Tõnis Tatar (TT): Milline oli teie vahekord Nõukogude võimu nõudmistega kunstile?
Olev Subbi (OS): Minul tekkis ilma igasuguse taotluseta päris eriline situatsioon. Nimelt Moskvas korraldati pidevalt Nõukogude Liidu kunstist näitusi välismaale – valiti töid kõigist liiduvabariikidest ja pandi näitusele. Selliste välisnäituste puhul oli tarvis demonstreerida professionaalset taset. Selle tõttu oli Baltikumi kunstil oma kindel väärtus ka parteifunktsionääride jaoks. Ja mina olin üks neist autoritest, keda nad päris hoolega tellisid – Moskva tellis mul igal aastal pildi või kaks.
Tingimuste kohta ei jäänud mul midagi halba öelda. Nad ütlesid lihtsalt, et näitus tuleb sel ja sel ajal, saatke palun tulevase töö nimi ja mõõdud, me saadame teile avansi. Ma ei olnud kunagi seotud näituse pealkirjaga selles mõttes, et oleksin pidanud töö tegema mingi kindla teema alla. Mitte ükski minu töö ei riivanud näituste poliitilisi teemasid!
Millegipärast nad hindasid mu tööde kas maalilist taset või mingit hoiakut – igatahes nad leidsid, et väga kena, kui ka sellised tööd on teiste vahel. Tellimused tulid igal aastal ja mitte kunagi ei esitatud pretensioone.
Mul on isegi alles kataloogid nendest suurtest üleliidulistest näitustest või reportaažid ajakirjades. Näituste pealkirjad olid küll vägevad, aga minu pilt oli ikka minu pilt – seda püüdsid kõik saavutada, aga minul tuli see kuidagi väga kergelt iseenesest.
See oli parem olukord kui Eestis. Siinne kultuuriministeerium või keskkomitee1 kultuuriosakond pressis ikka peale – oleks kindlasti tahtnud midagi, mis annaks vägevama sõnumi. Moskvaga oli minul palju lahedam.
TT: Kes Moskvas tellijad olid?
OS: Tavaliselt kas nende kultuuriministeerium või siis üleliiduline näituste direktsioon – see oli nagu meie Kunstifond.2 Nad tellisid pilte, komplekteerisid näitusi, näitasid Moskvas ja viisid neid välismaale. Seal olid inimesed, keda ma ei tundnud, kellega polnud kunagi kokku puutunud, ja nemad polnud mind ka kunagi näinud, aga tellisid igal aastal pildi või kaks. Selle tõttu võingi nüüd rahulikult öelda, et ma ei ole elus teinud ühtegi sellist pilti, mida ma poleks tahtnud teha. Iga tellimuse sisse mahutasin oma isikliku soovi ja selle pildi, mis mul parasjagu mõttes oli.
TT: Aga enesetsensuur? Oli teil näiteks kiusatus mingisuguseid sotsiaalseid või poliitilisi teemasid arendada, aga keelasite seda endale?
OS: Asi oli selles, et kuna ideoloogiliselt dikteeritud temaatika oli nii selgelt kõlbmatu ja me kõik teadsime selle tulemust, siis minul ei olnud protestiaktsiooni või poliitilise sisuga pildi järgi mingit tahtmist. Ma tahtsin tegeleda puhtalt maalikunstiga ja hoida seda võimalikult vaba.
Samal seisukohal olen ka praegu – ma ei taha, et maalikunstile antaks ülesandeid, mis ei ole talle jõukohased. Temaga ei saa sokke parandada ega seinu pahteldada. Maalikunstil on oma eesmärgid ja mida kaugemal ta ideoloogiast on, seda kergem on tal olla õigel kunstilisel teel.
Jah, pärast 1991. aastat on olnud ilusaid arenguid ja Eesti Vabariigi üle on iga päev hea meel, aga ma pole ka tema kiituseks ühtegi pilti teinud. See lihtsalt ei ole kunsti ülesanne.
TT: Tundsite selles küsimuses kunstnike hulgas vastuolusid?
