Väärtfilmikinode hetkeseisu üle arutlevad kolm värskelt ametisse asunud juhti: Tallinnfilmi alla kuuluvat kino Artis vedav Joonas Tartu, kino Sõpruse programmijuht Johannes Lõhmus ja Tartu Elektriteatri programmijuht Rasmus Rääk.
Kui te siin ühe laua taha istute, siis kas näete enda kõrval konkurente või ajate kõik üht asja? Tallinn ja Tartu siin vast ei võitle, aga Sõprus ja Artis asuvad ju peaaegu kõrvuti.
Rasmus Rääk: Tartust ei ole jah konkurentsi märgata. Vahel küll lappan kavasid ja mõtlen, et oh, neil oli lahe idee! Mingi nimekiri on ju ees, mida tahaks ise teha, aga ennekõike soovin, et vaadataks häid filme.
Joonas Tartu: Sama. Olen uues rollis olnud lühikest aega ja tulen teatrivaldkonnast, kus konkurentsist hoolimata asju arutasime ja koos toimisime. Tallinna-suurusesse linna peaks mahtuma väärfilmikinosid kaks ja enamgi.
Rääk: Riias on neid kolm tükki ühel tänaval. Ka meil kolmel on igaühel veidi erinev käekiri.
Johannes Lõhmus: Eesti-suuruses, õigemini -väiksuses, riigis ajavad kõik, kes filmiga tegelevad, mõnes suhtes sama asja. Iga kino ülesanne on aru saada, mis osa sellest on tema ajada ja kes on tema publik. Vahel meie publik kattub, vahel mitte. Kui täielikult kattuks, teeksime midagi valesti.
Tänuväärse, aga tänamatu töö tegijad Johannes Lõhmus, Rasmus Rääk ja Joonas Tartu arutamas, kuidas peaks pidama üht väärtfilmikino Eestis.
Piia Ruber
Kuidas siis näiteks Sõpruse ja Artise publik erinevad?
Tartu: Artise publik on kindlasti eakam, mis ei tähenda, et noori ei oleks. Koolikinode programm müriseb näiteks uhkelt, teeb uusi rekordeid. Näitame aastas 500 filmi, raske on leida neid, mis kellegagi ei kattu, aga püüame ikkagi luua uusi võimalusi publikule.
Lõhmus: Senise vaatluse põhjal on Sõprusel veidi noorem publik. Vanema põlvkonna püüdmiseks pole kahjuks ligipääsetavus nii hästi tagatud, kui tahaksime. (Artises on lift, Sõprusesse pääseb vaid trepist – A. L.) Avatud oleme ikkagi kõigile.
Vaatame enne ühiste teemade juurde tulemist korra iga kino eraldi. Tartu Elektriteater oli pikalt sünonüümne rajaja Andres Kautsiga. Sageli lähevad algatused selliste sädeinimeste lahkumisega ka hingusele. Teie jagasite juhtimise mitme inimese vahel ära. Kuidas see seni toiminud on ja mis on suurim väljakutse?
Rääk: Juhatuses on kolm inimest, mis on formaalsus, kuna seda, milline meie kino on, kujundame kogu kinomeeskonnaga. Kahtlemata on selle protsessi juures olnud ka konarusi ja kasvuraskused on paratamatud. Suurematest kriisidest oleme välja seilanud. Otsustamine on ebameeldiv tegevus, mida keegi ei taha teha. Arutame üksteisega, kuni keegi ütleb, et nüüd on aeg otsustada.
Väljakutse number üks on praegu see, et juba ammu oleme saavutanud oma kasvulae. Toimetame ühe kinosaaliga olukorras, kus juba 10–15 aastat tagasi kirjutati, et filme on liiga palju. Siuru toob loodetavasti leevendust, aga valmib alles tüki aja pärast. Arutame kas või seda, mitu filmi esilehel kuvada, et see hulk vaatajat ei väsitaks.
Johannes, oled tegev ka filmiajakirjanikuna. Kas rollikonflikti ei tule, et kriitikuna võib mõni film mitte istuda, aga programmijuhina pead vaatama, kuidas see publikut võiks kõnetada?
