USA ja Kanada arvutiteadlased treenisid keelemudelit Talkie ainult 1. jaanuarit 1931 avaldatud tekstide peal, tuues sellega nähtavale toonased hoiakud, eelarvamused ja maailmapildi, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Ilmselt ei pruugi järgnevalt kirjeldatav võimalus paista kuigi huvitav. Kui aga korraks järele mõelda, tärkab vastupandamatu huvi. Seega, proovime uuesti – kas sooviksid vestelda kellegagi, kes elas kuni 1930. aasta 31. detsembrini?
Vahest kuvandub meeltes tundmatu vanur. Võõras, kellega pole ühist keelt ega huvide kokkupuutepunkti. Tema arvamused oleks vaid ühe piiratud inimhinge heietused. Mis juhtub aga juhul, kui vestluskaaslane on selle daatumiga lõppevast ajastust kõike teadev tehisintellekt? Kas siis ei tahaks küsida, mida võid selle aja teadmiste põhjalt arvata arvutite, interneti või Hitleri ja meid sisaldava tuleviku võimalustest? Küsimuste tulv kasvaks iga sammuga, sest varem pole lihtsalt olnud võimalust niisuguseks jutuajamiseks ette valmistuda.
Viimane väide on muidugi vale. Parema ajaloolise tunnetuse huvides loodigi just seda võimaldav TI-mudel. Projekti autorid viitasid neidki intrigeerinud küsimusele, mille esitas Google’i Deepmindi juht Demis Hassabis. Naljaga pooleks õhku visatud mõttes küsis ta, kas kuni 1911. aastani treenitud TI-mudel suudaks iseseisvalt tuletada üldrelatiivsusteooria, nagu tegi seda Albert Einstein 1915. aastal.
Keelemudelit nimega Talkie treeniti raamatute, ajalehtede, teadusajakirjade, kohtumaterjalide, patendikirjelduste ja kõigi muude enne 1. jaanuarit 1931 avaldatud tekstide peal. Ajaline piirang tulenes autoriõigustest. Vanemad materjalid on kõik vabalt kasutatavad. Talkie annab meile harukordse võimaluse intervjueerida ajas tardunud teadvust, seejuures ei tea Talkie ise oma teadmiste ajalisest piirangust. Talkie eksisteerib oma ajastus, nagu seda oleme meie täna, aga mitte homme.
Talkie pole pelk kurioosum ega ajalooline mänguasi. See on ka võimalus hoomata, kui piiratud on meie arusaam tulevikust. Võrreldes tolmuses arhiivis tuhnimisega avaneb võimalus suhelda selle aja parimate teadmiste, peaaegu nn elava ajalooga. Sajanditaguse maailma teadmisi ja arusaami, kombeid ja väärtusi, keelt ning kultuuri esindav TI võimaldab näiteks uurida, kuidas kujundab mõtlemist kontekst.
Kuni 1930. aastani domineerinud vaated soole, rassile või autoriteedile kajastavad hoiakuid, mida peame praegu vananenuks või lausa valeks. Dialoogivõimalus toonase ajastuga aitab mõista meie endi elatava ajajärgu tingimuslikku olemust.
Kindlasti on huvitavad ka keelelised muutused – sõnavaras, lausete rütmis ja informatsiooni tiheduses kajastub teistsuguse elukeskkonna vaim. Ilmselt üllatavad meid veelgi rohkem erinevused inimestevahelises suhtluses. Näiteks saame ühest dialoogist teada, et kui härra soovib preiliga kokku saada, edastab ta esmalt üle ukse oma visiitkaardi. Kui ta kutsutakse sisse, aga preili ei ilmu paari minuti jooksul, peab mees koheselt lahkuma. Viisakas on teha järgmine katse paari nädala pärast ja seda vaid talvel. Suvel peaks uue pöördumisega ootama vähemalt ühe kuu.
Seda on hea teada. Kasvõi selleks, et püüda mõista, miks meie tänapäevased kombed on nii drastiliselt teistsugused? Vahest kõige huvitavamad küsimused ei puuduta minevikku, vaid tulevikku. Selle varjus tuleb 19. sajandi tolmust päevavalgele prantsuse polühistori Pierre-Simon Laplace’i deemon.
Kas süsteemi algseisundi täpne tundmine võimaldab ennustada selle süsteemi tulevasi seisundeid? Laplace pidas maailma deterministlikuks, juhuseid pole olemas ja kõigel on mingi põhjus. Teades ühe hetke kohta absoluutselt kõike, saaksime põhjuste ja tagajärgede järelduste abil liikuda ajas nii tagasi kui ka edasi.
Talkie’ile esitati küsimus, mida ta arvab Saksamaal tegutsevast poliitikust nimega Hitler. Ajastus, milles kümme aastat hiljem algavast suurest sõjast polnud aimugi, pakkus TI, et Hitlerist saab Saksamaa diktaator ja pärast selle eesmärgi saavutamist hakkab oma võimu kindlustama ning püüab rajada igavese diktatuuri.
Ühes teises testis ennustas Talkie, et 1936. aastal puhkeb uus maailmasõda. See on huvitav ettenägelikkus, kuid oraakli diplomiks sellest ei piisa. Toona mõisteti küll esimese maailmasõja vallandatud inimestes peituva vägivalla potentsiaali, aga terve rahva gaasikambritesse saatmiseks polnud ilmselt keegi valmis. Inimeste käitumine ja sotsiaalsed protsessid on ammendamatu muutuste läte.
Talkie ennustas ka tulevikku, kus liigutatakse ringi lendavate masinatega, aga tummfilmiajastu esindajana pidas mudel helifilme ülehinnatuks. Ta täpsustas, et “need ei asenda kunagi tummfilme, kuid võivad neid täiendada ja võimalik, et tulevikus võidakse neid näidata samas kinos samal ajal”. Vahest peitub siin vastus, miks kinokülastused vähenevad.
Aastaks 2026 on aga ennustuse kohaselt sõjaväed laiali saadetud ja politseinikke on vähe, sest hariduse leviku tagajärjel on kuritegevus muutunud haruldaseks ja kohtutel pole eriti palju tööd. Prognoos paistab praegu ebameeldivalt naiivsena, kuid ärgitab mõistma, et tihti pole probleem selles, mida me ei tea. Väljakutseks osutub vankumatus sellesse, mida arvame teadvat.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.