OS: Need kunstnikud, kes pidasid võimalikuks ideoloogilist temaatikat järgida – näiteks Evald Okas, kes tegi oma suure Lenini-seeria –, olid head professionaalid. Okas on vitaalne ja vahva mees, väga hea kolleeg! Mõnikord küll terava keelega, aga kunagi ei tahtnud kedagi ebaausate võtetega välja võistelda. Ta ütles ise: “Mina olen professionaal – teen, mida tellitakse. Oskan teha, teen ja müün ära!”
Meile võib tunduda, et renessansiaja kunstnikud olid väga religioossed, aga tegelikult olid nad sageli paavsti või teiste kirikumeeste tellimuste täitjad. Nad tegid häid altaripilte ja religioosseid kompositsioone – kas nad ise uskusid, seda me ei tea. Nad olid professionaalid ja mida paremini nad suutsid tellimust täita, seda parem oli nende elujärg. Nii et võib-olla oleks Okas paavstile sama häid pilte maalinud…
Kui kunstnik võtab endale eesmärgiks täita tellimusi, siis professionaali kohta pole mul midagi öelda. Ainult kui ta ise hakkab mõtlema nagu tema tellijad – siis võib ta mulle isiklikult ebameeldiv olla. Aga kui ta on puhas jahe professionaal, kes täidab tellimuse, paneb raha tasku ja elab sellest – kunstnik on elukutse ja sellest võib elada.
TT: Kohtasite etteheiteid kolleegidelt, kes olid avalikumalt dissidentlikud? Näiteks Raul Meelelt või Leonhard Lapinilt?
OS: Ei, sest nemad on ajanud oma rida. Mõlemad on meie olulised kontseptuaalkunstnikud.
Minule on kontseptuaalkunst väga kauge – olen umbes aimu saanud selle taotlustest ja vahenditest, aga ei loe neid endale väga lähedasteks kolleegideks. Klassikaline maalikunst ja kontseptuaalkunst on täiesti erinevad tegevusalad, mis tegelevad eri asjadega ja taotlevad eri eesmärke.
Kogu maailmas tüli tekitanud probleem seisneb selles, et kontseptuaalkunstnikud arvavad, et nende raha tuleb traditsiooniliste maalijatega samast rahakotist, aga tegelikult ei tule. Paljud riiklikud institutsioonid on hakanud rohkem toetama uut ja kontseptuaalset kunsti, sest võimule on tulnud nooremad inimesed. Samal ajal publik on päris kindlalt hoidnud kinni sümpaatiast n-ö vana kunsti vastu. Oksjonimajad nagu Christie’s ja Sotheby’s näitavad, millised summad kummagi suuna puhul liiguvad.
See võib ajada mõne moodsama kunstniku kurjaks, aga neil on lihtsalt teine vaatajaskond ja teised rahavood. Need tegevusalad võiksid hästi läbi saada, aga võib-olla ei peaks sama lipu alla pugema.
TT: Oleks teie kunst samasugune, kui Eesti oleks olnud vaba?
OS: Raske öelda. Siin oli riigipoolne ideoloogiline surve, mille rakendamiseks oli loodud lausa omaette aparatuur. Aga selle surve vastu töötamine andis ka mingisuguse vaba ruumi. Just nimelt, et seda ei võta omaks, tähendas, et see on nüüd minu oma.
Mujal maailmas, kus riiklikku survet ei olnud, võidi hakata nõudma selle või teise kunstivoolu arendamist. Isegi esteetika ideoloogid on mõnel pool suutnud kunstielu mõjutada. Minu arvates peaks kunst arenema loomulikult, spontaanselt, kunstnike suvaliste soovide järgi. Kui töötada mitte riikliku, vaid vaimueliidi diktaadi all – kas see on parem? Ma ei tea, sest igal juhul hakkad sa vastu.
Kui ma oleks sattunud töötama mõnesse Euroopa kunstikeskusse, võib-olla oleksin ma tugevalt oponeerinud sealsele hetkepeavoolule – arvatavasti küll.
TT: Kui palju teie kunst seostus oma aja ja ühiskondliku taustaga?
OS: Tegelikult väga vähe. Mind peetakse üldiselt optimistiks – küllap õigesti –, ja mul on ka selline mälu, et ma mäletan väga hästi head ja unustan kergesti ebameeldivused. Selle tõttu on minevik minu jaoks võib-olla kuldsem kui mõne teise jaoks. Minu kunst tegeleb peamiselt meeldivate emotsioonidega ja püüab millegi suhtes jaatav olla.
