Riigikogus on läbinud esimese lugemise avaliku teenistuse seaduse muutmise eelnõu (836 SE), mille üks keskseid muudatusi on riigiasutuste keskastmejuhtide ametikohtade viimine viieaastaseele tähtajale.
Tallinna Tehnikaülikooli eksperdid on oma ametlikus arvamuses eelnõu selle punkti osas äärmiselt kriitilised, märkides, et üheski teises arenenud demokraatlikus riigis pole sellist süsteemi keskastme tasandil rakendatud.
“Täna Eesti avalikus süsteemis, avalikus teenistuses, ei ole probleem mitte see, et meil oleks inimesed liiga kaua ametis, vaid vastupidi – meil on avalikus teenistuses päris suur voolavus keskastmejuhtide tasandil. Mõned aastad tagasi tehtud uuringust selgus, et keskmiselt 46 protsenti keskastme juhtidest on töötanud oma ametikohal alla kolme aasta. Ehk me ei näe ka praktikas seda probleemi, mida minnakse lahendama,” nentis Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi teadmussiirde juht Külli Taro.
Tähtajaliste teenistussuhete sisseviimine suurendab personalivoolavust veelgi – kaovad kompetents ja koostöösuhted, märkisid eksperdid.
Riigisekretär Keit Kasemets pole nende väidetega nõus.
“Kogemus mõnes teises ministeeriumis või valitsusasutuses tuleb igale ametnikule kasuks,” sõnas Kasemets, lisades, et süsteem soodustaks ministeeriumimajade vahelist liikumist. See aitaks lõhkuda ka niinimetatud silotorne, kus ministeeriumid ja asutused üksteist ei mõista.
Aga seadusemuudatust mõjutab üks oluline nüanss. Nimelt tuleb arvestada Euroopa Liidu direktiiviga 1999/70/EÜ, mille eesmärk on kaitsta töötajaid kuritarvituste eest järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamisel.
Direktiivist tulenevalt kehtib põhimõte, et kui inimene on nimetatud samale ametikohale kaheks ametiajaks järjest, muutub tema leping automaatselt tähtajatuks.
Külli Taro märkis, et kui eelnõu soovib soodustada rotatsiooni, siis hakkab süsteem soosima neid, kes on juba üle kümne aasta ametis olnud, kuna neile laieneb direktiivi kaitse.
“Samal ajal jäävad ebakindlasse seisu just uued ja noored juhid, keda saab esimese kümne aasta jooksul kergemini välja vahetada,” lisas Taro.
Kasemets möönis, et vastavalt direktiivile muutuvad tähtajalised lepingud pärast kahte korda ehk kümne aasta möödudes tähtajatuks.
“Muudatuse mõte ei ole tingimata inimeste välja vahetamine, kes on aastakümneid ametis olnud, vaid pigem rotatsiooni ja asutuste vahelise liikumise soodustamine,” rõhutas veelkord Kasemets.
Rahandusminister Jürgen Ligi tunnistas riigikogus, et oli tähtajaliste lepingute suhtes skeptiline: “Mulle ikkagi intensiivselt inimesed tegid selgeks – iseasi on, kui palju ma selle alla neelasin –, et see tähtajalisus on üks väga edumeelne asi. Samas ma arvan, et ameteid võetakse ja ka ettevõtteid luuakse pigem pika vaatega kui niimoodi kindlaks perioodiks”.
Kas ohus on ametnike sõltumatus?
Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder nimetas muudatust bürokraatlikuks ja ohtlikuks eksperimendiks.
“See tekitab küsimuse, kas ei ole mitte tegu politiseerimise ohuga, kui me püüame massiliselt selliseid tähtajalisi lepinguid sõlmida,” lausus Seeder, viidates riskile, et ametnikud muutuvad ministritest liigselt sõltuvaks.
Seeder rõhutas, et lisaks muudab süsteem muudab riigivalitsemise kohmakaks ja kulukaks.
“Kui me teeme täna viieaastase tähtajalise lepingu ja meil on vaja teha struktuurimuudatusi, on meil vaja ametikohti koondada, siis me peame sellele inimesele, kellega me oleme sõlminud viieaastase tähtajalise lepingu, maksma viie aasta palga välja. See ei ole ju mõistlik ja ratsionaalne lähenemine,” märkis Seeder.
Taro nentis, et muudatus võib süvendada ametnike sõltumatuse probleemi. “Ametnikul peab olema isiklik sõltumatus, et ta saaks lähtuda ainult seadustest, mitte parasjagu ametis olevate poliitiliste jõudude eelistustest,” rõhutas ta.
