Eesti raamatu aastal heidavad eri valdkondades tegutsevad inimesed ERR-i kultuuriportaalis pilgu teostele, mis on nende elu muutnud. Kirjanik, stsenarist ja dramaturg Andra Teede tutvustab Liisi Ojamaa luulekogu “Lõputu juuli”.
Minu esimene luulekogu tuli välja 16-aastaselt, käisin siis veel koolis. Samal ajal sain tuttavaks esimeste enda kaasaegsete kirjanikega ja hõiskasin kõigile, et mu lemmikluuletaja on Liisi Ojamaa. Leidsin kunagi varem tema luuletused mingist kirjandusõpikust ja armusin kohe. Kirjutasin neid ümber uuesti ja uuesti, kuni nad kulusid mu ajukoorde ja DNA-sse. Ikka “väike hipi tuli läbi igivana linna” ning “me riivame üksteist, me ehmume sellest” ja nii tuhat korda. Liisi värssides oli mingi pisike meeleheide, mingi kuristikuäärel seismine, mis mulle väga imponeeris. Tema luuletusi võiks karjuda uppuva laeva viimase masti otsast tormisele merele ja korrata mantrana palverännakul. Neis on kõik öeldud.
Kui hakkasime Mart Valneri ja Janno Pikkatiga oma kogumikku “Väike kuri kevad” Kuku Klubis esitlema, tegi Liisi mulle üllatuse ja tuli ka sinna. Selline legend ja minu peol! Ju talle räägiti, et on mingi väga noor tüdruk Teede, kes hommikust õhtuni tema luuletusi kiidab. “Lõputu juuli” olid mul selleks ajaks kaanest kaaneni peas ja on siiani, 20 aastat hiljem.
Nagu igal pool mujal, käis Liisi ka Kukus paljajalu, pikad juuksed kuningarüüna õlul. Tal olid pikad kassiküüned ja kurvad silmad. Kui esitlus läbi sai, kinkis ta mulle oma uue kuldse läikiva kaanega “Ärasaatmata kirjad”, kuhu oli sisse kirjutanud pühenduseks oma telefoninumbri ja üleskutse, et helistaksin talle, kui väga vaja on.
Järgnevatel aastatel kasutasin seda numbrit tihti ja jõudsingi iga suurema südamevaluga just Liisi köögilaua taha Politseipargi kõrval. Tegime suitsu ja rääkisime väga palju, Liisi õpetas mulle elu kohta väga palju. Hiljem külastasin teda ka Keilas ja Paldiskis ning aitasin ta koos Piret Jaaksiga Paldiski kortermaja treppidest alla tassida, et kõik koos Tallinnasse haiglasse sõita. Võtsin ta selga nagu koti ja Piret hoidis jalgadest. Või oli see vastupidi? Igal juhul, siis Liisi enam ei käinud, selleks me appi läksime. Sõitsime Tallinnasse ja rääkisime tee peal kirjandusest, ju see ikka kirjandus oli. Ma arvan, et ta väga kartis haiglasse minekut, panime ta veel ratastooli. Pärast seda ma Liisit rohkem ei näinud, varsti ta suri. See oli jaanuari algus, kõige kaugem aeg aastas Liisi lemmikust, juulist.
Liisi elu nagu luulegi oli ilus ja väga kurb, ta aitas ja muutis mind väga palju ning ka tema luuletused on mind väga palju aidanud. Lugege Liisi Ojamaa luulet, lugege “Lõputut juulit”, seal on üks luuletus iga olukorra jaoks, mis elus ette võib tulla, see on tõeline eneseabiõpik ja maailma atlas.