Täpsemalt mõtles Kivirähk nood lood välja koos Kreutzwaldiga või veel täpsemini – otse lauluisa õlul seistes. Sest «Eesti rahva uued jutud» on üks irdvõsu «Eesti rahva ennemuistsete juttude» kännust, nagu ka Peeter Lauritsa kaanepilt meile öelda tahab.
Mis teha, folkloor pole pärikarvapaitus ega meelakkumine, siin tuleb ette julmust ja ränki katsumusi. Tegelikult on raamatu lõpupoole mõni lugu juba päris pehmo ja näiteks «Udumäe kuningas» tabab peaaegu et elu argipäeva poeetilist tooni.
Ajab puulasi ja tohtlasi taga
Kuid just esimene lugu «Puulased ja tohtlased», millele viitasin, mõjub oma pöördkäiguga võimsalt. Eesti rahva uut algust markeerivad Rahvarinne ja Balti kett. Jutt algab suure paanikaga, sest Balti keti kavandamisel jäi kogemata auk sisse ja Habaraba lõigus on 30 inimest puudu! Läheb siis Voldemar Kallela – Rahvarinde raudvara ja Arnold Rüütli masti hõbelakk – viimases hädaolukorras sauna, et vihtadest ja puupakkudest sootuks uued olevused meisterdada. Need on puulased ja tohtlased ja nemad päästavad Balti keti.