Lõhmus: Olen ajakirjanikuna niikuinii levifilmidest vähevõitu kirjutanud, mind huvitavad pikemad käsitlused. Kui see oleks minu isiklik kino, siis ma võib-olla ei peaks nii palju publikule mõtlema, aga kino pole mõtet pidada tühjale saalile. Peame ikkagi silmas pidama, mis meie publikut huvitab ja mis parasjagu levis on. Peame kindlasti leidma paremaid viise, kuidas kommunikeerida seda, miks mingi film on tähelepanuväärne ja miks seda just Sõpruses vaatama peaks.
Mis on praegu Sõprusele prioriteetne teema?
Lõhmus: Teha selgeks, kuidas Sõpruse kino saaks jätkata viisil, mis oleks olemasolevate ressursside juures jätkusuutlik.
Joonas, sinu õlgadele on langenud kõige suurem koormus, kuna juhid Tallinnfilmi, mis veab lisaks Artisele ka Tallinn Film Wonderlandi ehitamist. Kuidas sa neid kaht tasakaalustad?
Tartu: Tallinn Film Wonderland oli varasem tööpealkiri. Nimi selgub ilmselt õige pea. Praegu toimub asjade paika loksutamine ja töötan justkui pooleteise kohaga. Ennekõike tahan tiimile suuremat vabadust anda. Olen Artises olemas ja pakun tuge. Filmilinnakule palkasime just ehitusjuhi. Kõik on kujunemisjärgus, aga usun, et lõpuks võtab Artis mu ajast umbes 30%.
Mis on Artisele praegu oluline teema?
Tartu: Kommunikatsiooniga seotu – nii sise- kui ka väliskommunikatsioon. Filmivaldkonnas ei ole väga palju kokkutulemise kohti. Teatris oli neid rohkem ja see andis superhea platvormi. Muidugi olid teatrid konkurendid, mõned lavastajad ei mahtunud samasse ruumigi, aga lõpuks oli sellest suurtes küsimustes abi. Näiteks levitajate liit tooks kõigile kasu. Samuti filmide ühisem turundamine. Ma ei ole olnud ise kõige suurem filmivaataja. Istun vahel kinos, näen mõnda treilerit ja mõtlen: nii äge film! Ja siis mõtlen, et kui juba mina ei olnud kursis, kuidas siis jõuda inimeseni tänaval. Selleks et film jõuaks vaatajani, on vaja süsteem mitmel astmel tööle saada.
Teatrit ja kino on kiputud asjatult vastandama, aga kuidas sa senise mulje põhjal kahe valdkonna tervislikku seisundit hindaksid?
Tartu: Mind ikka hirmutati, et filmivaldkond on jube, aga ma ei ole veel ühtegi hirmsat inimest näinud. Peamine küsimus on institutsionaalsuses, millel on oma head ja vead. Teatrivaldkonnas on rohkem süsteemsust. Eks võrdlemine on valuline teema ja saan hästi aru, millest see valu tuleneb. Filmivaldkond on alarahastatud ja lahendus ei ole ka kelleltki raha ära võtmine. Siin võiks mingi ühisrinne olla.
Võtame läbi mõned kinoturgu puudutavad suuremad teemad. Viimastel aastatel on palju räägitud Apollo monopoolsest seisundist. Kas ja kuidas see teid mõjutab?
Lõhmus: Peame keskenduma iseendale, mitte Apollole. Teadvustame, et kui näidata samu filme, siis inimesel on kõrval veel kümme aega, millal seda vaadata. Peame mõtlema, kas me saame siis pakkuda midagi, mida Apollo ei saa. Saame luua teistsuguse õhustiku. Pingutame, et meil oleks seansid mõnusamad ja erilisemad, mida on kvantiteedile rõhudes palju raskem saavutada.
Rääk: Me olime pikka aega väga privilegeeritud, kuna olime ainus kino Tartu kesklinnas. Kui Taskus taas kino avati, märkasime kohe, et kattuvad filmid enam sama palju publikut ei too. Ma selle pärast siiski eriti ei muretse, murelikuks teevad mind taustaprotsessid, kus konkurentsiamet kehitab õlgu. Apollos on Exceli-põhine protsess ja see on väikelevitajatele peavalu, kui ei pakuta atraktiivseid seansiaegu. Kui Apollo ära ütleb, siis suurem osa turust lihtsalt ei näita sinu filmi.
