kõige ootuspärasemast Swiftist, kuidagipidi välja joonistatav muusikaline ja produktsiooniline käekiri, tekstuur ja maitsestus, mis viimastelt puudu on.
Aga nendest on hetkel vähe abi, sest just nimelt ajal, mil Taylor Swifti kihlumisest on saanud mingis mõttes common knowledge ja uue albumi ilmumisest räägitakse haruldase muusikauudisena isegi “Aktuaalses kaameras”, võiks ju Swift näidata ise omal käel, teha kõigile selgeks, miks ta on “Taylor Swift”. Kuid seda ta ei tee ja mitte lihtsalt ei tee, vaid hoopis täitsa ise kinnitab kõiki kibedaid eelarvamusi, mis teda artistina saadavad.
Ehk siis: see ei ole kõige jubedam asi, mis te oma oma elu jooksul kuulete, aga kui keegi leiab ühes kalendrikuus aega ühe või heal juhul kahe uue albumi läbi kuulamiseks, siis ärge laske ennast klikimasinatel häirida ja minge “The Life of a Showgirlist” rahuliku südamega suure kaarega mööda. Peale artisti nime suuruse on see igas mõttes ebaoluline ja mitte kuidagi märkimist väärt. Värskest popmuusikast aimu saamiseks kuulake parem Bb trickzi uut minialbumit “Lechita”, osaliselt täitsa meie enda Night Tapesi debüütalbumit, sirgjoonelisemat uut poppi Jade’ilt, kevad-suviseid plaate Pinkpantheressilt, Addison Raelt ja Amaaraelt või vahepeal veidikeseks kõrvale pandud, aga nüüd jälle täiesti meeolukõlbulikke talviseid albumeid FKA Twigsilt või Okloult.