Riigisektori keskastmejuhtide töölepinguid tahetakse uue eelnõu kohaselt muuta tähtajaliseks – viis aastat teed tööd ja siis ootab uus konkurss. Kas selline süsteem on mujal Euroopas levinud?
Meile teadaolevalt oleksime me sel juhul unikaalsed, kui muudaksime just avaliku teenistuse keskastmejuhtide ametiaja tähtajaliseks. Oluline on märkida, et keskastmejuhid on ametnikud – nad ei tööta töölepingu alusel, vaid on teenistusse nimetatud. Euroopa riikides ei ole teada ühtegi teist analoogset süsteemi, kus see juhtimistase oleks tähtajaline.
Milliseid ohte ja positiivseid külgi te sellises süsteemis näete?
Positiivset poolt tuleb otsida algatajate motivatsioonist: tõenäoliselt loodetakse, et see soodustab roteerumist ja uute inimeste juurdevoolu.
Probleem on aga selles, et Eesti avalikus teenistuses ei ole täna mureks inimeste liiga pikk ametisolek. Vastupidi, meil on keskastmejuhtide tasandil pigem suur voolavus.
Mõne aasta eest tehtud uuring näitas, et keskmiselt 46 protsenti keskastmejuhtidest on töötanud oma ametikohal alla kolme aasta. Seega ei lahenda see muudatus tegelikku praktilist probleemi.
Riigikogus seaduse esimesel lugemisel väitis osa rahvasaadikuid, et selline tähtajalisus muudab ametnikud poliitiliselt mõjutatavaks. Kas see on reaalne murekoht või tolmu üleskeerutamine?
See on täiesti reaalne oht. Avalik teenistus on enamasti tähtajatu kahel põhjusel. Esiteks peavad ametnikud kandma riigi toimimise teadmist edasi üle valimis- ja valitsustsüklite. Teiseks peab ametnik saama teha tööd sõltumatult päevapoliitilistest huvidest.
Inimene peab teenistusse saama oma võimete ja kompetentsi, mitte parajasti võimul olevate poliitiliste jõudude eelistuste põhjal. Kuigi ametniku roll on viia ellu poliitilist tahet, peab tal olema isiklik sõltumatus, et lähtuda seadusest, mitte hirmust oma ametikoha pärast viie aasta möödumisel.
Üks Euroopa Liidu direktiiv kaitseb inimesi liigsete ajutiste lepingute eest. Eelnõus on kirjas, et pärast kahte ametiaega (10 aastat) muutub koht tähtajatuks. Ja see direktiiv on meil ju täitmiseks? Eelnõu mõte ja direktiiv on tegelikult omavahel vastuolus?
Euroopa tööõiguse põhimõte on, et kui töö pole loomult ajutine, nagu näiteks projektitöö, ei tohi kasutada korduvaid tähtajalisi lepinguid.
Avaliku sektori ja ametnike töö ei ole oma olemuselt tähtajaline ega projektipõhine tegevus, mis ühel hetkel otsa saab.
Eelnõus on sees võimalus, et kui inimene on pärast tähtaja möödumist juba kaks korda ametisse nimetatud, muutub ametikoht tähtajatuks. Aga küsimus ongi selles, kas need eelnevad 10 aastat ehk kaks korda ametisse nimetamine sellisel viisil on põhjendatud.
Kui eesmärk on soodustada roteerumist, siis praegune eelnõu töötab iseendale vastu: see ütleb, et pärast 10 aastat oled “pääsenud” ning võid jääda ametisse rahulikult 25 aastaks ilma konkursita?
Siin on tõesti vastuolu. Kui me tahame, et ametnikud mingi aja tagant roteeruksid ja uusi inimesi peale tuleks, siis pigem võiks soosida seda, et ei töötataks ühel kohal 20 või 25 aastat.
Praegune eelnõu aga justkui soosib seda, et kui sa oled juba üle 10 aasta ametis olnud, jõuad sa tähtajatusse teenistusse ja rohkem konkursse ei tule.
Tänane probleemkoht on pigem nende ametnike juures, kes ongi ametis kaks kuni viis aastat. Tegelikult tähendab viis aastat avalikus teenistuses seda, et oled oma ametikohal väga hea spetsialist, sul on koostöövõrgustikud ja sa tead, kuidas asjad toimivad.
Need ametnikud on riigiteenistusele kõige väärtuslikumad. Praegune eelnõu aga lööks just nemad ebakindlasse seisu, sest me hakkame soosima väga lühiajalisi teenistuslepinguid.
Kokkuvõttes olete sellele muudatusele vastu?
Me ei näe, mis probleemi see võrreldes tänase olukorraga lahendaks. Pigem muudatus süvendab juba olemasolevat keskastmejuhtide liiga kõrget voolavust. See aga tekitab kindlasti ametnike sõltumatuse probleemi ning ajaloolise mälu ja kompetentsi kadumise.
Eelnõusse lisati ka võimalus maksta suurprojektide eest kuni 50 000 eurot lisatasu. Kas on selge, mis tüüpi projektid selle alla kvalifitseeruvad? Riigisekretär Keit Kasemets tõi näiteks e-residentsuse projekti.
Regulatsioon on hetkel väga üldsõnaline. Rakendusaktis on ette nähtud, et seda hakkab hindama komisjon, kuhu on ühiskondlikul alusel kokku toodud oma valdkonna eksperdid.
