Bukayo Saka värav viis Arsenali 20-aastase pausi järel Meistrite liiga finaali. Foto: David Klein, IMAGO/Sportimage/Scanpix

Arsenal on saanud üle veel ühest tõkkest, mis neil Mikel Arteta edukal ametiajal oli seni ületamata. Kolme nädala pärast astub meeskond platsile Meistrite liiga finaalis – viigilise avamängu järel alistati Atletico Madrid kodus 1:0. 

Kui avamängus eelmisel nädalal mängis hoolimata viigist kokkuvõttes pisut paremini Atletico, siis Arsenal võttis marulise kodupubliku ees initsiatiivi ja haaras ise mängul natist kinni. Võimaluste- ega väravatesajuks siiski ei läinud – Arsenali initsiatiiv piirdus enamasti pallivaldamise ja üksikute poolvõimalustega, Atletico ei suutnud sedagi. Läbimurre siiski saabus, kui avapoolaja päris lõpus külvas William Saliba hea läbisööt Atletico karistusalas segadust. Healt positsioonilt sai selle tulemusena löögile Leandro Trossard, kellele suutis Jan Oblak Atleti väravasuul küll tõrjega vastata, kuid lahtisel pallil oli esimesena jaol Bukayo Saka – 1:0!

Teine poolaeg algas Arsenali jaoks suure ehmatusega: 51. minutil eksis Saliba kõrge palli hindamisel ning andis kogemata suurepärase peasöödu Giuliano Simeonele, kes suutis esimese puutega juba Arsenali kindamehest David Rayast mööduda. Ees oli tühi värav, ent uskumatult hästi sekkus Gabriel, kes suutis kuidagiviisi määrustepäraselt ründaja tasakaalust välja nügida ja kindlana näinud viigivärava nurjata.

Arsenal oli omakorda 65. minutil väga lähedal seisu kindlustamisele, kui Piero Hincapie hea keriva tsenderduse järel sai löögile Viktor Gyökeres, kes saatis tema ees maha põrganud palli napilt üle värava.

Atletico suutis teisel poolajal küll mängu rohkem enda kätte saada, kuid voolavusest ja teravusest, mis on sel hooajal sageli ebaatleticolikult Atleticot iseloomustanud, jäi rünnakul kõvasti puudu. Üks väga vähestest reaalsetest võimalustest viigistamiseks langes Alexander Sörlothile, kes mõni minut enne 90 täitumist kastis hästi löögile mängiti, kuid läbi vigastuse platsile tulnud Norra koondise ründaja lõi pallist mööda. Suurepäraselt kontrollitud 90 minutit tõid Arsenalile teenitud edasipääsu.

Soccernet.ee tähelepanekud:

1. Arteta õnnestunud vangerdused

Avamäng Madridis jäi küll 1:1 viiki, ent Arsenal oma esitusega lõpuni kindlasti rahule ei saanud jääda – mängupilt oli Atletico kasuks ning Londoni meeskonnal isegi pisut vedas, et nad kordusmängu kaotusseisust ei pidanud alustama. Mikel Arteta tegi algkoosseisu valides korraliku avalduse, vahetades nädala tagusega välja koguni poole väljakumängijatest. Pingile jäid sedapuhku kapten Martin Ödegaard, Martin Zubimendi, Gabriel Martinelli, Noni Madueke ja Piero Hincapie, kelle asemel alustasid Bukayo Saka, Miles Lewis-Skelly, Leandro Trossard, Eberechi Eze ja Riccardo Calafiori.

Omapärasel kombel tegi Arteta kõik viis vahetust mängu jooksul ka teistpidi ära, mis tähendas, et avamängu algkoosseis võrdus kordusmängu lõpetanud rivistusega. Tip-top liigutused – just Trossard ja Saka vormistasid edasipääsu taganud värava. Võitjate üle kohut ei mõisteta!

Küsimused jäävad aga õhku Diego Simeone liigutuste osas. 66. minutil tehtud topeltvahetus kergitas paljusid kulmusid, kui puhkama kutsuti nii Julian Alvarez kui Antoine Griezmann. Tõsi, Alvarez on viimasel ajal olnud kimpus hüppeliigesetraumaga, ent Griezmanni vahetamiseks näilist põhjust ei paistnud olevat.

2. Kahe päevaga agooniast õnnistuse lävele

Veel pisut üle kuu aja tagasi räägiti sellest, et Arsenalil on võimalik kevadega komplekteerida pretsedenditu neliktriumf (Meistrite liiga, Premier League, FA karikas, liigakarikas). Vahepealsed nädalad on Arsenali fännid selles osas saatnud parajatele Ameerika mägedele. Kaotused liigakarika finaalis Manchester Cityle ja FA karika veerandfinaalis Southamptonile nurjasid trofeelootuse kodustes karikasarjades, samal ajal kui kaks kaotust Premier League’is, neist üks just Cityle, kahandasid ka liigas kindlana näinud edu olematuks ja tõid esile ahastuslaine. Kas kõik libiseb tõesti taas käest ära? Kihlveokontorid pakkusid Manchester Cityt juba Premier League’i tiitlisoosikuks number üks, enne kui City esmaspäevane libastumine Evertoni vastu Arsenalile taas hapnikku peale saatis. Olukord, mis näis Arsenalile veel esmaspäeva pärastlõunal ainsamagi trofee võitmise osas keeruline, muutus sisuliselt 24 tunniga hulka ilusamaks.