Ilma et see oleks mul kunagi teadlik programm olnud, on mu kunst tahtmatult oma aega ignoreerinud. Võiks isegi öelda, et see on mingis mõttes eskapistlik.
TT: Nostalgia?
OS: Ei, mitte seda, aga lihtsalt… Ma pole viimased 30 aastat natuurist maastikku maalinud. Aga olen kogu aeg maastikke maalinud. Miks? Ma ei näe mõtet korrata olemasolevat maastikku – ma näen mõtet luua uus maastik, mida mina ega teised pole näinud.
Ma ei taha kirjeldada elu, milles me elame – see on niigi kogu aeg kohal, me oleme selles niikuinii sees. Ülearugi oleme ta sees. Enn Põldroos kasutas kunagi mõistet “paralleelmaailm”. Kunstil on oma loogika – ta loob oma maailma. See ei ole päris seesama, vaid kõigi samade tunnustega teine.
TT: Nii et öelda, et te maalisite hallil Nõukogude ajal ilusat Eesti aega…?
OS: See ei oleks täpne. Üht teist aega… Jah, muidugi, oma lapsepõlve küll. Lapsepõlve esimesed kohtumised loodusega on väga tugeva mõjuga – mõnikord näen tänaseni midagi looduses, näiteks valge ristikuga õuemuru või õisi poetavat pärna, ja kohe meenub üks kindel hetk nelja-aastaselt talus.
Kuna too esimene looduselamus on nii tugev, on hilisemate funktsioon seda meenutada. Enam ei saa kontakti selle puuga, mille all seisad, vaid tollega, mille all kunagi seisid.
Need lapsepõlve esimesed elamused muutuvad justkui mustriteks – neid on raske ületada. Need ilmuvad ka piltidesse, sest ainus lootus teistele mõju avaldada on tegelda asjadega, mis endale mõjusid.
TT: Teil on palju just suviseid maakohtade vaateid, miks?
OS: Ma olin ise linnapoiss, aga minu sugulasi elas palju maal. Igal suvel neljandast eluaastast peale viidi mind maale tädi juurde. See oli suur talu, kus olid kõik loomad ja tööd, mis ühe talu juurde käivad. Meil oli ka linnas aed, kus olime nii suvel kui talvel, aga maaelu oli veel vabam, veel uhkem. Kui nelja-aastane poiss võib võtta käru ja lükata seda kilomeetri maad eemale, siis leitakse ta üles ja tuuakse koju tagasi. Aga kui tore päev see nüüd küll on, mis niimoodi mööda läheb!
Nii et see Eesti talu õhkkond jättis mulle tugeva mulje. See tuleb mulle ikka meelde ja võib mõnes pildis kuskil välja tulla. Samal ajal ma tean väga hästi, et sellist Eesti talu ei oleks ka siis, kui meil vahepeal poleks olnud okupatsiooni. Sellepärast, et vahepeal on maaelu muutunud ja tootmine on muutunud.
Pealegi tookordse taluelu pikad tööpäevad, kord nädalas saun ja kõik see ei oleks praegusele inimesele enam sobiv. Aga tookord oli ta linnast tulnud poisile ideaalmaailm.
TT: Kas hooned nendel maalidel on reaalsed.
OS: Sellega on niimoodi, et kõige rohkem on mind puudutanud inimese jälg looduses. Sellist täiesti metsikut loodust Eestis väga palju ei olegi. Inimese käe jälg on igal pool – kui ei ole lambad puid püganud, siis on see olnud heinaline. Meie maastikud, puisniidud ja heinamaad on sajandite pikkuse inimestega kohtumise jäljed. Isegi muld ei ole loomulik, ka see on Põhja-Eestis alepõletamisega saadud.
Mõnikord mõtlen, et inimese kõige ilusam jälg on just see, mille ta jätab loodusesse. Ja selle hulka kuulub ka õnnestunud arhitektuur. Ehitused, mida oli tõesti tarvis, mida sai kasutada ja mis selle tõttu muutusid looduses iseenesestmõistetavaks ja ilusaks. Nii et see arhitektuur on inimese jälg looduses ja mina kujutangi loodust koos inimese jäljega.