50 000-eurone preemiapakk – innovatsiooni mootor või korruptsioonioht?
Tuliseid vaidlusi on tekitanud ka viimasel hetkel eelnõusse ettevõtja Taavi Kotka ettepanekul lisatud punkt, mis võimaldab maksta kuni 50 000 eurot tulemustasu eriti oluliste ja tulu toovate suurprojektide eest.
Kasemets selgitas, et preemia on mõeldud pikaajalise panuse eest tõeliselt suurtesse reformidesse, tuues näidetena minevikust ID-kaardi või e-residentsuse käivitamise. “See on projektis osalenud inimesele maksimumtulemustasu. Mõte on, et need projektid ei valita kuskil kabinetivaikuses, vaid selleks moodustatakse eraldi komisjon, kus on ka ettevõtjate, meedia ja MTÜ-de esindajad,” rääkis ta.
Külli Taro oponeeris Kasemetsale. “E-residentsuse majandusliku mõju hindamine on väga vastuoluline. Riigikontroll nentis oma auditis, et keegi ei tea, mis on selle projekti majanduslik mõju. Need numbrid, mis siin välja käiakse, on puhas spekulatsioon,” lausus Taro.
Taro rõhutas, et on võimatu eristada, kas maksutulu laekus tänu programmile või oleks see tulnud nagunii: “Me ei tea, kas maksutulu laekus e-residentsuse programmi tõttu või oleks need ettevõtjad ka ilma programmita Eestis majandustegevusega tegelenud.”
Jürgen Ligi märkis, et meede lisati ettevõtjate soovil eesmärgiga tõsta riigi suutlikkust viia ellu majandusliku mõjuga projekte.
“Mulle ei ole ka mõnigi retoorika sealjuures meeldinud. Selline jutt, et siis hakkab avalikus sektoris juhtuma ägedaid asju, on mulle lausa vastumeelne, sest avaliku sektori eesmärk ei ole olla äge. Äge võiks jääda kuhugi teismeliste retoorikasse,” nentis Ligi.
Seeder nimetas seda preemiaideed emotsionaalseks uitmõtteks, millega kaasneb otsene korruptsioonioht. “Otsustamine saab olema ääretult subjektiivne. Kui võimu teostavad kindlad poliitilised erakonnad, tekib kiusatus toetada omale lähedal seisvaid inimesi,” hoiatas ta.
Taro hindas ebamõistlikuks plaani maksta suurprojekti preemiat ka inimestele, kes ei ole enam ametis, viidates halduskoormusele ja vastutuse puudumisele.
“See on keeruline arvestussüsteem ning selle sisseviimine ja arendamine on märkimisväärne kulu,” märkis Taro.
Ametnike preemiad muutuvad priskemaks
Praegu kehtiva seaduse kohaselt võib ametniku muutuvpalk olla kuni 20 protsenti tema aastasest põhipalgast. Eelnõu näeb ette selle tõstmise 30 protsendile.
Seeder ütles, et 20 protsenti on piisav piirmäär. “Avalikku sektorisse ei tulda ainult palga pärast ning tippjuhtide tasemel ei suuda riik erasektoriga rahaliselt võistelda. Olulisemad motivaatorid on töö sisu ja eneseteostus,” märkis ta.
Kasemetsa sõnul on 30 protsenti tulemustasu optimaalne piir, mis võimaldab tuua avalikku sektorisse tulemustele suunatud juhtimiskultuuri. Ta tõi näiteks Singapuri, mida hinnatakse hästi toimiva avaliku teenistuse poolest ja kus tulemustasude osakaal on isegi 50 protsenti.
#Ma arvan, et Eestis oleks seda liiga palju, kuna avalikus sektoris on tegemist maksumaksja rahaga, mida tuleb kasutada vastutustundlikult. Liiga kõrged määrad võivad kaasa tuua põhjendamatuid väljamakseid,” tunnistas Kasemets.
Taro hoiatas, et piirmäära tõstmine ei pruugi lahendada sisulisi probleeme, kui diagnoos on vale. Ta viitas varasematele kogemustele, kui tulemustasusid maksti tihti välja ka siis, kui tegelikke tulemusi ei saavutata.
Taro hinnangul on suurprojektide ebaõnnestumise põhjused tavaliselt struktuursed — napp ressurss, ebaselge vastutus või ametnike ülekoormus —, mida rahaline lisamotivatsioon ei lahenda.
Eelnõu ootab nüüd riigikogus teist lugemist. Keskastmejuhtide tähtajalisuse rakendamine lükati osaliselt edasi aastasse 2031, mis annab ametnikele aega uue olukorraga kohanemiseks.