Kui lõpetasin põhikooli, olin surmani tüdinud oma senisest identiteedist – tubli viieline tüdruk, keda popimad klassikaaslased omaks ei võtnud, kuigi ma lubasin neil maha kirjutada. Läksin õppima kauge linnaosa keskkooli, kus keegi mind ei tundnud, ja kavatsesin alustada uut elu uue laheda minana. Muidugi selgus varsti, et iseennast muuta pole nii lihtne, aga selgus ka, et «mina» on suuresti illusioon, mis moodustub kaaslaste ja ühiskonna peegeldustest.
