Lavastuse keskmes on Barbara – edukas ja uhkelt vallaline naine, kes elab mugavalt oma Londoni korteris ning naudib elu oma reeglite järgi. Tema hästi kontrollitud maailm hakkab aga kõikuma hetkel, kui mängu tulevad minevik, vanad suhted ja inimesed, kes ei taha jääda sinna, kuhu Barbara nad ammu paigutanud on.
Ayckbourni tugevus peitub selles, et ta ei loo kunagi mustvalgeid karaktereid. Iga tegelane on korraga nii koomiline kui ka traagiline. Publik võib ühel hetkel mõne tegelase üle südamest naerda ja juba järgmisel hetkel avastada, et tunneb temas ära iseenda, oma partneri või kellegi oma lähiringist.
„Armastuse nimel“ ei paku lihtsaid vastuseid küsimustele armastusest ja kooselust. Pigem uurib lavastus, miks inimesed teevad üksteisele haiget isegi siis, kui nad päriselt hoolivad. Just see muudab Ayckbourni tekstid ajas kestvaks – tema tegelased võiksid elada nii 1980. aastate Londonis kui ka tänases Eestis.
Loobu mõisa ait mõjub sellise materjali jaoks loomuliku mängupaigana. Intiimne keskkond toob publiku tegevusele lähedale ning võimaldab keskenduda detailidele – pausidele, pilkudele ja väikestele nihetele tegelaste suhetes. Selline formaat erineb tavapärasest suure saali teatrikogemusest ning muudab suhtedraama sageli vahetumaks.
Viimastel aastatel on Eesti publik hakanud üha enam hindama lavastusi, mis ühendavad meelelahutuse ja psühholoogilise täpsuse. „Armastuse nimel“ näib olevat üks neist suvelavastustest, mis ei piirdu ainult kerge suvise ajaviitega. See on lugu inimestest, kes otsivad lähedust, kuid kardavad samal ajal haavatavust.
Ayckbourni loomingut on sageli võrreldud Woody Alleni filmide või Yasmina Reza näidenditega – intelligentne huumor, kiiresti muutuvad pinged ja tegelased, kes paljastavad end sageli täiesti ootamatutel hetkedel. Kuid Ayckbourni tekstides on alati ka teatav brittlik vaoshoitus, mis muudab kõige valusamad olukorrad veelgi teravamaks.
„Armastuse nimel“ ei toetu suurtele efektidele ega välisele tempole. Fookuses on inimesed ja nende omavahelised pinged, mille kaudu avaneb üsna täpne pilt sellest, kuidas läheduse vajadus ja hirm haavatavuse ees võivad eksisteerida korraga.
Ayckbourni tekstid mõjuvad sageli äratuntavalt just seetõttu, et neis ei ole kangelasi ega kaabakaid. On inimesed oma puuduste, ebakindluste ja katsetega üksteisest aru saada. „Armastuse nimel“ jätkab sama joont – see on lugu armastusest, mis võib olla korraga nii absurdne, naljakas kui ka valus.
Etendused toimuvad Loobu mõisa aidas.
Lavastus põhineb Alan Ayckbourni näidendil „Armastuse nimel“. Tegemist on suhtekomöödiaga, mida on kirjeldatud kui ühtaegu valusat ja naljakat lugu inimsuhetest. (piletitasku.ee)
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare