EOK president Kersti Kaljulaid võeti ametist maha eelmise nädala esmaspäeval toimunud erakorralisel üldkogul, mille kutsusid Heino Märksi algatusel kokku 13 Eesti spordialaliitu. Erakorralisel üldkogul jäid EOK liikmete hääled Kaljulaidi umbusaldamise kasuks 61:50, kolm hääletusedelit olid kehtetud.
Eesti peaminister Kristen Michael avaldas Facebookis tehtud postituses, et on EOK liikmete otsuses pettunud. Michali hinnangul vabastasid Kaljulaidi ametist vaimselt veidi tigedamad vanamehed, kellel on teised prioriteedid.
Avaldame Michali postituse muutmata kujul ja täispikkuses:
Sellest saab nüüd veidi üle nädala, kui heinode koondis vabastas naispresidendi olümpiakomitee juhi kohalt. Heinode koondis ütlen, sest ühisnimetaja ja lipukandja valisid nad ise. Andku mulle kogu maailma toredad Heinod andeks, pealegi saan oma õigustuseks öelda, et mulgi on olnud onu Heino. Muhe mees, suits ja naps, kui lapsena õigesti mäletan, polnud talle võõrad, väike käre nali otsa. Kelle poolt tema olnuks, ei saa ma enam kunagi teada.
Ütlen ausalt, et kuulusin nende hulka, kes arvasid, et Kersti Kaljulaiu vabastamine EOK juhi kohalt saab olema mingit sorti läbirääkimiste etapp, kuidas organisatsioonis asju tehakse. Hoiatuslask ja torpeedo teele – ütleks ühed teise, karmima eluala mehed.
Aga seda, et võetakse maha naispresident organisatsioonist, mis vajas ammu värskust ning pealegi põhjendusega, et ta oli Sildarude juhtumis valinud poole, ei tahtnud meel uskuda.
Kes teab, ehk jätnuks ma midagi ka praegu ütlemata, lõpuks harrastusportlasena kujutan ette, et võidud ei tule kergelt. Ja tipp-poliitikuna tean, et päeva lõpuks on lihtsalt ellujäämiselgi vere maitse suus. Aga… Ja siin tuleb see suur aga.
Eile, öiste lendudega kodumaale naastes, oli veidi aega lugeda EOK ümber toimunust. Selgitada on saanud „tagatuba“ ja ilmunud on Sildarude lindid. Ja pilt paistab kole. Siin ei kaotanud mitte pool Eesti spordiliikumisest, mitte vaid naised, vaid me kõik.
Selgitan, miks nii arvan.
Taustaks – justiitsministrina seadsin perevägivallaga tegelemise prioriteediks. Mul lihtsalt ühel hetkel käis klõps, kui kuulasin suuri õiguskaitse juhte nõupidamisel arutamas, et peaks tegelema muuga, selleks pole viitsimist ning oskusi. Politsei sai oskused, peaprokurör ja prokuratuur suutis võtta hoiaku, et perevägivald pole enam pere siseasi. See oli põhimõtteline hoiaku muutus.
Täpsemalt, see vahe määratleb, kas riik on vaimselt nõukogude okupatsiooni küüsis, alludes hoiakule, et naise- ja lastepeks on pere enda asi või asutakse ühiskonnas nõrgema kaitsele. Asi muutus. Isegi nii palju, et ohvrid julgesid rääkida ja asutused asusid tööle.
Kersti Kaljulaid presidendina, Vabariigi omana, seisis õige asja eest. Isegi, kui meie vaated alati ei kattu ja tahtnuksin Siim Kallast presidendina näha Estoniast väljumas, on tal süda õige koha peal. Ma pean tema kirest ja aususest lugu.
Sildarude juhtum, niipalju kui seda on, paneb ühiskonna taas proovile. Kas annaksin naeratades toe neile, kes vägivallatsenud nõrgematega? Kas teie annaks? Kui vastus on ei, siis oleme meiegi Kersti Kaljulaiud. Ja järelikult kaotasime kõik. Koos ja igaüks eraldi.
Aga Kersti polnud täiuslik juht, hüüavad mahavõtjad! Neil on õigus, aga ka nemad pole. Ei üksi ega kollektiivina. Mina ka pole. Peaministrina, kelle heakskiidu tase on vahel paremgi Merzizt, Macronist, Starmerist, kuid siiski 20% kanti ning kelle juhitud valitsuse heakskiidu tase 30% tuuris ei saa minagi võtta kõigi esindamise ega õpetamise rolli.
Aga isegi, kui ma olen üksi, tean ma, mis on õige. Ja õige on olla alati nõrgema poolel.
Eestis on alati kõrgenenud õiglustaju omal kohal. Seekord tehti suure meediakattega kambakas sellele, kes keeldus naeratamast neile, kes nõrgemaid kiusavad.
Olgu. Siis olen mina ka Kersti Kaljulaid. Mina ka ei anna poolehoidu sellele, kes väiksemaid kiusab.
Mida rohkem meid on, seda vähem on ruumi vaimselt veidi tigedatele vanameestele. Neile pahuratele vanameestele, kes õpetavad meid elama, käskides ja keelates, teades, et vanasti oli parem ja nii peabki olema. Eriti on neil tugev arvamus ühiskonna ja naiste rollist. Palun neid mitte ajada sassi vanaisaga, kelleks enamik mehi saab, kes on heatahtlikud, räägivad pikki ja tüütuid lugusid puidutööst, muust, kuid ei praga ning ei võta halvustada tulevikku. Lihtsalt neid tigedikke on meil saanud kuidagi palju ja seekord sai EOK-s koondisepink neid täis.
Ei tea, mis EOKst saab. Loodame, et raha asendab väärtused, siis häbi ununeb. Olles irooniline.
Aga tõesti. Kunagi otsustas 1 hääl selle, et Jüri Ratasest sai peaminister. Võib juhtuda, et kolm häält EOKs otsustab taas ühteist. Aga sellest kirjutan kunagi teine kord
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (270)