Ülemöödunud aastal avaldas Raul, et võitleb kõrivähiga. Ta tajus juba mõnda aega, et midagi on valesti, sest kurk valutas lakkamatult. „Ühesõnaga, kurgus olid teravad valud. Kõige hullem, et ei saanud enam õlut juua, neelata oli valus. Ja iga päevaga läksid valud hullemaks. Siis mõtlesin esimest korda, no selge…“ kirjeldas ta sama aasta alguses toimunud Mehhiko reisi. Kas ta aimas? „Muidugi. Mida muud see sai olla. Läkaköha või? Samas lootsin, et äkki on tõesti läkaköha.“
2024. aasta juulis lebaski ta üheksa tundi operatsioonilaual. „Praktiliselt lõigati mul pea otsast. Üleüldse kahtlustan, et kogemata õmmeldi mu pea vale keha otsa. See pole minu keha. See on nii kuradi kerge. Käia saan vaid triikraud taskus. Samas pea tundub olevat sama, sest laste sõnul ajan suust välja samasugust iba nagu vanasti ,“ viskas mees septembris Õhtulehe intervjuus teravat nalja. Operatsiooni käigus sai ta omale uue keele. „Š ja r ei tule mul välja. Püüan üliõpilastele öelda sõna „kitš“, aga nad ei saa aru,“ kirjeldas mees, kuidas uue keelega rääkima õppis.
Operatsiooni ja seejärel 33 kiiritusravi seanssi üle elanud arhitekt kaotas kaalust 15 kilo. „Eks ma natuke nõrgukene ole, kuigi põhiliselt tulin kiiritusseansilt koju tagasi samuti bussiga. Kurat, sitkemat mees pole olemas. Aga vahel võtsin ka takso,“ rääkis ta. Oma tudengeid TalTechis Vaiksoo ei jätnud ning läks auditooriumi ette tagasi kohe, kui kõne vähegi lubas. Mees kinnitas, et diagnoosist teada saamine teda verest välja ei löönud. „Rohkem muretsen lähedaste pärast, et neile oma haigusega sedavõrd palju peavalu valmistan. Ebameeldiv, kui peaksin minema. Kuid sedavõrd palju siinilmas kogenuna ma elust kümne küünega kinni ei hoia,“ ütles ta.
Mullu 3. märtsil tähistas arhitekt 70. sünnipäeva. „Pean oma sünnipäevi üliharva, vast paari juubelit olen pidanud. Täna ma kohe kindlasti midagi ei tee ja püüan selle päeva igati ära unustada,“ ütles ta Õhtulehele. Tõik, et iga sünnipäev toob kaasa suurema vanusenumbri, Vaiksood ei morjendanud. „Jah, vanus on kõigest number. Ehkki olen vahel vanusele mõelnud, ei häiri see mind eriti. Oleks vaid tervist.“
Tahtis minna õppima lavakunstikooli
2018. aastal rääkis Raul Vaiksoo Õhtulehele antud intervjuus, kuidas temast arhitekt sai. Mees sattus 1974. aastal tollal keelatud sinimustvalge lipu lehvitamise pärast vanglasse. „Tartu eeluurimisvanglas paistsid mu kongi aknast Jaani kiriku varemed. Neid vaadates mõtlesin, et kui mind kunagi välja lastakse, teen kõik selleks, et see saaks tulevikus taas üles ehitatud. Kui ma siis mõned aastad hiljem – siis juba sõjaväest – Eestisse tagasi tulin, läksingi õppima arhitektuuri,“ meenutas ta.
Muide, tegelikult tahtis Vaiksoo õppima minna lavakooli, kuid sel aastal, kui mees Nõo keskkooli lõpetas, polnud lavakas vastuvõttu. „Et mitte kohe Vene kroonusse sattuda, tuli proovida astuda ülikooli.“ Ta läks Tartusse geoloogiat õppima. „Miks just geoloogia? Sest geoloogid rändasid ringi. Olin tollal hipi ja rännukihk oli tohutu,“ rääkis Vaiksoo. Seal jõudis ta õppida esimese semestri, kui sõjakomissariaat meest taga hakkas ajama. Vaiksoo on meenutanud, et põgenes Tartust ja elas pruudi juures Elvas. Tartus julges ta käia vaid öösiti. 1974. aasta novembris saadi ta aga Elva rongilt kätte ja viidi eeluurimisvanglasse. „Olin seal paar kuud, kuni lõpuks mind tänu Nõo kooli direktor Kalju Aigrole, keda ma hästi tundsin, vabaks lasti. Ta pärast rääkis, et ma võinuks saada kolm ja pool aastat. Välja lasti aga ainult ühe klausliga – kohe sõjaväkke ja nii kaugele, kui vähegi võimalik.“
Vaiksoo on projekteerinud arvukalt ehitisi mitmel pool Eestis, valdavalt Tallinnas ja Rakveres (mitu Rakvere teatri maja, Rakvere teatri väike maja, Rakvere kino, Rakvere teatri tööhoone ja Rakvere rahvamaja). Tema projektide järgi on restaureeritud kirikuid ja mõisaid, ehitatud eramuid, büroohooneid ja etendusasutusi, nende seas näiteks Linnateatri Hobuveski saal ning Kuressaare linnateater. Vaiksoo on kujundanud ka Eesti esindushooneid, näiteks riigikogu esindusruumid Toompeal Komandandimajas ja Eesti esindus Euroopa Liidus Brüsselis.