Lõhmus: Ja nad teevad ka hinnadumpingut, viies mõnel päeval kõik kinopiletid näiteks kolme euro peale. Kui on turul nii suur roll, saab tõmmata hinna ajutiselt nii madalale, et konkurent ei saa seda endale lubada. Nii suretatakse teised pikapeale välja.
Tartu: Ma arvan, et Apollo ja väärtfilmikinod on väga erinevad. Keeruline aeg kinodele on kõigile keeruline, aga meie missioon on ikkagi teine. Vahel võtamegi näidata filme, mis on suunatud väiksemale huvigrupile. Publiku mingi osa peale siiski võistleme. Usun, et püsivam seltskond lähtub sügavamatest põhjustest, miks ta mingit kino eelistab. Seal on tähtis see, millist programmi tervikuna pakutakse.
Mõelda tuleb ka sellele, et meie oleme Tallinna kesklinnas, mis on kaugemate Eesti nurkade jaoks täielik välismaa. Kui kinovõrk üldiselt laieneb ja filme uute inimesteni viib, on see igal juhul positiivne. Väikekinodel on mõnda kohta raskem jõuda kui kettidel.
Pean kiitma ka seda, mida Elektriteater on teinud oma ringisõitmisega. Minu esimene kokkupuude kinoga oli, muide, Rakvere teatris, kus pidasime ka kino. Tean väga hästi, mida tähendab kino vilets kättesaadavus. See on kogukonna jaoks oluline, et oleks kohti, kuhu kokku tulla.
Tallinnfilmi alla kuuluvat kino Artis vedav Joonas Tartu, kino Sõpruse programmijuht Johannes Lõhmus ja Tartu Elektriteatri programmijuht Rasmus Rääk.
Piia Ruber
Kas te Apollo kinno loodud „väärtkino saali“ näete katsena teie publikut endale saada?
Lõhmus: Artise kava vaatan ma küll oma tööd planeerides, Apollo oma mitte nii palju. Üks saab oma kava varem valmis, see on täiesti normaalne, siis teeme enda oma vastavalt. Peaksime teineteist täiendama.
Rääk: Tartus ja Pärnus on neil väärtfilmi-kolmapäevad, aga see mõiste on juba veidi veider. Mingi osa meie kavast kattub, aga iga keskmisest väiksema eelarvega Euroopa film ei ole tingimata väärtfilm. Kui nad tahavad nii brändida, siis andku minna.
Küll aga hakkab mängima seansikulu. Meie teeme võrreldes Apolloga väga ebapraktilist asja, kus projektsionist teeb igale filmile sissejuhatuse. Tiina Lokk on aastaid rääkinud, et kuidas tuua Eestisse suuri staare, kui meil on kinod ainult kaubanduskeskustes ja tuleb neid enne läbi poodide viia. Samas saab Apollo pakkuda PÖFFile, et tulge näidake meie juures oma filme. Tartus on juhtunud see, et kui varem olid seansid Elektriteatris ja rentisime ajutiselt ka Ateena kinohoonet, siis nüüdseks kolib üha rohkem seansse Apollosse. Meil on Eestis väga kihvti kinoarhitektuuri, unistame kõik eraldi kinohoonest.
Milliseid piire ruumid teile seavad?
Tartu: Meie asume ka kaubanduskeskuses. Kui avatud kaartidega rääkida, siis väärtfilmikinost teeb väärtfilmikino mingi tunnetus, mida on raske sõnadesse panna. Seda on teatud keskkonnas keerulisem teha. Kui see keskkond seda muidu ei evi, tulebki rohkem tööd teha ja võib-olla mingit tasandit ei annagi saavutada. Samas omad plussid on ka, näiteks ligipääs liftile. Mingi komplekti osaks olemine annab omad väärtused. Kinnisvara on keeruline teema, palju kinoruume ju ümberringi ei ole ja neid ei anna niisama lihtsalt juurde tekitada.