Need majad, mis piltidel on – need ongi sellised, nagu keegi oleks sinna võinud ehitada, kui oleks seal elanud. See annab lapselikult, naiivselt vaadates sellise mänguvõimaluse.
Mõtled, et kui nüüd selle nurgataguse taha pööraks, mis siis tuleb? Sellised mõtted ei mahu küll pildi peale, aga nad on osa sellest maailmast.
TT: Aga inimesed teie maalidel – kui palju on seal ideaalne inimene, kui palju konkreetne inimene, kui palju üldisemalt meie kaasaegne? Mida te inimest maalides otsite?
OS: Inimese maalimise puhul on õnneks mitu võimalust. Näiteks portree võib olla katse kontakti luua. Vähemalt pool portreest on psühholoogiline etüüd, soov teist inimest mõista. Teine osa on maalikunst ise. Ja tegelikult võiks selle isegi kolmeks jagada: kolmandik psühholoogiat, kolmandik maalikunsti, kolmandik autoportreed – sest maalitav inimene on nähtud minu silmade kaudu, kunstnik osaleb autoportrees.
Figuur looduses võib olla selleks, et teha looduse konstruktsioon mõistetavaks. Kui inimene on seal, siis on selgem, kuidas asi välja näeb. Ta on stabiilne element.
Akti puhul on ta üks võimalik iluideaal, pluss äärmiselt keeruline maaliline ülesanne. Ja kolmandaks – ütleme, naisakt mehe pilgu läbi – on maailma teravnurk, mis on vaataja poole pööratud. Seda vaadatakse tähelepanelikult, sellel on mingi mõju.
Maalikunst armastab asju, mida vaadatakse tähelepanelikult. Näiteks Hollandi natüürmort või lillemaal – miks neid tehti? Selleks, et näidata, kui tähelepanelikult võib üks inimene vaadata esemeid. See tähelepanu õigustab ka akti olemasolu pildi pinnal. See on tähelepanu vääriv asi, seda saab maalida.
TT: Kas teil on akti maalimisel ka eetilised printsiibid, näiteks säilitada teatav ideaal, mitte kalduda naturalismi?
OS (otsib sõnu): Ma arvan, et…
TT: Olete rääkinud austusest naisterahva vastu, et mida te tahaksite väljendada…
OS (kavalalt maigutades): Ma arvan, et ma olen ju kohati päris sõnaosav, aga see on just selline asi, mida ma sõnadega ei pea kirjeldama. See on üks nendest asjadest, mis peaks näha olema.
TT: Kas teil on enne maalima asumist mingi ettekujutus meeleolust või ideest, mida maal peaks väljendama?
OS: Varasemates töödes võis mul olla küll mingi ettekujutus, mida tahan saavutada, aga ma ei saanud seda kätte kahel põhjusel: ettekujutus ei olnud küllalt selge ja oskused ei küündinud.
Seitsmekümnendatel hakkas see asi muutuma. Nimelt ei rahuldanud mind enam, et töötan kuu aega sihi nimel, mille töö alguses endale määrasin. See iseenda seatud sihi terror hakkas tüütama. Siis hakkasin arvestama juhuslikke mõjusid, mida pilt ise pakkus. Hälbisin esialgsest liinist väga kaugele ja see tundus palju huvitavam.
Varsti oli nii, et alustasin pilti mõttega: teeks ühe suure ja kirju – rohkemat mitte. Või väikese ja punase – aga ka see pööras poole pealt roheliseks. Praegu on nii, et alustan suure huviga – huvitav, mis sellest saab?
TT: Kas teie jaoks on oluline, et kunst mõjuks elujaatavalt ja positiivselt?
OS: Mulle meeldib maalimine – ja selle tõttu võib ka pilt mõjuda positiivselt. Kuna tegija lõbutses, siis võib vaataja ka lõbutseda, kui tal õnne on. Aga sellist programmi küll ei ole. Nad tulevad nii, nagu nad tulevad – ega vaataja peale ei mõtle.
