Omavalitsustele tuleb anda volitused ja kohustus rakendada kiiruspiiranguid, rajada vaikseid tänavaid, kavandada müra varjestust, jälgida mõju ja vajadusel reegleid karmistada, kirjutab Yoko Alender.
Õiguskantsleri üleskutse peale lahendada õiguslik udu müranormide tõlgendamises algatas keskkonnakomisjon ja võttis riigikogu vastu seadusemuudatuse, mis kuu aja eest ka jõustus. Uue lahenduse tuum on selgus: müra piirväärtus on miinimumstandard, mitte variargument, millega peatada arengut või piirata üksikute omanike õigusi ebaproportsionaalselt.
See on põhimõtteline nihe, mis tõstab vastutuse õigele tasandile, liikuvuskeskkonna ja linna planeerimise kujundajatele. Arutelu müra piirnormide ja linnalise arengu üle näib esmapilgul tehniline, kuid tegelikult on kaalul meie linnade, meie elukeskkonna ja selle kvaliteedi tulevik. Kas jätkame hajusalt laieneva valglinnastumise teed või julgeme tihendada, luues lühemaid vahemaid, turvalisema liikumise ja parema elukeskkonna?
Müra põhjuseks on eelkõige liiklus ehk liikumisviisid ja -kiirused, mida omavalitsus lubab ja soosib. Varasemalt pidurdas Tallinna kesklinna arendamist tõlgenduslik segadus, kehtis korraga kaks erinevat müra normi: piirnorm ja rangem sihtväärtus. Ebaselge seaduse tõttu tõlgendas terviseamet ka näiteks kesklinnas nõuet rangemalt.
Selline olukord soosis seda, et elamuehitus liikus linnast pigem välja. Taasiseseisvumisest alates on Eesti seitsme Viljandi linna jagu uut maad elamuehituse alla hõivanud, seda suuresti Tallinna ja Tartu ümber valglinnastudes.
Nii saame pikemad sõidud, rohkem autosid ja selle tulemusel kõrgema mürafooni ka linnas, see on paradoksaalne karistus neile, kes tahtnuks elada töö ja teenuste lähedal. Ehk see, mis näib “vaikuse kaitsmisena”, kasvatab tegelikult müra jalajälge. Lisaks sööb valglinnastumine ära rohevõrgustiku servad ja killustab maastikke ja nii ei ole enam vaikne ei uus arendus ega endine loodus, rääkimata kesklinnast.
Selge müra normihierarhia ei tähenda, et loobume ambitsioonist. Kui planeeringutes määratletakse sihtotstarve ja soovitud helikeskkond, saab ruumipoliitika hakata tööle, tuues kaasa kiiruspiirangud tiheasustuses, tänavaruumi, mis eelistab jalakäijat ja ratturit, tõhusa ühistranspordi, hoonestuse ja roheluse kombineerimise, fassaadide ja sisehoovide akustilise disaini. Nii sünnib linn, mis on ühtaegu tihedam ja vaiksem. Euroopa linnad on seda tõestanud, kui auto pole vaikimisi kuningas, langeb ka müratase ja boonusena tõuseb ka kõigi liiklejate turvalisus.
Oluline on ka õiguskantsleri viidatud õiglane omandiõigus. Me ei saa eeldada, et üks krundiomanik lahendab süsteemse probleemi, mille allikas on teedevõrk ja liikluskorraldus.
“Kui soovime vaiksemaid elamualasid, siis peame linnu planeerima ja kujundama paremaid liikuvuslahendusi.”
Proportsionaalsed piirangud tähendavad, et baasstandard on kindel, baasväärtuseks on müra piirnorm ja täiendavad nõuded peavad olema põhjendatud ja mõjuanalüüsiga kaetud. Sealt edasi algab avaliku võimu vastutus. Kui soovime vaiksemaid elamualasid, siis peame linnu planeerima ja kujundama paremaid liikuvuslahendusi, mis soosiks ühistranspordi ja jalgrattakasutust, mitte lihtsalt takistama arengut.
Omavalitsustele tuleb anda nii volitused kui ka kohustus rakendada kiiruspiiranguid, rajada vaikseid tänavaid, kavandada müra varjestust, jälgida mõju ja vajadusel reegleid karmistada. Just selles on uue seaduse sõnastuse tugevus, see loob juhtimisraamistiku, mis lubab linnal targalt seestpoolt kasvada.
Kolm põhimõtet võiksid suunata edasisi samme. Esiteks, lähedus on parim müratõke. Mida lühemad vahemaad, seda rohkem kestlike vaiksemaid liikumisviise, seda vähem detsibelle. Teiseks, kiirus on müra hoob. 10 km/h langus toob kaasa ebaproportsionaalselt suure võidu nii turvalisuses kui ka vaikuses. Kolmandaks, kvaliteetne avalik ruum on sotsiaalne leping. Kui tänav on turvaline ja meeldiv, valib inimene vaiksema liikumisviisi ka ilma käsuta.
Seitse Viljandit valglinnastumises ei ole uhkuseasi, vaid hoiatustuli. Kui tahame Eestisse tervemaid, ligipääsetavamaid ja konkurentsivõimelisemaid linnu, siis peame julgema tihendada ja mitte hoolimatult, vaid targalt, müra miinimumist kõrgemale sihiseadega.
Eelnõu teeb esimese vajaliku korrektuuri, paneb vastutuse õigesse kohta ja lõpetab juriidilise udu. Järgmine samm on meie kõigi kätes omavalitsustes, ministeeriumides ja kogukondades. Meeldiv ja kvaliteetne elukeskkond ei teki iseenesest. Seda kujundatakse seadusruumi, omavalitsuse, ekspertide ja kogukonna koostöös.