Kuidas märgata, kui igapäevased migreenihood on ületanud mingisuguse piiri ja see võib tuua kaasa tõsise terviserikke ehk ajuinfarkti? Kõik see võib juhtuda ka noore inimesega. Oma loo rääkis Kanal 2 saates «Õhtu!» 23-aastane Laura Charlotte Kalvet.
Selle aasta veebruaris sai Laura pärast kahte ja poolt nädalat igapäevaseid migreenihooge ajuinfarkti, mis on tema elule jätnud väga sügava jälje. «Eks mul oli ka siis väga tugev migreenihoog. Ma arvasingi alguses, et see on täiesti tavaline migreen, nagu mul on igakuiselt. Sel korral kadus mõlemast silmast täielikult nägemine. Kui muidu on väiksed täpikesed silmade ees, siis ma ei näinud mitte midagi. Samuti kõnevõime kadus, ma ei saanud eesti keelest aru, tasakaaluhäired. Mingil määral olid need täiesti tavalised sümptomid minu jaoks, aga ma ei osanud lugeda, et nad olid tol päeval tugevamad. Eks ma ei saanud isegi kohe alguses aru, et tegu võiks olla insuldiga.»
Migreenihooge juba teismeeast talunud Laura ütles, et sel korral ükski valuvaigisti teda ei aidanud ning keha andis märku, et midagi on ikka väga valesti. «Mu armas elukaaslane viis mind järgmine hommik EMOsse. Kuigi oleks võinud minna eelneval õhtul, sest kui insult tekib, on esimesed kuus tundi kõige tähtsamad.» EMOst saadeti ta aga koju tagasi vedelikupuuduse diagnoosiga.
Järgmine hommik jätkus uuesti peavaluga, mis viis Laura uuesti EMOsse. «Siis võeti mind vastu. Päris pikalt olin seal. Anti erinevaid valuvaigisteid mulle, tilguteid ja lõpuks mulle öeldi, et on vaja teha MRT (magnetresonantstomograafia uuring – toim), aga MRT tegemiseks on vaja sind haiglasse sisse kirjutada. Nõustusin sellega. Sisetunne ütles, et sealt võib tulla mingi halb uudis. Siis oligi… Tuleb arst ja ütleb, et sul oli insult. Olin täiesti üksi, mitte kellegi peale ei saanud toetuda. Pisarad voolasid, see oli suur šokk.»
Edasised nädalad olid keerulised. Silmanägemine pole tal täielikult taastunud ja ta ütleb, et näeb väga uduselt. «Ma ei tea, kas autorooli üldse saan kunagi tagasi istuda. Näiteks ka vasak suunurk ei lähe alla, vasakut silma ma ei saa pilgutada… Noa ja kahvliga on mul keeruline süüa.»
Samuti on tal keeruline füsioteraapiaharjutusi teha. Tänu enda perearstikeskusele käib ta igal nädalal füsioteraapias.
Ootamatult leiti uuringute käigus Laural veel üks tervisehäda.