Lõhmus: Meil on kaks saali kahes linna otsas, mis ei tule tingimata kummalegi saalile kasuks. Need on ikkagi nagu kaks eri kino, mõlemaga tuleb omamoodi tegeleda. Vanalinna saal on 227 kohaga, mis on väga suur saal meie programmi valikutega stabiilselt täitmiseks. Samal ajal on suur saal alati kino visiitkaart. Ideaalis tahaksin loomulikult, et sissepääs oleks maja eest, seal oleks kohvik, eessaalis oleks rohkem valgust.
Rääk: Me oleme korduvalt kohandanud end vastavalt sellele, mis ruumid saadaval on. Kui võitsime Siuru pakkumise, laekus meile palju murekirju, et palun ärge minge ära sealt, kus te olete. Me ei ütle, et me lähemegi tingimata ära, aga arhitektidega kompromisside leidmine on paras väljakutse. Nemad ehitavad ju uut ajakohast saali. Olen nalja visanud, et käin meie praeguses saalis, kogun tolmu kotiga kokku ja viin Siurusse.
Mul väriseb praegu süda iga kord, kui 90aastane inimene kolmekorruselisest keerdtrepist üles tuleb. Mu enda vanaema ei saa meil käia. Muinsuskaitsealune hoone tähendab, et me ei hakka ka kirikusse lifti panema. Selline hubaselt räämas olek on mõnele muidugi ka eemaletõukav. Näiteks meie toolid ei ole enam sellisel tasemel, nagu me tahame, aga kinotoolid on ropult kallid. Vahemik jääb 500–1000 euro kanti. 115 kohta välja vahetada on seega suur väljaminek. Muus osas on mul sõpru, kes ütlevad, et vaatavad „Oppenheimerit“* ikkagi Apollos, aga tegelikult on meil täpselt samal tasemel projektorid ja helisüsteem.
Ideaalis võiks muidugi olla mitu saali. Üks suurem, üks väiksem. Kui tahad näidata õrnemat filmi, mille puhul tead, et massid seda vaatama ei tule, siis sul on igal seansil hinnalipik küljes ja tekib keeruline olukord.
Kuna asume kirikus, siis meil on ka kokkulepe, et me alkoholi ei müü. Ameerikas, kus levitajad võtavad suurema osa piletitulust, elatubki kino mitte piletimüügist, vaid muust nännist. Mõni inimene ostaks hea meelega filmi kõrvale pokaali või pudeli veini, aga hetkel pakume vaid limonaadi-kohvi-teed.
Filmide rohkus käis juba korra läbi. Ühelt poolt olen kuulnud kurtmist, et isegi filmiajakirjanikud ei jõua enam kõike ära vaadata. Samal ajal jagub endiselt väärtfilme, mis meie levisse ei jõuagi. Milline oleks siis Eesti turule optimaalne filmide arv?
Lõhmus: Korrastan just isa (eelmisel aastal meie seast lahkunud filmiajakirjanik Jaak Lõhmus – A. L.) arhiivi. Aastal 2000 oli kinolevis 80 filmi ja PÖFFil linastus 124. Ehk siis nädalaga näidati poolteist korda rohkem filme kui ülejäänud aastaga näha sai. Nüüd oleme siis teises äärmuses, kus aastaga jõuab levisse pool tuhat filmi. Eks see küsimus on ennekõike levitajatele.
Tartu: Keeruline. Võiks ju öelda, et filme on liiga palju, ja ometi võiksime ka ise valida vähem näidata. Küsimus on suuresti erinevate sihtgruppideni jõudmises, nähtavuse saavutamises.
Rääk: Jah, siia vestlusse peaks levitajad kaasama. Filmide levitsüklid on nii lühikeseks jäänud. Isegi kui sul on väga hea film, ei pruugi sel levis kohe hästi minna. Liigutud on kiiresti levist läbi käimise peale ja selliseid filme, mis püsiksid kavas nädalaid või kuid, on vähem. Jaanuaris oli levis 32 uut filmi. Näidake mulle inimest, kes jõuaks kõik need ära vaadata.
