Nõmme Kalju poolkaitsja Oleksandr Musolitin on nii mõnedegi hinnangul Eesti kõrgliiga üks parimaid mängijaid. Soccernet.ee-le rääkis 21-aastane pallur sellest, kuidas ta jalgpallini jõudis ning Nõmme Unitedi asemel teise Nõmme klubisse Kaljusse jõudis.
Ukrainas Odessas sündinud keskväljamehe karjäär on olnud kirju. Mõistagi sai see alguse kodumaal Ukrainas, ent enne Eestisse siirdumist pallis ta ka Hispaania suurklubi Levante akadeemias. Eestisse siirdudes maandus noor keskväljamees Nõmme Unitedis, ent nüüd on vutikarjäär viinud ta Nõmme Kaljusse, kus ta karjäär täielikult õide on puhkenud.
Purakate kauglöökide poolest tuntud Musolitin on nelja Eestis veedetud hooaja jooksul enda nimele kogunud 68 kõrgliigakohtumist, mille jooksul on ta võrku sahistanud kaheksal korral. Soccernet.ee-le rääkis Eestis Nõmme ja Männiku mändide all pallinud poolkaitsja muu hulgas sellest, millises suurklubis mängimisest ta unistab.
Oleksandr, räägi, kuidas sa jalgpalli juurde jõudsid ja kui vana sa tol hetkel olid?
Hakkasin jalgpalli mängima, sest mulle meeldis juba lapsena kogu aeg palliga toksida. Mängimist alustasin juba neljaastaselt. Mulle meeldis kogu aeg ka erinevaid jalgpallisärke selga panna. Lisaks on mu isa jalgpallur, kogu mu pere on jalgpalliga seotud ja mu vend on samuti jalgpallur. Seega tuli see vist loomulikult, et valisin jalgpalli.
Kas jalgpall on ainus spordiala, milles sa kätt oled proovinud?
Jah, see on ainus spordiala, millega ma professionaalsel tasemel tegelenud olen.
Sa alustasid oma karjääri mõistagi Ukrainas ja mängisid seal kolme klubi eest. Mida sa sellest perioodist mäletad?
Vahetasin küll klubisid, aga ma ei ütleks, et neid oli väga palju. Lihtsalt sain pakkumisi, mis tundusid minu jaoks kui samm edasi. Nii ma liikusin sellel redelil ülespoole. Lõpuks, nagu mina seda näen, jõudsin heale tasemele. Mänguaja puudumise pärast ma kindlasti klubisi ei vahetanud. Nagu ütlesin, siis need liikumised toimusid seetõttu, et nägin nendes potentsiaali oma arenguks.
Seejärel liikusid sa Hispaaniasse Levantesse. Kuidas see üleminek toimus?
Läksin Hispaaniasse, sest Ukrainas algas sõda. Sel hetkel olin Krõvbasi esindusmeeskonnaga, olime Türgis treeninglaagris. Kui sõda algas, pidin otsima uusi võimalusi, sest polnud selge, mis saab Ukraina meistrivõistlustest ja kõrgliigast. Tuli tegelikult mitu pakkumist, sealhulgas neli varianti Hispaaniast. Erinevatest U-19, U-21 ja duubelmeeskondadest. Lõpuks tekkis variant Levantega ja otsustasin selle kasuks.
Kuidas sul Levantes läks?
Üldiselt läks mul seal päris hästi. Nägin palju, õppisin Hispaania treeneritelt palju ja pean seda kogemust enda jaoks tänaseni väga kasulikuks. Aga alguses polnud seal üldse lihtne. See oli mu esimene tõsine minek kodust eemale ja ma ei jõudnud koju väga pikka aega. Arvan, et see tekitas mulle ka vaimset pinget.
Vaatasin, et samal ajal mängis Levantes ka endise Levadia peatreeneri Curro Torrese poeg Carlos. Kas sa mängisid temaga koos ja mäletad teda?
Ei, ma ei mäleta teda. Ta on minust noorem ja arvan, et ta mängis minust noorematega.