Aga millised saavad olema kriteeriumid, kuidas neid valitakse ja kes teeb ära kogu sisulise töö? Selle kohta täpsemat regulatsiooni täna ei ole, arvestades kui palju süvenemist see vajab.
Komisjon ei saa kindlasti olla kummitempel, kes otsustab ainult seda, mida riigikantselei on ette andnud. Ma ei kujuta ette, kuidas see ühiskondlikul alusel süsteem tööle hakkaks.
Erinevalt erasektorist, kus mõõdikuks on kasum, on avalikus sektoris tulemused sageli vaieldavad – näiteks riigikontroll on nentinud, et e-residentsuse tegelik majanduslik mõju on suuresti spekulatiivne.
Erasektoris on preemiad ja optsioonid juhtidele supertöö eest tavalised. Miks riik ei võiks sarnaselt toimida?
Selle idee aluseks on võetud erasektori optsioonisüsteem, kuid siin on kriitilised erinevused. Erasektori eesmärk on ikkagi tulu teenida – kuigi võib olla ka muid eesmärke, siis pikas vaates tulu puudumisel ettevõtte tegevus lõpeb.
Teiseks tähendab erasektoris optsioonide jagamine seda, et omanik loobub osast oma tänasest või tulevasest potentsiaalsest sissetulekust. Tal on selge isiklik huvi jälgida, et tehtaks projekte, mis on ka tegelikult majanduslikult kasulikud.
Suurprojektide premeerimiskomisjonil, mis hakkab otsustama tulemustasu maksmist, sellist isiklikku seotust ei ole – komisjoni liige ise ei loobu millestki.
Teaduskirjanduses on väga selgelt välja toodud, et erinevad tulemustasusüsteemid avalikus sektoris on jõudnud selleni, et preemiat makstakse välja ka siis, kui erilisi tulemusi ei saavutata.
See kogemus on Eestil ju varasemalt olemas: 2000. aastate alguses, kui üleriigilist tulemustasu katsetati, ütles riigikontrolli audit hiljem, et seatud tulemusi ei saavutatud, aga tasud maksti 100 protsenti välja!
Kui erasektoris on ettevõtte optsioonile võimalik panna selge rahanduslik väärtus, siis avalikus sektoris on seda mis tahes projektile keeruline teha.
E-residentsuse programm on kahtlemata toonud Eesti riigile mainetuntust, aga selle majandusliku mõju hindamine on väga vastuoluline. Isegi riigikontroll nentis mõne aasta eest, et tegelikult keegi ei tea projekti täpset majanduslikku mõju ning välja käidud numbrid on spekulatsioon.
Riigikontroll ei suutnud oma metoodikas arvestada, kas maksutulu tuli tänu e-residentsusele või oleks need ettevõtted Eestisse tulnud niikuinii.
Ma pakun ühe suurprojekti: Tallinna-Pärnu maantee kordategemine ja sinna 2+2 sõiduraja ehitamine. Mõne aasta pärast saaks kahe linna vahel liigelda turvalisemalt ja kiiremini. See võiks ju kiire ja korraliku projekteerimise ning ehitamise eest eripreemiale kvalifitseeruda?
Nagu ma ütlesin, kriteeriumeid seaduse tasandil kirjas ei ole. Põhimõtteliselt peaks see olema mitme asutuse koostööprojekt, ehk transpordiameti suurprojekt sinna alla tõenäoliselt ei mahuks.
Aga üks pool on ära unustatud: meil on ka täna võimalik avalikele teenistujatele tulemustasu maksta. Kui kehtivas seaduses on see piir kuni 20 protsenti aastapalgast, siis eelnõuga tahetakse seda tõsta 30 protsendini.
See 50 000 eurot on kogu projekti kohta, mis võib jaguneda paljude inimeste vahel. See võib tunduda suur summa, aga kui mõelda, et suurema projekti juures võivad kümned inimesed saada tulevikus kuni 30 protsenti aastapalgast tulemustasu, siis need summad võivad juba praegu olla sellest veelgi suuremad. Kõik võimalused on tegelikult juba loodud.
On veel üks murettekitav aspekt: eelnõus eeldatakse, et tulemustasu on võimalik maksta ka juhul, kui inimene on teenistusest lahkunud. See on uus asi, mida kehtiv seadus ei luba.
Me peaksime hakkama pidama arvestust, et maksta tulevikus tasusid ka teenistusest lahkunud inimestele. See on päris keeruline arvestussüsteem, mille arendamine või sisseostmine on kahtlemata märkimisväärne kulu.
Ehk peaks siis lihtsalt tõstma praegust 20–30-protsendilist tulemustasu piiri, selle asemel et luua uusi keerulisi süsteeme? Lisaks peame arvestama, kas reaalselt seda raha ka palgafondi tekib.
Täpselt. Meil on ka täna võimalik maksta tulemustasu kuni 20 protsenti aastapalgast. Suurte projektide puhul on need summad juba praegu märkimisväärsed.
Kõik taandub eelarvele – me võime seadusesse kirjutada ükskõik kui suuri protsente, aga kui raha pole, ei muutu midagi. Meie hinnangul ei ole probleem selles, et ametnikud ei panustaks rahalise motivatsiooni puudumise tõttu.
Probleemid on pigem investeeringute puuduses, juhtimiskvaliteedis või spetsiifilistes teadmistes. Enne seaduse muutmist tuleks diagnoosida õige probleem.