Tartu: Või neid kõiki reklaamida.
Rääk: Meil oli kevadel 26 kohtumisõhtut kohalike filmitegijatega. Kui käisin Eesti filmi infopäeval, arutati, miks ei olnud vaatajanumbrid väga head. Kui kolm kodumaist filmi tuleb samal nädalal välja, siis nad söövad ju üksteise publiku ära!
Absoluutselt. Mäletan hetke, kus võinuks ajakirjanikuna korraga kolme filmi autoritega ägeda loo teha, aga lõpuks on nädalas ainult üks Sirp või Areen. Eesti filmi silmapaistvusest kinokavades on samuti räägitud. Mida kinod teha saaksid, et kodumaisel filmil paremini läheks?
Rääk: Me töötame ikkagi eraldi selle nimel, et Eesti film välja paistaks. Isegi kui autoriteks on amatöörid või niisama filmihuvilised ja laiemat levi ei ole, püüame ikkagi ekraaniaja võimaldada. Meie filmide tunnustuseks tulebki öelda, et tehakse väga erinevaid asju. Kui aga tahta, et kino oleks kvaliteedimärk, siis võib mõnikord tekkida olukord, kus kodumaise filmi nimel on suur töö ära tehtud ja tahetakse seda näidata, aga kvaliteedi mõttes on küsimus, kas peaks seda upitama või mitte. Olen teinud ka ebapopulaarseid otsuseid. Isegi filmiajakirjanikud on välja toonud, et kui filmi kuskil näha ei ole, siis ei saa sellest kirjutada.
Lõhmus: Meie roll on ikkagi Eesti filmi toetada, aga see ei ole mustvalge. Iga film ei ole näiteks kinofilm. Peame suutma iga filmi puhul vähemalt endale põhjendada, miks seda näitame. Kindlasti tahame olla filmitegijatele partneriks ja aidata neil publikut üles leida. Samas on arusaadav, et esimene partner on alati Apollo, kuna seal on rohkem saale. Filmimaastik on nii kirju, et joonlauaga ei saa töötada ja me peame leidma oma lähenemisviisi.
Tartu: Artis on vist meist kolmest kõige vähem kunstilise juhi kino. Meie missioon on mõnevõrra laiem, mis on samas kummaline. Peaksime justkui olema eesti filmi tõrvikuhoidja, aga asume ainult ühes kohas, Tallinna kesklinnas. Püüame anda igale eesti filmile, mis seda vähegi otsib, võimaluse. Mõnikord põrkame olukorrale, kus seansid on kavas, aga jäävad tühjaks. See ei tähenda, et vaatajat ei oleks, vaid temani jõudmine nõuab rohkem tööd. Ressursid on paraku alati piiratud. Rohkemat saakski teha koos tegutsedes.
Rääk: Näiteks dokumentaalfilmide puhul on öeldud, et need jõuavad niikuinii paari kuu pärast Jupiteri. See on ennast taastootev probleem, et tahaksime kinodes filmi näidata ja siis õigused telesse müüa, aga see ei motiveeri omakorda inimesi kinno tulema.
Tartu: Kino- ja filmivaldkond elab tervikuna läbi suuri muutusi. Nende tulemused ei ole paika settinud. Ma ei usu, et kõik kokku kukub. No way. Aga praegu on palju värelust.
Jõudsimegi kinode suurima konkurendi, voogedastuseni. Pandeemia pani niigi muutuva käitumisharjumuse olukorras veel nii suure põntsu, et üle maailma suleti hulganisti kinosid ja terveid kette. Kui palju usku teil üleüldse kino tulevikku on?
Lõhmus: Ma arvan, et kino ei kao kuhugi. Pigem loodan, et kvantiteedi aeg saab läbi ja tuleb kvaliteedi aeg. Kinost otsitakse ju seda, et saaks ennast muust välja lülitada, ja teisalt mingit dialoogi. Kino on parim viis lugude kaudu kuhugi mujale reisida. Küsimus on, kas see õnnestub nii paljude inimesteni viia, et Sõpruse saali pidamine vanalinnas koos kõigi püsikuludega on võimalik. Ma olen siiski lootusrikas. Samas on Riias kino Bize, mis rajati korterisse ja maksab sealseid ülalpidamiskulusid.