Kui väga sa oma kodumaad Ukrainat igatsed, oled nüüdseks juba päris palju maailmas ringi reisinud?
Ma igatsen Ukrainat väga. Kõiki oma vanu sõpru, kes sinna jäid. Neid, kes mängivad kõrgliigas ja lihtsalt sõpru. Mitte ainult jalgpallureid, igatsen kõiki väga. Ja muidugi igatsen oma kodu. Ma armastan oma kodu ja oma kodulinna.
Pärast Levantet liikusid sa Nõmme Unitedisse, kuidas see sündis?
Ma ei oska kindlalt öelda, kui huvitatud klubi minust oli, aga kui kohale jõudsin, sõlmiti minuga kohe leping. Tol ajal oli peatreeneriks Vladimir Vassiljev. Juba esimestest päevadest tundsin treeneri usaldust. Ta andis mulle mänguaega ja selles mõttes polnud mul kunagi põhjust rahulolematu olla. Üldiselt mängisin seal enda arvates hästi. Tundsin end väljakul enesekindlalt ja mugavalt.
Kuidas aga juhtus nii, et jõudsid hiljem teise Nõmme klubisse, Kaljusse?
Pärast 2024. aasta hooaja lõppu, kui langesime Nõmme Unitediga kõrgliigast välja, sain peaaegu kohe kõne Kaljult. Nad ütlesid, et on minust huvitatud. Pidasin seda väga heaks variandiks, sest Kalju mängib eurosarjades ja seab endale kõrgeid eesmärke.
Praegu olen selle perioodiga äärmiselt rahul. Eelmisel ja sel aastal olen saanud palju positiivseid emotsioone. Oleme juba võitnud karika ja superkarika ning lõpetanud medalikohal, seega saan öelda, et olen täielikult rahul. Tunnen ka treenerite usaldust. Mulle väga meeldib nende töö, kogu staff’i töö ja meeskonna atmosfäär — kollektiiv on meil siin tõesti väga hea.
Olete hooaega suurepäraselt alustanud, olite tükk aega esimesel kohal. Mis selle edu taga sinu arvates on?
Ma arvan, et see tuleb treenerite usaldusest meeskonna vastu. Meil on väga hea koostöö. Analüüsime oma mänge ja vastaseid väga hästi. Samuti usaldan kõiki oma meeskonnakaaslasi. Täpselt nii meil siin ongi! Eesmärk on võita meistritiitel. Aga minu jaoks on see veelgi suurem eesmärk, sest olen Eestis juba võitnud superkarika ja karika. See on viimane trofee, mida saan Eestis võita.
Kõik teavad, et sa oled karistus- ja kauglöökide spetsialist. Oled sa seda juba noorest saadik harjustanud?
Täpselt, juba lapsepõlvest saadik olen kõvasti karistuslööke löönud. Kui olin väike, lõin neid kogu aeg ja proovisin kaugelt peale lüüa. Ei saa öelda, et oleksin seda väga palju treeninud. Arvan, et see on lihtsalt mingi… võib-olla lapsepõlvest tulnud oskus, mis mulle kaasa on antud. Natuke olen seda tegelikult trennis ka harjutanud.
Vaata Musolitini Flora vastu löödud purakat siit:
Oled Eestis päris pikalt elanud, kuidas sulle siin meeldib?
Elu Eestis on hea. See on minu jaoks vaikselt nagu teiseks koduks saanud!
Oled minu hinnangul praegu üks Eesti kõrgliiga parimaid mängijaid. Aga räägi, millised on su unistused vutimaailmas?
Ma unistan nii suurelt kui võimalik! Tahan mängida Arsenalis, Inglismaa kõrgliigas. See on kogu aeg minu lemmikklubi olnud. Samuti unistan sellest, et suudan oma pere eest hoolitseda. Et neil oleks alati kõik olemas. Muidugi soovin saavutada kõik eesmärgid, mille olen endale lapsepõlvest saati seadnud.