Kui suureks õnnestumiseks teie Gaza rahulepet peate?
Kõik sõltub selle täitmisest. Loomulikult on väga teretulnud, et see esimene faas on nii-öelda kokku lepitud. Eile oli meil Pariisis kohtumine, et arutada seda plaani edasi, et oleks ka püsiv rahu Lähis-Idas. See on kõigi huvides.
Miks ei olnud ameeriklased sama edukad Ukraina rahuleppega?
Raske öelda. Eks situatsioon on mõneti ka teistsugune. Aga meie teeme oma tööd edasi. Meie näeme, et ainuke viis Venemaad mõjutada on surve ja jõuline käitumine. Sellepärast me oleme 19. sanktsioonipaketi ette valmistanud, et neil kaoksid ära võimalused sõda rahastada ja siis see sõda ka lõppeb.
Kui palju te ise näete, et Lähis-Ida on tõmmanud ära tähelepanu Ukrainalt?
Need on üsna võrdse suurusega konfliktid tähelepanu mõttes. Maailmas on tegelikult ka teisi konflikte, mis endiselt käivad, siis need sootuks tähelepanu ei saa. Kasvõi see, mis toimub Sudaanis.
Aga selge on see, et kui toimuvad sündmused Lähis-Idas, siis teiste teemade jaoks on vähem ruumi. Nüüd, kui on esimene faas kokku lepitud, siis kindlasti läheb tähelepanu Ukrainale rohkem.
Samal ajal tundub, et Euroopa Liit on natukene kõrvale jäänud olulistest aruteludest, on see siis Lähis-Ida või Ukraina. Miks me oleme kõrvale jäänud?
Me ei ole sugugi kõrvale jäänud. Me ilmselt ei ole nii head turunduses, kui seda on ameeriklased. Just sellel põhjusel, et me tegelikult teeme seda tööd iga päev. Me oleme suhtluses mõlema poolega, meil on väga konkreetsed punktid, mida me täidame ja eks see ongi tegelikult kollektiivne pingutus. Ka eile koos Araabia riikidega arutasime, kes mida teeb ja kes kuidas saab panustada.
Viimastel nädalatel on ilmunud mõned artiklid, kus on öeldud, et teie jõuline diplomaatia häirib ameeriklasi või see lihtsalt ei meeldi neile. Kas see on põhjus, miks te pole saanud suuri diplomaatilisi kohtumisi ameeriklastega?
Viimastel nädalatel on ilmunud ka väga palju positiivseid artikleid minu töö kohta. See kõik oleneb perspektiivist. Loomulikult on meil ameeriklastega suhted väga head ja ameeriklastega me igapäevaselt ka töötame, mis puudutab sedasama Lähis-Ida või mis puudutab Ukrainat.
Aga kas te ise tunnete, et teie jõuline suhtumine on midagi, mis häirib ameeriklasi?
See kindlasti häirib kedagi, aga ajad on sellised, et me ei saa teistmoodi. Me ei saa lihtsalt istuda käte peal ja vaadata, kuidas asjad meist mööduvad. Need on eksistentsiaalsed küsimused, mis siin praegu toimuvad. See on rahvusvaheline õigus, mida rünnatakse ja mida tuleb kaitsta. Sest kui me ei kaitse, siis väikesed riigid nagu Eesti on väga suures ohus. Ja maailmas, nagu ütles kunagine Belgia peaminister Paul-Henri Spaak, on ainult kahte tüüpi riike: on väikesed riigid ja need riigid, kes ei ole veel aru saanud, et nad on väikesed. Nii et rahvusvaheline õigus ja selle toimimine on tegelikult kõigi huvides.
Saksamaa endine liidukantsler Angela Merkel süüdistas hiljuti Balti riike ja Poolat Venemaa-suunalise diplomaatia lõhkumises. Teie olite sel ajal peaminister ja tundub, et see kriitika käis ka teie kohta. Mida te ütleksite Angela Merkelile?
Teate, ma just maandusin lennukiga ja lõpetasin raamatu, mille mulle kinkis meie ÜRO suursaadik Rein Tammsaar. See [raamat] on U Thantist (Birma diplomaat oli ÜRO kolmas peasekretär ja esimene Aasia päritolu peasekretär; ta oli ametis 10. novembrist 1961 kuni 31. detsembrini 1971 – toim) ja seal oli üks väga huvitav lõik, kuidas nii Aafrika kui ka Aasia riigid näevad seda suhtumist, et läänel on alati õigus. Ja see (Merkeli arvamus – toim) on võib-olla ka sellise suhtumise pärusmaa.
Mul oli üleeile kohtumine Etioopia presidendiga ja seal tuli just sellest samast asjast juttu. Ma ütlesin, et vaadake, meie oleme olnud teisel pool raudset eesriiet, aga ma saan sellest raamatust tulenevalt ka aru täpselt, mida teie tunnete. Et see suhtumine, et lääs teeb alati paremini, see käib tegelikult ka meie kohta.
Aga ajad on muutunud ja tegelikult maailm on muutunud ja riigid on võib-olla võrdsemad. Nii et igaüks teeb oma rolli. Kes on õige või vale, see tuleb välja alles hiljem.
Nii et Balti riigid ei ole teie hinnangul kuidagi diplomaatiat lõhkunud? Teie ei näe meil süüd selles, et Venemaa tungis Ukrainasse?
Ainuke süü Ukraina sissetungil on ikkagi Venemaal. Venemaa otsustas minna kallale teisele suveräänsele riigile. Ja seda, mis on nende nii-öelda põhjused… Seal ei ole õigustusi. Rahvusvaheline õigus ei anna sulle õigust kasutada jõudu ühegi teise riigi suhtes. Nii et süüdistada saab ainult Venemaad.
Ja kui vaadata ajalugu, siis kui paljudele riikidele on Venemaa kallale läinud ilma igasuguse põhjuseta, ilma igasuguse ohuta nende enda julgeolekule. Lihtsalt selleks, et suurendada oma impeeriumi. Meie oleme kindlasti ajaloo õigel poolel.
On see Merkeli puhul tagantjärele eneseõigustus?
Ma ei oska öelda. Ma ei ole ise seda intervjuud lugenud, kuidas ta neid asju põhjendab. Selge on see, et tema tegi oma tööd ju, soovides teha parimat nii maailmale kui ka Saksamaale.
Paraku on nii, et sa pead tegema otsuseid just selles ajahetkes ja selles kontekstis ning ka selle pagasiga, millega sa tuled. Ja seda, kes oli õige või vale, me näeme alles tagantvaates. Ta ikkagi soovis teha oma parimat ja pani sinna väga palju energiat.
Lõpetuseks, mis on meie järgmised sammud seoses Ukrainaga, et see sõda ikkagi lõpeks?
Nagu ma ütlesin, me töötame 19. paketi kallal, mis tuleb üsna tugev, et võtta Venemaalt ära vahendid sõja rahastamiseks. Me töötame rahvusvaheliste partneritega, et saata signaali, et Venemaad ka diplomaatiliselt või rahvusvaheliselt isoleerida senikaua, kuni nad ei ole tulnud laua taha ja ei soovi seda sõda lõpetada.
Loomulikult me aitame ka Ukrainat järgmiste sõjaliste abipakettidega just selleks, et nad saaksid ennast kaitsta. Loomulikult on see järjest raskem, aga ei tohi kuidagi n-ö lusikat nurka visata.