Mis eile tegelikult riigikogus juhtus, et tekkis arusaamatus siseminister Igor Taro (Eesti 200) ja Raimond Kaljulaidi vahel?
Tegelikult ei tekkinud mingit arusaamatust siseministri ja Raimond Kaljulaidi vahel, vaid siseminister tutvustas riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonile Eestis jälitustegevusega seotud statistikat. Seda vaadates tekkis minul ja ka teistel komisjoni liikmetel muidugi küsimusi, millest osale minister ei osanud vastust anda. Ja selle asemel, et minna tagasi ministeeriumisse, selgitada need asjad välja, mille kohta küsiti ja edastada vastus näiteks kirjalikult – mida sellisel juhul väga sageli tehakse, sest minister ongi kõrgetasemeline strateegiline poliitiline juht ega peagi kõiki tehnilisi üksikasju teadma –, püüdis minister Taro hoopis komisjonile edastatud jälitustegevust puudutavat statistikat salastada, tunnistades selle asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tagantjärele. Kuigi komisjoni istungil ei osanud ta ise ka öelda, kas see on salastatud või ei ole.
Tänaseks olen vähemalt mina leidnud selle sama info, mida minister püüdis salastada, justiitsministeeriumi kodulehelt, kus see on täiesti avalikult aastaid kõigile kättesaadav olnud. Lihtsalt juhtus see, et täitevvõim, selle asemel et parlamentaarsele järelevalvele alluda ja küsimustele vastata, püüdis ebamugavat ja küsimusi tekitavat statistikat varjata või selle levikut piirata. See ei ole õige. Nii need asjad ei peaks õigusriigis käima.
Minister Taro puhul ei ole see esimene kord, kui siseministeeriumist üritatakse saata välja sõnumeid, et teised ei taipa asju nii, nagu nad peaksid. Tegelikult pani ta ka ise selle statistika lingi oma sotsiaalmeediakontole üles õhtul pärast seda, kui avalik sõnasõda oli juba käima läinud. Mida see meie ministri kohta ütleb?
See on väga kummaline, kui minister tuleb riigikokku, esitab andmeid, püüab siis tagantjärele väita, et need andmed on salajased või nendele peab olema ligipääs piiratud, ja mõne tunni pärast teatab, et need on tegelikult internetist vabalt kättesaadavad. See link, mida ta jagas, puudutas tegelikult vaid viimase aasta statistikat. Kui minister oleks veetnud natukene kauem aega justiitsministeeriumi kodulehel, oleks ta leidnud üles ka viite varasemate aastate statistikale, mida ta komisjonile näitas.
Kõik see kokku on üsna arusaamatu lugu. Ei tea, mis seal ministeeriumi majas juhtus, millist nõu ministrile anti või tegi ta seda kõike ise. Tähtis on aga see, et küsimusi tekitanud andmed on nüüdseks tõepoolest avalikult kättesaadavad ja me peaksime rääkima asja sisust. Oleme ministrile esitanud ka kirjaliku küsimuse, kus ta peab selgitama katset salastada midagi, mis on ministeeriumi kodulehel üleval. Tal on vastamiseks 10 päeva aega, las ta siis toob välja, miks ta sellise otsuse tegi.
Suure tõenäosusega oli tema otsus seadusevastane, kuna seadus keelab selliste üldiste statistiliste ülevaadete asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamist. Ta peab põhjendama, kuidas tõlgendati antud juhul seadust selliselt, et see info võiks üldse piiratud ligipääsuga olla.
Küsin veel Igor Taro kohta ühe küsimuse. Kui selline asi oleks juhtunud Saksamaal, Prantsusmaal või Rootsis, kus siseminister kuulutab salajaseks andmed, mis on tegelikult avalikult kättesaadavad, ja hiljem jagab ta ise neid samu andmeid avalikult – kas see minister oleks jäänud ametisse?
Arenenud parlamentaarse demokraatiaga riikides ei aktsepteeriks parlament mitte kuidagi seda, et tema eest püütakse mingeid andmeid peita või parlamentaarset järelevalvet takistada. Inglismaal kindlasti oleks sellisel juhul minister tänaseks peaministri palvel juba tagasi astunud, samamoodi ilmselt ka Põhjamaades või teistes Lääne-Euroopa riikides.
