Foto: Kertin Vasser
2025. aasta kohalikud valimised on ukse ees ning kogu meie digitaalne ja füüsiline ruum ujutatud üle kandidaatide nägudega, kes oma kange naeratusega häält manguvad. Neid inimesi on Alutagusest Kärdlani kokku ligi 10 000, kes lubavad, nagu ikka, paremat homset, rõhuvad konkurentide (kui saab, siis ka valitsuse) saamatusele ja pakuvad maailmavaateliselt sogast puljongit. Võtsin vaevaks enamik valimisprogramme läbi tuhlata ja minu soovitus on, et jäägu selline ajaviide ainult friikidele. Suuresti vaatab neist vastu tehnokraatlik kantseliit tühikäigul. Reitingud on enam-vähem selged: Isamaa peaks tõusma ja Reformierakond vajuma, Keskerakond lõikama Tallinnas taas suurima saagi. Eks näis. Kuigi tegemist on kohalike omavalitsuste valimistega, mille vastutusala on olmelisemat laadi – kuidas korraldada jäätmevedu ja palju maksta sünnitoetust –, ei saa kuidagi üle tundest, et paljuski tegeletakse kas poliitkosmeetika või täiesti ilma igasuguse katteta lubaduste andmisega stiilis „muudame Tallinna linna süsinikunegatiivseks” (Rohelised) ja „kujundame Tartust eluslabori (living lab), mis tekitab ettevõtetes huvi tulla siia oma arendusi katsetama” (Parempoolsed). Kui kellelgi üldse on tõsiselt maailmavaateline programm, siis nendeks ongi muidugi Rohelised oma ökoutoopia ja Parempoolsed oma liberaalutoopiaga, aga reitingud on neil, nagu on. Valimisloosungid laiemalt on aga parajad nulltasandi ja ideevaeguse sünnitised: „Ummikust välja!”, „Parema Eesti eest!”, „Igaüks loeb!”, „Vähem makse, rohkem vabadust!”, „Eesti vajab muutust!” jne. See meenutab kohvikupidajat, kes paneb oma letile sildi „Linna parim kohv” või on lasknud trükkida endale plakati „Aus kaupmees”. Lõpuks ei tutvu enamik valijaid nende programmidega niikuinii, loeb ikka harjumus, vimm maksukoormiste vastu, isiklik sümpaatia konkreetse poliitiku suunal ja ka see, kes ja kui palju kuskil pargis suhkruvatti pakub. Kuigi anda oma häälega kellelegi õigus korraldada meie ühiselu on justkui tõsine asi, leiab valimisprogrammidest ja -reklaamidest ka palju kurioosset, koomilist ja veidrat, mida ma väga hinnata oskan. Väiksed näited. Kuna minu kodulinn on Tallinn, vaatasin läbi luubi siinseid lubadusi.
EKRE lubab, et nemad kategooriliselt ei luba Tallinna territooriumile näiteks mošeed ehitada. Vabaerakond Aru Pähe, millel selgelt pole lähitulevikus mingit lootust pealinnas midagi otsustada, soovib aga Nevski katedraali Toompealt ära teisaldada. Esimesel võimalusel eemaldatakse tornikiivrid, siis juba viiakse maja uude asukohta, näiteks kaalutakse Paldiski maantee 52 krunti! Epic plaan! EKREl on veel häid ideid: lubatakse teha lõpp putukaväiladele ning maltsa ja nõgeste kasvatamisele parkides, rohepöördele lastakse pumppüssist pähe halastuslask. Pärnus aga on plaanis vaadata üle linnagalerii tööaeg, et see sobiks külastajatele paremini.
Sotsid seevastu tahaksid, et tallinlased naerataksid rohkem, mistõttu on kavandatud suurprogramm „Naeratav Tallinn”, mis suurendaks pensionäride hambaravihüvitist 50 euro võrra. Samuti paluvad nad valida Kopenhaagenit, mitte Minski, mis tekitab minus segadust (nali!), kuna ma pole kumbagi linna külastanud ega saa aru, mida see valik tähendab. Kas Kopenhaagenis naeratatakse rohkem kui Minskis? Kolmandaks lubavad nad pesta pealinna tänavaid edaspidi joogivee asemel vihmaveega. No joke!
Praegu lestana mutta vajunud Reformierakond lubab aga anda uuesti hoo sisse Tallinna ja Helsingi vahelisele merealusele tunnelile, hakata pealinna liiklusfoorides tehisintellekti kasutama ja asustada Võrus Tamula järve kohamaime. See on hea, siit saab ainult ülespoole ujuda! Samuti toetab Reformierakond valitsuse plaani (🍸) lubada edaspidi kodu soetamisel teise samba kasutamine sissemaksu tagatisena. Selline poliitväljaülene toetus on väga oluline areng!
Isamaa, kes loodab teha suuri tulemusi, on andnud lubaduse Saaremaal põhjalik asfalteerimine ette võtta, rajada Kärdlasse padeliväljakud, ehitada Tartus Vanemuise tänavale parkimismaja ning teha koostööd jahiseltsidega, et leida lahendusi metsloomade asulatesse tungimise probleemile. Lubatakse aidata kaasa ka veekeskuse valmimisele Viljandis. Kahe viimase lubaduse vahel võib täitsa vabalt seos olla! Võib-olla sügavaim lubadus on aga see: „Me ei luba kiusata Tallinnas autojuhte ega diskrimineerida inimesi, lähtudes nende liiklusvahendist ja liikumisviisist.” Kaitse vähemusi!
Parempoolsed hakkavad Tallinnas erastama, mida erastada peaks saama, alates ühistranspordist kuni linnale kuuluvate äripindadeni. Väino Sarnet, aeg naasta suurde mängu! Linnahall läheb lammutamisele ja koostöös TalTechiga saab Tallinnast Euroopa juhtiv tehnoloogiakeskus ning alternatiiv Tel Avivile, Londonile ja Berliinile.
Aga mida pakub Eesti mitte-nii-väga-enam-200? „Toetame kohvikultuuri edendamist Tallinnas.” „Ausa kaupmehe” kleepsud ootavad!
Surnuist üles tõusnud Keskerakond on taas julgemalt unistama hakanud, Tallinnasse ehitavad nad lõbustuspargi, Tartu saab aga linnahalli. Ase on soojaks aetud, iseasi kas sinna kedagi enda kõrvale võetakse.
Lõpetaks selle lühikese ülevaate aga Eesti Rahvuslaste ja Konservatiivide Tartu osakonna mõttega: „Selge EI SÜKUle – betoon ei tee kedagi õnnelikuks.”
Loodan, et see juhtkiri aitab teil langetada parima otsuse! Ja kui varem ei kohtu, siis ehk aastal 2030, kui sõnavabaduse eest seisev erakond KOOS lubab Tartus korraldada teaduskonverentsi, millega jäädvustatakse Jaroslav Targa mälestust.
Aleksander Tsapov, peatoimetaja