Maailma suurimal mänguplatvormil Steam on viimaste aastatega kasvanud hüppeliselt virtuaalkodu eest hoolitsemist hõlmavad mängud. Aus oleks tunnistada, et selle taga pole mitte noorte laiskus ja eskapism, vaid süvenev eluasemekriis, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Maailma suurimal mänguplatvormil Steam õilmitseb uudne žanr. Aastal 2025 kuulus kategooriasse 616 mängu, mis olid ametlikult märgistatud kui “hubased mängud” (cosy games). Viis aastat varem oli valikus paarkümmend mängu, mida mängitakse ilmselt sageli nii, et ühes käes on tass piimakohvi ja teises hiir. Mänguks peab olema vähemalt hiir.
Sellega küürid mahajäetud elamutes põrandaid, eemaldad 1970. aastate tapeeti, värvid pehmetes pastelltoonides seinu ja sätid mööblit, kuni kõik tundub meelepärane. Tegevuse mehaanika pakub mõnusat rahuldust. Iga pintslitõmme sünnitab eduelamuse ja iga puhastatud pind särab peaaegu ebaviisaka täiuslikkusega. Ei mingit rendikulu ega pangalaenu ning pole ka päriselt lekkivat katust, mille parandamisne neelaks poole aasta palga. Ajju immitseb lihtsalt õrn dopamiini surin.
Selline võib olla paljudele alla 34-aastaste ainus koduomaniku kogemus. Taolisele mõttele jõudis hiljuti Briti meediaväljaanne The Guardian, tõdedes, et Ühendkuningriigis elab peaaegu kolmandik 18– 34-aastaseid ikka veel vanemate kodus.
Sotsiaalselt võib olla muutus isegi kena, kui see vaid ei ilmestaks noorema põlvkonna rahaliste võimaluste puudumist. Majandusraskuste põhjuseks võib pidada Moore’i seadust. Alates 1960. aastate keskpaigast märgati, et arvutusvõimsus kahekordistub umbes iga kahe aastaga. Tehisintellekti suutlikkus lahendada inimesele keerulisi ülesandeid kahekordistub praeguseks umbes saja päevaga.
Mõlemal juhul liigub intellektuaalse ja automatiseeritava töö hind nulli suunas. Lõpptarbijaid selline suund rõõmustab, aga tänapäevasele majandusmudelile mõjub tehnoloogiline deflatsioon hukatuslikult.
Hävingu seemned külvati 1970. aastate paiku. Loogika on lihtne ja jõhker nagu teerull. See, millest üle sõidetakse, on samuti lihtne nagu tee. Laenad raha, et luua midagi, mille väärtus on pärast mõnd sammu suurem. Teenid kasumit, millega tasud laenu ja parandad oma elujärge. Ettevõtted laenavad alustamiseks ja laienemiseks, valitsused laenavad majanduse stimuleerimiseks ja noored laenavad kodu ostmiseks.
Sirge tee eksisteerib ainult siis, kui laenu abiga loodud tooted või teenused toovad sisse rohkem raha. Kui tehnoloogia areng muudab halastamatult homsed tooted ja teenused odavamaks, läheb matemaatika katki. Eile võetud laenu ei saa tagasi maksta, kuna Moore’i seaduse tõttu muutis liiga odav produkt tegevuse tulutuks.
Loogiline järgnevus pole saladus, aga sellest ei räägita. Keskpangad tegid seda, mida keskpangad teevad: trükkisid raha juurde. Näiteks USA föderaalreserv kasvatas koroonapandeemia ajal ehk aastatel 2020– 2022 käibel olevate dollarite ehk pangakontode saldode ja sularaha mahtu üle 40 protsendi. Raha loodi peamiselt digitaalselt.
Tulemus oli inflatsioon. Hinnad tõusid umbes samas suurusjärgus, sest raha ise muutus odavamaks. Tehnoloogilise deflatsiooni tõttu nägid aga eriti tööjõuturule sisenevad noored, kuidas nende palkade ostujõud stagneerus. Samal ajal tõusid kinnisvara hinnad. Siit ka üks põhjustest, miks elavad nii paljud alla 34-aastastest noortest täiskasvanutest endiselt oma vanematega.
Neil oleks aega ja oskusi päris põrandate küürimiseks ning panna päris tapeeti. Paraku peavad paljud pärismaailma versiooni liiga aeglaseks, kalliks ja raskeks. Seega klõpsavad hoopis Steami mängumenüül.
Hubased mängud pole pelgalt eskapism. Neis peegeldub ratsionaalne reaktsioon muutuvale majandusele, mille keerukus tühistab vaikides noorte täiskasvanute võimaluse kodu soetada. Mängus kuulub maja sulle. Ainsad kuluallikad on aeg ja tähelepanu. Mängumehaanika on teadlikult kujundatud toitma produktiivsuse instinkti, muutumata kunagi koormavaks. Lõpetad õhtul renoveerimise, imetled oma tööd ja lähed rahulolevana magama. Hommikul on maja alles ja sinu oma ning seda ei saa võõrandada ükski pank.
See ei saa aga olla viimane peatus. Hubane mäng on pealtvaadates õrn, ilus ja kahjutu, jättes varju raskemini hoomatava, puuduva redeli probleemi. Arvutimängudest tuttaval redelil saab ülespoole ronides koguda suurema väärtusega asju. Päriselus oleks see tulemuslik majandustegevus, millega makstakse arengut toetavaid laenustiimuleid. Selle redeli tõstsid üles nende vanemad, kuigi lihtsam on süüdistada noori laiskuses.
Nemad kohanevad maailmaga, mis ei premeeri enam eelmise põlvkonna voorusi nagu säästmist, töötamist ja kannatlikku ootust. Remontima peab majandusmudelit. Ühiskond ei hakka toimima, kui see karistab inimesi, kes sisenevad tööjõuturule täpselt sel hetkel, kui Moore’i seadus ja tehisintellekt langetavad töö hinda. Need kaks mehhanismi loovad aga juurde hubaseid mänge, tähistamaks reaalse majanduse lagunemist.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.