Kui räägitakse loomingulisest piinast, siis see on mulle segane mõiste. Maalimine meeldib mulle väga ja kui vahel pilt “jookseb kinni”, on see lihtsalt mängu osa. Ma talun seda hästi ja püüan läbi närida. Et maalimine võiks mulle tõsist vaimset piina valmistada – seda ei kujuta ette. See on asi, mida ma tahan teha.
TT: Aga teil ei ole olnud soovi väljendada negatiivseid tundeid või meeleolusid?
OS: Ei, ma arvan, et see ei ole hea materjal.
Eitamine on üldiselt vähem väärtuslik kui jaatamine. Eitamine jätab midagi ära, jaatamine lisab midagi juurde.
Vanasti žüriides, kus sai ka osaletud, kujunes arusaam: keegi ei hakka pilti laitma, vaid räägib see, kellele midagi meeldib. See, kellele ei meeldi, võib-olla lihtsalt ei mõistnud. Aga see, kes leiab midagi head, võib rääkida.
Eitaja teab vähem kui jaataja, eitaja teeb vähem kui jaataja. Eitus on võimalik, aga mitte eriti võimas materjal kunsti jaoks. Ma lihtsalt ei kasuta seda.
TT: Tihti käsitletakse teid kui pallasliku maalikooli jätkajat. Kuidas te sellesse suhtute?
OS: Pallases3 oli väga häid maalijaid ja suurepäraseid kolleege. Kui mind loetakse nende hulka, on see kompliment, mille üle mul on hea meel…
Aga tegelikult – ega ma sinna nii lihtsalt ei kuulu. Maalilisuse mõiste on muutunud, tööprintsiibid on muutunud. Ja pealegi – Pallas ei ole olnud mingi terviklik kunstivool.
Kui mina ütlen millegi kohta “pallaslik”, siis see on pigem kergelt negatiivne: paksu värvipastaga, laia pintsliga maalitud pruun pilt. Kaunis igav.
Kas Adamson-Eric oli pallaslik? Ei näe põhjust nii arvata. Sama kehtib Elmar Kitse kohta – eriti siis, kui Kits välja arenes. Konrad Mägi? Tal polnud ühtegi järgijat. Ta oli liiga hea ja liiga isepäine. Eesti maalikorüfeed on Pallasega seotud küllalt nõrgalt või on sellest suisa eemale hoidnud.
Öelda, et Pallas valitses eesti kunsti kuni Teise maailmasõjani – no ega ikka ei valitsenud küll. Pallas oli väga tähtis institutsioon, selle nimega on seotud palju toredaid näitusi, aga selle alla kogu head kunsti mahutada ei saa.
TT: Ilmselt peetakse teie puhul silmas seda, et värvid on puhtad ja säravad ning meeleolu idülliline – justkui haakuks see Pallase koolkonnaga?
OS: Jumal hoidku, kas Nikolai Kummits on Pallase koolkond? Nii nutust maalijat on maailmast raske leida! Nii et see ei ole Pallase tunnus.
Värvide osas on mul üks süvenenud veendumus, mis ei tekkinud kohe pärast instituudi4 lõpetamist, vaid kujunes hiljem. Maalikunsti peamine väljendusvahend on värv – see eristab seda selgelt skulptuurist ja graafikast. Ka teiste visuaalkunstide hulgas on värv just maalis kõige olulisem. Tarbekunstis sõltub värv moe-, tekstiili- või kompvekipaberitööstusest ja paljust muust, aga maalikunstnikul on vabadus kasutada värvi nii, nagu talle meeldib.
Maaliliseks maaliks ei loe mina mitte uduste kontuuride ja huvitava pintslilöögiga maali, vaid maali, mis baseerub värvil. Rääkida maalilise pinnaga skulptuurist või maalilisest joonistusest on nonsenss. See on valge marmor või must süsi.
Kui maalikunstnikul on kohustus muuta värvide maailm võimalikult rikkaks, siis võib ta loobuda natuurist, sest see ei sisalda kogu värvispektrit. Ei saa üles seada natüürmorti, mis oleks sama rikas, kui lubab su palett. Nüüd tekib kunstnikul soov opereerida värvidega kogu spektri ulatuses, vastandada, uurida värvide koondmõju ja meeleolusid.