Tartu: Kino surma on kogu aeg ennustatud. Televisiooni tulekuga, video tulekuga, voogedastuse tulekuga.
Rääk: Selles mõttes on kino surematu, et ta on kõik need surmad üle elanud.
Tartu: Teater samamoodi. On ju ka räägitud, et teater peaks kolima teistele platvormidele, aga pärast koroonat on piletimüük olnud suurem kui varem. Lihtsustus oleks öelda, et ei, ta ei kao, aga siin tulevad mängu antropoloogilised tegurid. Kino on koht, kuhu minna, kus kohtuda. Õnneks on eestlane kultuurne ja otsib seda kultuuri juurde minekut üsna palju. Õnneks on ta ka laialt tarbija, kes käib kinos, teatris, kontserdil. Valik on lai ja kino roll on muutunud sündmuspõhisemaks. See kasvatab meie töö hulka, aga ka meeldib meile.
Pakume endiselt filme, mis ei jõua Jupiteri ega kuhugi mujale. Kui sa just ei rebi torrent’eid, aga isegi sealt ei leia kõike. Jääme paljude jaoks kohaks, kus on midagi erilist. Ise olen mõned voogedastusplatvormide kontod kinni pannud. Saan aru, et mõnel õhtul lihtsalt ei viitsi välja minna, aga see ühise ruumi osa on ikkagi oluline.
Rääk: Suurem murepilv on kommertskino kohal. Ka rahvusvahelistel kinokonverentsidel on räägitud viimastel aastatel nihkumisest sündmuspõhisusele. Kuidas keegi sellele läheneb, on väga erinev. Mõned on pöördunud mängutööstuse poole. Meie teeme erilinastusi, vestlusõhtuid, retrospektiive. Need kõik on väga toredad, aga nõuavad ka rohkem tööd ja muud ressurssi. Käsitöökino ei tee kedagi rikkaks. Kommertskinol pole seetõttu ka huvi laieneda samadesse kohtadesse. Kui on aga üha keerulisem eristada, mida üldse vaadata, siis kommertskinod saavad tugevamini pihta.
Kolme kino rahastusmudelid on veidi erinevad ja avaliku raha osakaal erinev, aga esitan kärbete kohta veidi provokatiivse küsimuse. Mis teist saaks, kui järgmisel nädalal tuleks teade, et riik ei toeta kinosid enam ühegi euroga?
Tartu: Artise kuludest on omajagu räägitud. Sealhulgas rendist. Riik on teinud ühel hetkel otsuse ja sõlminud pikaajalise lepingu. Sel hetkel on ta võtnud vastutuse ja Artist või Artise publikut selle eest karistada oleks vale. Ma ei ütle, et Artis peaks kohe enese kinni panema, aga ta ei oleks kindlasti enam see Artis. Ma ei oska öelda, kas seda oleks mingil kujul võimalik ära majandada, aga see oleks kindlasti väga raske. Midagi ei ole teha, kultuurivaldkonnas on vaja ühiselt – meie kõik – midagi sisse panna. Aga jah, praegused kulud on suured ja kui see oleks teistmoodi, võiks toetus ka väiksem olla.
Lõhmus: Mingites asjades annaks kindlasti kohaneda, näiteks olla vähem aega lahti. Aga see tähendab ka, et me ei täidaks enam oma missiooni samal moel ja muutuksime igapäevakinost projektikinoks. Kino on eelkõige kokkusaamiskoht ja mida vähemaks neid kohti jääb, seda raskem on meil siin riigis ka ühisosa leida.
Rääk: Kaks kolmandikku meie eelarvest on omatulu, kolmandik tuleb Eesti Filmi Instituudilt ja Tartu linnalt. Lugesin just Henrik Kalmeti intervjuud teatrite rahastamisest. Kordan pisut tema mõtteid. Loodan minagi, et ei tulista endale nüüd jalga, aga me ei läheks ilma riigi toetuseta kinni. Elaksime selle kuidagi üle, aga see oleks väga keeruline, valus kohanemine. Me ei saaks nii mitmekülgset programmi pakkuda. Peaksime ilmselt vastu võtma koostööprojekte, mis ei too endale rõõmu, vaid oleks puhas teenusepakkumine.
