Eesti riigis on üks mure, mõne jaoks pisem, teise jaoks tontlikult eksistentsiaalne – sünnib vähe lapsi.
Foto: Silver Mikiver
Õigemini, viimase saja aasta jooksul pole sündinud Eestis nii vähe lapsi kui möödunud aastal – 9092. Ja mida vähem lapsi sünnib, seda suuremaks muutub kinnisidee seoses võimalike lahendustega selle trendi ümberkeeramiseks. Siinse rahvastiku kahanemist ja sellega kaasnevaid ühiskondlikke väljakutseid on pandud süüks muidugi eelkõige naistele ja seda on teinud enamasti mehed. Aga patuoinaid on leitud teisigi: individualism, väljaränne, majanduslik ebakindlus, infantiilne hedonism, feminism, üldisem hirm tuleviku ees jms. Loll, kes kergesti süüdlast ei leia, eks. Aga süüdlast ei ole olemas või tegelikult pole olemas rahvastiku taastootmise probleemi – see pole ei minu ega ka kellegi teise mure, kui iibenumbrid on, nagu need on. Vanemaks saamine on sügavalt isiklik otsus, see ei kuulu rahvale, see ei kuulu riigile, see ei kuulu rahandusministeeriumi raamatupidamisele ega valjuhäälsetele natalistidele, kes sellest pidevalt õhkavad. Sügavalt isiklik otsus ei tähenda, et see on alati planeeritud ja läbitunnetatud, tihti on see ju vastupidi, aga see on isiklik isegi siis, kui kõik hiljem vanemana pekki läheb. Või see on läinud pekki juba lapsena, kasvades vanematega, kes kuritarvitasid oma uut positsiooni igast asendist. Ja siis on otsused, mis kunagi ei teostu.
Loomulikult on see tore, kui meil on piisavalt makse maksvaid inimesi, et pidada üleval neid, kes enam ei saa või ei suuda. Samuti eeldab riigi ootus kestmisele kriitilist massi inimesi, kes oleks valmis seda kaitsma. Igasugused asjad on toredad, aga toredad asjad pole ka igavesed. Keegi ei peaks hakkama vanemaks, et mingit optimaalset majanduslikku mudelit või kaitsejõudusid üleval hoida, eriti kui boonus selle ülalhoidmise eest ei ole võrdselt jaotunud. Keegi ei peaks hakkama vanemaks seetõttu, et vastasel juhul ei tunne ta end täisväärtusliku ühiskonnaliikme või lihtsalt inimesena. Samuti on palju neid, kes tahaks, aga ei saa, ning ka nemad peavad öösel magama, hommikul ärkama ja olema keegi kellegi jaoks. Ja samamoodi on õigus saada vanemaks igaühel, ükskõik mis punaseid lippe see kellegi jaoks tõstatab. Reproduktiivne loterii ei mõtle sellistes terminites nagu „õiglane”, „rahvus” või „SKP”. Kui oled kasvanud ühe või mõlema vanemata, siis on sul hea võimalus olla ise vanem, kes on pühendunud. Või sa teed valiku, et sa isegi ei ürita mäe nimega Vanem tippu jõuda, see on okei. Või sinust saab seesama vanem, keda kellelgi pole, ja vaadaku ise, mis temast saab. Ka see on traagiline paratamatus. Olukorrale, kus need otsused pole enam isiklikud, on nimetus – totalitaarne ühiskond.
Aga järeltulijate diskursus ei suuda püsida isiklikes raamides, ikka ja jälle kuuleb juttu, et kuidas on võimalik luua mingisugused ideaalsed tingimused, mis panevad kõiki vanemaks saada soovima. Ma ei tea, linnulennult vaadates on Eesti juba päris hea koht, kus lapsi saada – kvaliteetne sünnitusabi, normaalne haridus, pigem turvaline, kliima rohkem maitse asi jne. Makrovaates on päris paljud eeldused juba täidetud. Aga kui sisse suumida, siis värvid kuhtuvad, linnulaul kaob metsa taha ja elutubades seavad end sisse tondid: koduvägivald, sõltuvushäired, laste seksuaalne väärkohtlemine, ülekantud põlvkondlikud traumad, vaesus. Kes soovib, võib näiteks lugeda uuesti Henri Kõivu 2023. aasta intervjuud lastekaitsja Anna Frankiga, kes rääkis muu hulgas, kuidas laste seksuaalset väärkohtlemist varjatakse Eestis kollektiivse pingutuse tulemusena. Vaimse tervise abi kättesaadavust nii tulevastele peredele, lastele kui ka sünnitusjärgses depressioonis vaevlevatele vanematele pole ma veel maininudki.
Lõpuks ei pruugi keegi loobuda vanemaks pürgimisest isegi neil äärmuslikel põhjustel, vaid võib olla „lihtsam” sisetunne, et üleüldisem keskkond oma väikestes detailides – linnaruumist kuni mähkimistubadeni – ei paku sulle tuge. Kuna otsus on sügavalt isiklik, on seda ka lõpuks vastutus. Tajutud vastutus ongi aga muutunud väga suureks: perfektne toitumine raseduse ajal, õige kodune aadress haibitud kooli ja lasteaia jaoks, õige vanemlussolk sotsiaalmeedias, need kõige õigemad tegevused igas arenguetapis, et laps oleks tulevikus konkurentsivõimeline, holistiline emadus, valgustatud isadus, õige piiride seadmine, õige see, teine ja kolmas. Õigesti kureeritud kaasaegne vanemlus. Ja lõpuks juhtub ikka nii, et sa ei saa vanemaks ja kahetsed, saad vanemaks ja kahetsed, saad vanemaks ja oled õnnelik, ei saa vanemaks ja oled õnnelik. Ning kuskil taustal mängib ikka sama hoiatusplaat Eesti rahvastiku kahanemisest ja sul on sellest täiesti ükskõik, sest see ei aita sul mitte ühelgi moel oma sügavalt isikliku otsusega toime tulla.
Head Müürilehe vanemluse teemanumbri lugemist!
Aleksander Tsapov, peatoimetaja