Eestis on parlamentaarne järelevalve ja parlament üldse kahjuks väga nõrk, mistõttu jäetakse meil rutiinselt parlamendi küsimustele vastamata. See on meie poliitilise kultuuri üks nõrkus ja viib paraku selleni, et küllaltki olulised probleemid meie riigi juhtimises tulevad välja suure hilinemisega, kui nende parandamine on juba väga aeganõudev ja kulukas. Parlamentaarne järelevalve ja kontroll on väga oluline selleks, et avastada täitevvõimu vigu või puudusi võimalikult varakult, mil nende lahendamine on veel lihtsam ning nõuab vähem aega ja ressurssi.
Tulles nüüd nende andmete aegrea juurde, joonistub selgelt välja üks muster. Kui me vaatame tagasi ligi 10 aastat, siis varasematel aastatel, 2017 kuni 2019, teavitati jälitatavaid inimesi kaks-kolm korda rohkem. Praegu langeb järjest enam kokku jälitatavate arv ja nende arv, keda see jälitamine on riivanud. Oletame, et mina olen uurimise all ja helistan teile, siis tegelikult peaks ka teid teavitama, et meievahelist vestlust on salvestatud. Kas siin on mingi suurem murekoht?
Jah. Kui hästi lihtsalt ja lühidalt kokku võtta, siis see ministri poolt komisjonis näidatud statistika, mida kinnitavad ka need andmed, mis on avalikult üleval justiitsministeeriumi kodulehel, näitavad tõesti seda, et kui aastatel 2017 kuni 2019 tehti neid teavitusi oluliselt sagedamini, siis viimasel kuuel aastal ei ole neid enam nii palju tehtud. On olnud ka üks aasta, kus inimesi, kellele teavitus tehti, oli vähem kui neid, keda loa alusel pealt kuulati, varjatult jälgiti või kelle suhtes tehti jälitustoiminguid.
Ma ei tea praegu, mis on selle põhjus. Sellel võivad olla objektiivsed või tehnilised põhjused, mis selgitavad seda dünaamikat, ning sellisel juhul peab täitevvõim need selgitused riigikogule ja avalikkusele esitama. See võib aga viidata ka sellele, et midagi on muutunud arvestuse pidamises ja teavituste tegemises.
Kõige olulisem on see, et parlament peab veenduma selles, et seadust täidetakse. Need inimesed, kes peavad vastava teate saama, et neid on riik pealt kuulanud, ja me räägime inimestest, kes pole rikkunud ühtegi seadust ega teinud midagi riigivastast, ehk kelle põhiõigusi on riivatud kriminaalmenetluse raames, mis neid otseselt ei puuduta… Nendele inimestele peab selle kohta minema vastav teatis. Neil peab olema õigus tutvuda andmetega, mida riik on nende kohta kogunud. See on ülioluline põhiõiguste ja põhiseadusega seotud printsiip. Riigikogul, avalikkusel ja selle valdkonnaga rohkem tegelevatel inimestel peab olema veendumus, et riik täidab seadust ega eksi teavitamiskohustuse vastu.
Seetõttu peab neid andmeid, mida ma ka sotsiaalmeedias olen välja toonud, lihtsalt selgitama. Ma ei välista, et siin taga on mingid tehnoloogilised või protseduurilised põhjused, ja kui see on objektiivselt selgitatav, on kõik hästi. Kui aga veenvaid põhjendusi ei ole, tuleks sinna tähelepanelikumalt sisse vaadata ja esitada küsimus, kas riik ikkagi täidab oma kodanike ees võetud kohustusi.
Kui jälitatav räägib oma lapse õpetajaga ja lepib kokku lapse arenguvestluse aja, kas siis seaduse järgi peaks ka seda õpetajat teavitama, et tema kõnet on pealt kuulatud?
Niivõrd detailselt saavad sellele ilmselt vastata kas prokuratuur või uurimisasutused ise. Nii nagu mina seadusest aru saan, siis sellisel juhul seda tegema ei pea, kuna selle teise vestluse osapoole eraelu see nüüd kindlasti oluliselt ei riiva, et riigil on salvestis, kus lepitakse kokku sellise kohtumise aega.