Sellise kino pidamine ongi kallis ja samas me ei saa piletihinda tõsta, juba lihtsalt kättesaadavuse nimel. Kõik need erinevad aspektid on tinginud olukorra, kus palju tehakse missioonitundest ja armastusest valdkonna vastu. See viib teatud maani, aga kuskilt tuleb piir vastu. Meil vist ei ole meeskonnas inimest, kes ei oleks üle töötanud. Netos on igaühe palk kuskil 1000 eurot kuus. Mul ei ole peret, lapsi, elukaaslast, laenukohustusi, majandan väga targalt ära, aga aasta-aastalt muutuvad hinnasurve ja see, et ma ei saa tasuda inimestele väärilist tasu, trööstitumaks.
Tartu: Siis on laiem küsimus, mis sellise kärpe mõju oleks. Just laiemat mõju on väga keeruline mõõta, mistõttu seda ei kiputa ka tegema, kärpepaanikas ei jõuta sellele isegi mõelda. Kas keegi on hinnanud, et kui üha kärbime, äkki see läheb riigile hoopis kallimaks? Mida Elektriteatri töö näiteks valdkonnale või piirkonnale juurde toob? Mida selle olemasolu või puudumine tähendab? Osatakse mõelda, et kui 20 000 ära võtta, säästab nii palju, aga mitte seda, et kui 20 000 juurde anda, mis siis juhtuda võiks?
Rääk: Olen väga uhke selle üle, et meie vabatahtlikest on mitu läinud filmi õppima. See on Eesti filmi järelkasv. Muide, sel aastal on Heino Parsi ja Kaljo Kiisa 100. sünniaastapäev. Neile üritustele ei joosta kindlasti tormi, aga kui me räägime kultuuri kestvusest, siis selliste programmide hinna maksmata jätmine toob midagi suuremat kaasa.
Tartu: Sellise järjepidevuse kaotamine mõjutab paljusid sektoreid sotsiaalvaldkonnast riigikaitseni. Järgmine IT-sektori ükssarvik tuleb ka ju loovatelt inimestelt. Nad ei kasva puu otsas. Nad tulevad rikkast keskkonnast. Kui see keskkond on vaene, siis ei saa neid tulla. Ei ole nii, et kõigepealt majandus korda ja siis tegeleme kõige muuga. Nii ei saa, kultuur on otsene sisend paljudele valdkondadele. Ma ei ütle, et kultuur on kõige tähtsam, aga ta on investeering, mis loob väga palju teistes valdkondades väärtust.
Lõpetuseks, öelge üks soov, ükskõik kelle täita see ka oleks, mis teie kino aitaks.
Lõhmus: Minul on väga lihtne soov. Sõpruse ajalooline hoone vajab muinsuskaitse tuge, et teha majasisesed trepid korda. Tallinna linn võiks vaadata üle hooned, mis on väärtuslikud, aga ei ole kõigile ligipääsetavad, ja teha see võimalikuks.
Tartu: Töötame juba kõigi oma soovide nimel. Muudmoodi ei saa, kui et ise tõukad ja teed. Loodan ennekõike, et jätkub kokkutulekukohti ja asjad liiguvad, et tegeleme ühiselt filmi nähtavuse ja leviga. Paljud lahendused tegelikult paistavad, on käeulatuses.
Rääk: Kardan ära sõnuda, sest see unistus on aastate jooksul korduvalt käeulatuses olnud ja siis ära kadunud, aga loodan avada teise saali. Valdkonnasisest suhtlust tahaks samuti rohkem. Väga palju on selliseid probleeme, kus ei saa osundada ühele asjale või süüdlasele. On teemasid, mis tuleb koos läbi arutada. Ja muidugi soovin, et inimesed käiksid rohkem kinos!
* „Oppenheimer“, Christopher Nolan, 2023.