Avatud kallasrada ja liigirikkad rannikud vajavad kaitset, aga päris kurb, kui hülgehalli mere kaldal kodusoojust pakkuvad majad jäävad edaspidi vaid laulusõnadesse, kirjutab Margit Mutso arhitektuurikommentaaris.
Keskkonnaamet annab oma kodulehel teada, et 10. mail algab looduskaitsekuu. Looduskaitsekuu eesmärk on tuua inimesi lähemale loodusele, aidata mõista meie elukeskkonda ning vältida võõrandumist loodusest. See on ka hea ajend rääkida meie elamisvõimalusest looduskeskkonnas.
Inimesi, kes stressirohkest linnakeskkonnast meeleldi ära maale läheksid, on Eestis päris palju. Kui lapsed on väikesed või vastupidi – juba koolieast väljas ja tööandja võimaldab teha kaugtööd, siis tundub looduse rüppe elama minek päris ahvatlev. Tegelikkus võib aga maakodu ehitamisel osutuda üsna valulikuks. Ehkki riik inimesi justkui loodusele lähemale kutsub, tõrjub keskkonnaamet ka väikesemahulist ehitustegevust loodusest pigem eemale.
Viimase aasta üks valusamaid teemasid on olnud ehitamine rannikualadel. Nii näiteks tabas sügisel suur ehmatus mitmeid mereäärse elamumaa omanikke Haapsalu kandis. Ehkki kodu rajamiseks soetanud maale oli nagu kord ja kohus tehtud detailplaneering ning selle alusel valminud ka ehitusprojekt, selgus ootamatult, et ranna alal siiski puudub ehitusõigus. Kuidas siis nii?
Nimelt koostas omavalitsus vahepeal uue üldplaneeringu, mille käigus ranna piiranguvöönd keskkonnaameti nõudmisel laienes võrreldes eelmise üldplaneeringuga kahekordseks. Lisaks on kaardile ilmunud veel uus tingmärk “ilmekas teelõik väärtuslikul maastikul”.
Mida mõisted “ranna piiranguvöönd” ja “ilmekas teelõik väärtuslikul maastikul” maaomanikule täpselt tähendavad – see üldplaneeringu jooniselt ega seletuskirjast üheselt ei selgu. Põhijoonisel on nimelt veel eraldi tingmärk “ehituskeeluala” – see kulgeb kitsamalt mööda rannajoont ning laseb arvata, et ju siis ülejäänud maal võib mingitel tingimustel ehitada. Aga ei – keskkonnaamet ei lase siin isegi värske detailplaneeringu alusel krunte moodustada.
Üldplaneeringus on kirjas, et varem kehtestatud detailplaneeringud kehtivad selles ulatuses, mis ei lähe vastuollu üldplaneeringuga. Peen sõnastus, mis tähendab varjatult detailplaneeringu kehtetuks muutmist – formaalselt justkui detailplaneering kehtib, aga selle tuum ehk ehitusõigus on ära võetud. Ilma teavitamata, ilma kompensatsioonita, vaikselt, omaniku selja taga. Üldplaneeringu avalikustamise ajal ei olnud veel märget ehituskeeluala laienemisest. Kostub nagu vargus?
Tekkinud olukord on piinlik. Riigi eri instantsid tõlgendavad antud olukorda erinevalt: õiguskansler on öelnud, et sel moel ei saa detailplaneeringuid üldplaneeringuga tühistada, sama meelt ollakse ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ning omavalitsuses. Võim on aga keskkonnaametil, kelle silmis on looduse kaitsmine ülekaalukas avalik huvi ja pole probleem kui mõni mutrike seejuures jääb hammasrataste vahele. Ei ole rahul – palun, maaomanikud, pöörduge kohtusse. Olete kulutanud raha maaostule, detailplaneeringu koostamisele ja ehitusprojektile – aidake riigil ka õigusselguseni jõuda!
Üsna ülbe käitumine oma kodanike suhtes? Selle asemel, et riigiaparaadi helgemad pead ümarlaua taha koguda ja olukorrale mõistlik lahendus leida, surutakse loodusesse kippujad kohturajale.
Eestlane on olnud aastasadu rannarahvas. Vanad kalurikülad ja elu rannaaladel on oluline osa meie kultuuris. Nüüd, mil meil on ehituses kasutada kõrgtehnoloogia ja vastupidavad materjalid, võimalus ehitada maja, mis rannatuultes ei värise ja kust reostus maapõue ei leki, peame veest eemale hoidma.
Avatud kallasrada ja liigirikkad rannikud vajavad kaitset, aga päris kurb, kui hülgehalli mere kaldal kodusoojust pakkuvad majad jäävad edaspidi vaid laulusõnadesse.