Meie vaatest: kui Island ja Norra tahaksid näiteks liituda Euroopa Liiduga, siis me lihtsalt ütleksime tere tulemast. Midagi selle vastu meil ei oleks?
Ma tahaksin loota küll, et see nii oleks, kui me sellisesse olukorda jõuame. Islandi puhul võib see küsimus tekkida kiiremini seetõttu, et Islandil on tulemas referendum Euroopa Liitu astumise küsimuses. Island ei ole seni sellist referendumit teinud, Norra on seda ajaloos juba kaks korda teinud, nii et Norra rahvas on ka rääkinud. Norra puhul võiks eeldada, et see protsess võiks olla keerukam kui selle otsuseni jõudmine.
Neid jutte on mõlema riigi puhul olnud ka varem, kas praegusel hetkel on midagi realistlikumat õhus kui võib-olla 15 aastat tagasi?
Euroopa Liidu uksed on alati lahti olnud, lihtsalt see protsess on olnud võrdlemisi heailmapoliitika, kus kõigil on aega väga palju. Suuremad muutused, geopoliitilised muutused ja sõjad on teravdanud neid valikuid nii riikides kui ka Euroopa Liidus. Seetõttu on see protsess nüüd jällegi hakanud liikuma ja ma arvan, et on tekkinud unikaalne võimaluste aken, mis ei pruugi korduda. Me oleme sellist võimalust oodanud ja Eesti vaatevinklist on nüüd oluline ka selle akna ärakasutamine.
Aga milline meie vaade üleüldiselt on laienemisel? Kas me oleme pigem nende riikide seas, kes tahaksid, et liituda saaks nii näiteks Norra, Island, soovi korral Suurbritannia, aga siis ka Ukraina, Moldova ja Lääne-Balkani riigid?
Seni oleme me laienemispoliitikas loomulikult keskendunud oma lähimatele huvidele, oma lähiriikidele, aga laienemispoliitikas kui sellises on Eesti alati olnud üks suuremaid toetajaid. Laienemismeelsete sõprade rühm kannab isegi Tallinna nime siiamaani ja käib koos. Seal on juba 13 liikmesriiki, vist kõik tahaksid selle liikmed olla, sest keegi ei taha ju olla laienemisvastane.
Aga ma usun, et me oleme oma kogemuse näol näinud selle protsessi transformatiivset jõudu. Me muidugi ei räägi seda ilmselt Norra, Islandi või Ühendkuningriigi või Šveitsi kontekstis. Tulles samasugusest taustsüsteemist, oleme näinud ja ma arvan, et võib-olla parimal viisil täna esindamegi seda, mis ühe riigiga juhtuda võib, kui sellest maksimum võtta.
Aga ometigi pärast seda, kui meie liitusime, liitusid veel mõned riigid ja siis see aken sulgus. Miks Euroopa Liit on kuidagi takerdunud selles protsessis?
Ma arvan, et see ei ole ainult ju Euroopa Liidu takerdumine. Esiteks, meil on siin olnud küsimus, et kui palju see protsess üldse on muutunud. Euroopa Liit ise, ka meie liikmesusperioodi jooksul, on ju väga-väga palju muutunud.
Keegi meenutas, et meie pidime üle võtma umbes 20 000 lehekülge Euroopa õigust. Täna peab Ukraina võtma üle 40 000 ehk siis juba kaks korda rohkem.
Mõned valdkonnad – julgeolek, Schengen, Euroopa rahaliit – on läbi kriiside tulnud ja tegelikult seda õigust on ka kogu aeg juurde sündinud. Ega see protsess ei ole täpselt võrreldav ühegi varasema liitumisega. Me võime öelda, et tegime unikaalseid asju, aga need, kes nüüd tulevad, peavad tegema ka.
Teiseks, nagu sai öeldud, on see olnud heailmapoliitika, et mõned irvhambad on seda isegi öelnud, et see on nagu nõukogude tööõigus: ühed teesklevad töötamist ja teised teesklevad maksmist ja nii see protsess on mõnda aega olnud.
Aga nüüd on tekkinud sellesse protsessi momentum ja ka Ungari valimistulemuste järel, mis alles valitsuseks moodustub, on tekkinud lootus, et protsessi annab kiirendada.
Te arvate, et kui laupäeval saab Péter Magyarist Ungari peaminister, siis pärast seda võiks loota, et mõned läbirääkimised tõesti avatakse, kui me räägime Ukrainast, Moldovast näiteks?
Ma tahaks loota, et mitte ainult Ukraina ja Moldova. Ungari ise on väga huvitatud Lääne-Balkani riikidest, sellepärast need on vahetud naabrid. Iga riik on oma ümbrusest vägagi huvitatud, selle turvalisusest, ja siin on ka laiemad ideaalid mängus.
Aga ma arvan, et Ungari valitsusel, kes on lubanud muutusi, on ilmselgelt ka mingis mõttes koormus või kohustus näidata, et need muutused on nüüd juhtumas. Ma usun ja tahaks loota, et nende muutuste hulka kuulub ka suhete silumine Ukrainaga.
Magyar on öelnud, et ta on peatselt minemas Ukrainasse ja loodetavasti sellised kahepoolsed teemad vajuvad tagaplaanile ja saabki rääkida läbi siis Euroopa asjadest.
Aga samas me oleme ju näinud ajaloos seda, et kui ühe riigi veto kaob ära, siis nende tagant järsku ilmub välja keegi uus, kes paneb uue veto peale, mõtleme näiteks Põhja-Makedoonia peale.