Aga kujutame ette näiteks olukorda, kus riigi poolt kahtlustatava inimese eluruumidesse on paigaldatud jälgimisseadmed. Seal on tema abikaasa, elukaaslane või mõni põgusam tuttav. Sellisel juhul võib olla nii, et täiesti tahtmatult ja soovimatult siiski riik on seda inimest jälginud sellisel viisil, mis riivab väga olulisel määral tema eraelu puutumatust. On tähtis, et see inimene saaks esiteks toimunust teada, ja teiseks, et tal oleks oma südamerahu taastamiseks võimalik soovi korral tutvuda, mida täpselt on tema kohta kogutud ja pealt kuulatud. Et tal oleks see teadmine, et ta ei peaks edasi elama mõttega, et ei ole teada, mida keegi kolmas inimene või inimesed tema kohta teavad.
Me oleme seda küsimust selgitanud ka komisjonis. Riigikogu liikmetega seotud kriminaalasjades on tulnud välja, et neid teavitusi pole saanud teised riigikogu liikmed või koguni valitsuse liikmed, kes on suhelnud nende riigikogu liikmetega, kes on olnud uurimise all. Prokuratuur on meile selgitanud, et nende tõlgenduses praegu seaduses sellist teavitamiskohustust ei ole.
Arvan, et see on küsimus, mida riigikogu peaks vaagima, et kas näiteks juhul, kui pealt on kuulatud peaministrit või presidenti – mitte seetõttu, et nad on kahtlustatavad, vaid seetõttu, et nad on suhelnud kellegagi, keda on alust kahtlustada –, peaks neid teavitama? Kas julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni liikmeid ennast peaks teavitama, kui nad on sattunud pealtkuulamise subjektiks? Või me aktsepteerime seda, et sellist teavitust ei peagi saatma ja seda võib vahetevahel juhtuda? See on ka küsimus, mida võiks käsitleda.
Me teame ju ka ühte juhtumit, kus advokaat Carri Ginteri kõnesid kuulati pealt seetõttu, et pealt kuulati üht teist inimest, ja politsei ei tahtnud neid salvestisi Ginterile kuidagi näidata. Lõpuks öeldi talle, et jah, sa saad neid kuulata, kui tuled Pärnusse, kuigi inimene elab Tallinnas. Tegelikult me näeme nende asjadega tegelevate organite soovimatust neid andmeid välja anda ja seal üldse korda luua, sest praegu tundub, et ujutakse väga sogases vees.
See on tõsi. Carri Ginteri juhtum on hea näide ja asjaomased asutused peaksid koos advokaatide ja juristidega arutama, kuidas neid asju korraldada selliselt, et ei tehtaks kellegi elu niisama keeruliseks. Ja teiseks, et oleksid tagatud olulised põhiseaduslikud põhimõtted, mis peavad meil kohtupidamises kehtima.
Kaitsjatel peab olema võimalus oma tööd teha ja neil peavad olema süüdistava poolega võrdsed võimalused. Kui advokaatide elu tehakse väga keeruliseks ja aeganõudvaks, siis me näeme ka seda, et advokaadiarved kasvavad väga suureks. Kui riik jääb lõpuks kohtus kaotajaks, tekib sellest arvestatav kahju, mis tuleb hüvitada. Teisalt muudab see inimestele oma õiguste kaitsmise väga vaevaliseks. Eestis lõpeb väga suur hulk süüdistuse esitamisi kokkuleppega, sest paljudel juhtudel näevad inimesed, et neil ei ole rahaliselt või ajaliselt võimalik kohtuprotsessi ette võtta ja oma õigusi kaitsta. Need on olulised küsimused ja seda on ka riigikogu komisjonides arutatud.
Näiteks on Carri Ginterile ette heidetud, et ta neid küsimusi esitades kaitseb oma klientide huve. Olen selle peale vastu küsinud, et tegemist on advokaadiga, kelle huve ta siis veel peaks kaitsma, kas prokuratuuri huve? Loomulikult seisavad advokaadid oma klientide eest ja peavadki seda tegema. See on õigusriigis väga oluline põhimõte, et inimesel on õigus õiguskaitsele. Need asjad tuleks korraldada sellisel viisil, et kellegi elu ei tehtaks ebamugavamaks, kui see peab olema. Elame siiski digitaalses riigis ja meil on olemas kõik võimalused korraldada neid protsesse oluliselt paremini, kui need praegu on korraldatud.