Tõotatud maa on tõesti lähedal. Arsenali hooaja lõpuni on jäänud veel ainult neli mängu: West Ham võõrsil, Burnley kodus, Crystal Palace võõrsil… ja Meistrite liiga finaal. Ühel hooajal nii Inglismaa meistritiitel kui Meistrite liiga võita on üpris haruldane duubel. Meistrite liiga / Premier League’i ajastul on seda suutnud vaid Manchester United (1999 ja 2008) ja Manchester City (2023), varasemalt ka Liverpool (1977 ja 1984). Need on meeskonnad ja hooajad, mida mäletatakse veel aastakümneid hiljem.

Samas algavad või jätkuvad muidugi ka teispidised arutelud: kui Arsenal nüüd ikka kuidagi nii Premier League’is kui Meistrite liigas võiduta jääks, siis kuidas tuleks seda aastat hinnata? Kas tegu oleks ülieduka hooajaga, kus täpp jäi lihtsalt I peale panemata, või hoopis totaalse käkerdamisega?

3. Griezmanni mõru hüvastijätt

Kuna Atletico edasi finaali ei pääsenud, oli tegu klubi pikaaegse käilakuju Antoine Griezmanni viimase päriselt tähtsa mänguga Atletico särgis – suvel kolib ta üle suure lombi ja hakkab mängima MLS-i klubis Orlando City. Kuigi tema roll Atleticos on viimaste hooaegadega selgelt vähenenud, näitas ta mõlemas mängus Arsenali vastu, millest Atletico edaspidi puudust hakkab tundma. Meeletult hea mängulugemine, X-faktor ja töötahe – viimase iseloomustamiseks sobib hästi episood avapoolajast, kui ta koos ääreründaja Simeonega enda otsajoone juures palli Viktor Gyökeresi jalast üle joone sokutas ning seda südamest tähistas. Teisel poolajal tundus juba korra, et Griezmann teenib Atleticole penalti, kuid vahetult enne talle tehtud veale tehti paar meetrit eemal viga Arsenali mängija vastu. 

Nii kahju kui sellest ka pole, jääb oma põlvkonna ühele paremale jalgpallurile Atleticos veedetud kümne hooajaga näppude vahele vaid üksikud trofeesid: üks Hispaania superkarikas, üks Euroopa liiga võit ja üks UEFA superkarikas (Tallinnas!). Ehk isegi mitte ühtegi Hispaania karikat ega meistritiitlit, Meistrite liigast rääkimata. Asja teeb kurioossemaks see, et viimase 12 aasta jooksul on Atleti tulnud kahel korral Hispaania meistriks – esimesel korral täpselt enne Griezmanni liitumist ning teisel korral 2021. aastal, kui Griezmann kuulus vahepeal FC Barcelona ridadesse.

Miks või kellele seda vahepealset tretti Barcelonasse tagantjärele targana üldse vaja oli? Ilmselt ei tea ta ise ka.

4. Palju õnne, aga ees ootab PSG või Bayern

Võib üsna julgelt öelda, et vastamisi olid kaks Euroopa suurima staatusega klubi, kes pole oma ajaloos kunagi veel Meistrite liigat võitnud. Arsenali seni ainus finaal toimus 2006. aastal, kui mängu FC Barcelona vastu ilmestasid Arsenali väravavaht Jens Lehmanni avapoolaja punane kaart ja Barcelona hiline tagasitulek, mis Arsenali 1:0 eduseisu viimase veerandtunniga Barcelona 2:1 võiduks pööras. Atletico on varem Meistrite liiga finaalis käinud kolmel korral (1974, 2014, 2016) ning kõik need mängud kaotanud, viimased kaks sealjuures linnarivaal Realile. Eriti meeldejääva stsenaariumiga oli 2014. aasta finaal, kus Atleti oli veel normaalaja üleminutitel võidus kinni, enne kui Sergio Ramose pealöök mängu lisaajale viis, kus Real nad viimase kümne minutiga 4:1 purustas.

Arsenal on nüüd küll üle tüki aja taas finaalis, kuid vastaseks tuleb olenevalt tänaõhtusest tulemusest kas Pariisi Saint-Germain või Müncheni Bayern. Vahet pole, kumb – viimaste nädalate vormi arvestades on finaalis soosikuks pigem see meeskond, kes täna Müncheni lahingust võitjana väljub. Mis ei tähenda loomulikult seda, et Arsenalil finaalis šanssi ei oleks – on küll ja mitte vähe. Igatahes näeme finaalis võluvat stiilide vastasseisu – Arsenali kaitse versus vastaste rünnak. 30. mai, Budapest!

PSG vastu jäi Arsenal küll mullu poolfinaalis alla, Bayernit suudeti novembris liigafaasis aga 3:1 võita.

5. Mängu parim – Gabriel

Edasipääsu kindlustas Arsenalile eelkõige raudne kaitsemäng – Atletico tegi statistika järgi küll Emiratesil üheksa pealelööki, kuid päriselt ohtlikuks neist ühtegi pidada ei saanud. Atletico parim moment tekkis hoopis olukorrast, kust pealelööki ei pruukinud kirja minnagi – eelmainitud 51. minutil näitas Gabriel tõelist kaitsetöö meistriklassi, suutes pealtnäha võimatus olukorras kuidagi värava ära hoida. Aegluubis näidatud kordused tõendasid sealjuures, et kohtunikud tegid talle isegi pisut liiga, sest nurgalöögiks, mis situatsioonist määrati, tegelikult põhjust ei olnud.

Lisaks hoidis Gabriel mitte ehk niivõrd sihiteadliku tegutsemisega ära teise Atletico superšansi alge, kui just tema vastu tehtud viga (ja Gabrieli poolt selle suureks mängimine) oli peapõhjus, miks Madridi meeskond teisel poolajal penaltit ei saanud.