Põhja-Makedoonia puhul on see pigem olnud alati paarisrakend ja kahjuks on see tõesti nii olnud. Tahaks loota, et me leiame selle viisi ja tahte nüüd ühendada kogu kontinent. Bulgaarias olid värskelt valimised, et mis on selle valimise tagajärg? Ma arvan, et me oleme natukene vähe tähelepanu pööranud sellele, mis sealt tulemas on.
Aga tahaks loota, et see tahe liigub nüüd kindlalt selles suunas ja et Euroopa valik on ikkagi laua peal kõigi valikute hulgas.
Kui tulla tagasi just Islandi ja nüüd ka Suurbritannia juurde, siis olen lugenud ajakirjandusest, et üks põhjus, miks nemad võib-olla tahaksid Euroopa Liidule jälle lähemale liikuda, on julgeoleku kaalutlused. Kas selle aja jooksul, kui meie oleme Euroopa Liidus olnud, on sellest saanud teataval määral mini-NATO?
Ma arvan, et kui natukene tagasi kerida, siis julgeolekukaalutlused olid ka Eesti liitumise puhul teravalt üleval. Oli ka teada, et NATO kiirlaienemine ei olnud meie ajal kõne all.
Mõned Lääne-Balkani riikidest on ka juba NATO liikmed. Ma arvan, et on kindlasti Islandil ka sellist põhjust. Täna on see parim variant, mis on laua peal ja regionaalse, kontinentaalse organisatsioonina vähemalt eurooplased hoiavad kokku, ükskõik kuhu suunas maailm praegu vaatab.
Te tegelete välisministeeriumis ka uue Euroopa Liidu pikaajalise eelarvega, 2028. aastast algab uus periood. Veel mõni aasta tagasi räägiti Brüsselis, et kui see periood algab, siis kindlasti tuleks eelarves arvestada, et selle seitsmeaastase perioodi jooksul võib Euroopa Liiduga liituda mõni riik. Kas sellega on arvestatud?
Kindlasti kunagi ühegi riigiga ei arvestata. Muide ka meie liitumisläbirääkimiste ajal hakkasid eelarve läbirääkimised ja jooksid mingis mõttes ka sarnasesse suunda.
Aga kui nüüd küsimus on näiteks ka põllumajandustoetustest, siis ka meie sellel perioodil oleme ju jõudmas alles 80 protsendi ligi ja me oleme olnud nüüd liikmed varsti 22 aastat.
Eks see on küsimus lõpuks ikkagi valikutest, riigi huvidest, mida ta tahab saavutada ja kas see on see kõige tähtsam küsimus. Siis lõpuks me jõuame läbirääkimistel ka liitumislepingu läbirääkimisteni.
Siis on kogu see arvelaud laua peal, et mida teha ja kuhu suunas investeerida. Ma üldse ei imestaks, kui põllumajandustoetused ei ole nii terav teema kui arvatakse ja minu meelest on Ukraina selle ka välja öelnud, et neid huvitab pigem Euroopa Liidu siseturg, institutsioonidesse saamine.
Ukraina põllumajandus on juba konkurentsivõimeline ka toetuste abita ja ma tuletan kindlasti ka meelde seda, et ka Eestil olid kunagi sellised jutupunktid.
Kas probleem võiks olla pigem see, et Ukraina põllumajandus on praegu juba liiga konkurentsivõimeline?
See on kindlasti perspektiivi küsimus ja ma usun, et läbirääkimistel tulevad kõik need teemad välja, nagu näiteks isikute vaba liikumine. Selles ei ole põhjust kahelda ja tuleb lihtsalt valmistuda, mil viisil kokkuleppele jõuda. Ma arvan, et need on ületatavad ja raha ei peaks olema teema. Mulle tundub, et täna kõige pakilisem teema on ikkagi Ukraina.
Nüüd, kus 90 miljardit laenu on Ukrainale antud, on tegelikult küsimus, et mis saab edasi peale 2027. aastat. Praegusel hetkel on pigem pakiline küsimus, kuidas siis edasi rahastada, kuidas kaasata ka kolmandaid osapooli Ukraina toetamisse. See on kindlasti meil ka eelarve läbirääkimisel üks prioriteetidest.
Meile on ilmselt ka tähtis, et kui palju raha läheb kaitsele. Mis on Eesti vaatest lootus, et Euroopa Liidu pikaajalises eelarves see osakaal kasvab? Kas teil on praegu mingisugune arusaam, kui palju sinna raha läheb?
Euroopa Liidu eelarves on kaitsetööstuse valdkond hästi esil. Otseselt sellised kaitsekulutused, nagu me riigi tasemel mõtleme, ei ole Euroopa Liidu eelarve osa kunagi olnud. Meenutagem ikkagi, et Euroopa Liidu eelarve on umbes suurusjärgus üks protsent SKP-d. Sellesse mahuvad ühtekuuluvuspoliitika, põllumajanduspoliitika ja nii edasi.
See väikene summa, mida Euroopa Liidu eelarvest teha on võimalik, on pigem kulunud kas mõningate sõjaliste operatsioonide tegemisele või siis kaitsetööstuse toetamisele. Kõik see, mis puudutab Euroopa kaitsevõimekust ja kaitseinnovatsiooni, on olnud peamine fookus. Ülejäänud on ikkagi liikmesriikide rahastada ja siis on juba ühise otsuse küsimus, et kas me tahame teha midagi rohkem.