Värvil on oma mõjud ja meeleolu. Meeleolu kujunemine on keeruline ja seda on raske jälgida isegi väga heas maalis. Millised värvikombinatsioonid on olulisemad ja annavad pildile iseloomu – see on väga, väga rafineeritud asi.
Ja kui rääkida maali sisust, meenub mulle ütlus: kunsti sisu on tema vorm. Esmapilgul näib see mõttetu fraas, aga kui järele mõelda, siis lühemalt ei saagi öelda. Maalikunsti ümberjutustamine peaks olema võimatu – kui see on võimalik, on maal nõrk.
TT: Kas teil on ka mingid kindlad printsiibid või rusikareeglid värvide valikul ja kokkupanekul?
OS: Ei. Ja tahangi teile öelda, et kui räägitakse kunstniku koloriidist, siis peab olema ettevaatlik. Kui koloriit tähendab vaid mõne lemmikvärvi korduvat kasutamist, siis hakkan ma kahtlema kunstniku fantaasias ja professionaalsuses.
Värvide valikul on oluline pildi ülesehitamise printsiip – kas kasutatakse mitut värviakordi, kas üks neist on põhiakord ja teine kõrvalakord. Näiteks roheline-punane võib olla üks akord ja tuhkhall-määrdunud roosa teine. Kui need ühte pilti panna, pole enam kontrast rohelise ja punase vahel, vaid rohepunase täisakordi ja hallroosa tuhmi akordi vahel. Selle värvi kooskõla tüüpide vastandamise järgi tunnen autori ära. Mitte selle järgi, et tal on sidrunkollane lemmikvärv. See on minu jaoks primitiivne maalija, kellel on lemmikvärv.
Mu koolivend Efraim Allsalu ütles kord toreda asja: kui avastad maalides, et ühte värvi kulub liiga palju, siis võta see värv laua pealt ära.
TT: Hilisemal perioodil hakkasite tegema ka abstraktset maali, miks?
OS: Tegelikult olen kogu aeg teinud erinevaid asju: portreesid (vähe, ja ainult siis, kui ise tahan), väljamõeldud maastikke, linnu, klassikalisi natüürmorte, abstraktseid maale – kõik on kogu aeg olnud paralleelselt.
Ma ei tee suurt vahet abstraktse ja kujutava pildi vahel. Kujutava kunsti elementidel on sageli abstraktne funktsioon. Juba Hollandi renessansi kunstnikud komponeerisid oma pilte nii – kui neil oli vaja alla vasakusse nurka musta plekki, siis tehti sinna must koer.
Kõik oli pandud kompositsiooni huvides. Tookord lihtsalt ei olnud kombeks panna sinna abstraktset kujundit, nii et kasutati kujutatavat motiivi.
Formalism oli Nõukogude ajal väga levinud süüdistus, aga mina ei ole kunagi aru saanud, mida see sõna tähendab. Formaalsel ilul on kunstis alati koht. Kunst on kohustatud seda järgima, ükskõik milline on riigikord või kunstivool. Seega, mis asi on formalism? See kuulub kogu professiooni juurde.
1 Keskkomitee oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei struktuuriüksuse Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) kõrgeim kollektiivne juhtorgan. EKP Keskkomitee, EKP Keskkomitee Büroo, EKP KK Sekretariaadi ja EKP Parteikontrollikomisjoni liikmed valiti EKP Kongressidel kongressile saadetud Eesti NSV ühiskondlike asutuste parteiorganisatsioonide delegaatide hulgast. – Toim.
2 Kunstifond tegeles Nõukogude Liidu ajal kunstnike näituste toetamisega, ostis ja müüs kunstiteoseid. Pärast 1996. aasta Kunstifondi likvideerimisest läksid selle varad üle Eesti Kunstnike Liidule. – Toim.
3 1918. aastal Tartus asutatud Pallas oli ühing, mille eesmärk oli tutvustada ja levitada kunsti. 1919. aastal asutati Kunstiühingu Pallas kunstikool, millest 1924. aastal sai Eesti esimene kõrgem kunstiõppeasutus – Kõrgem Kunstikool Pallas. 1951. aastal kool likvideeriti ja kogu kunstialane kõrgharidus koondati Tallinna. – Toim.
4 Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI) õppis Subbi aastatel 1957–1962. – Toim.