Liina-Jaanika Seisler, Õhtulehe veebitoimetaja, 7. mai 2026
Kui tippspordis ajab üks skandaal teist taga, siis pole probleem enam isikutes, valikutes või valedes otsustes. Olukord on palju keerulisem: tippsport ja selle korraldus ise on ajale jalgu jäänud. Kui süsteem toimib nii, et tulemusi saavutatakse surve, väärkohtlemise, manipuleerimise või lausa vägivalla hinnaga, siis on midagi põhimõtteliselt valesti.
Olümpiamängude taaselustaja Pierre de Coubertin rääkis olümpialiikumisest kui millestki, mis ühendab rahvaid, kasvatab iseloomu ja väärtustab ausat pingutust. Tähtis ei ole võit, vaid osavõtt. Täna võib selle peale vaid muiata ja öelda, et jutuks hea küll. Sest reaalsuses ei loe enam osavõtt, ei loe isegi areng – loeb tulemus. Ja kui tulemust ei ole, ei ole ka väärtust. Ja raha.
Tippsport ei ole tänapäeval romantiline lugu visadusest ja eneseületusest. See on hästi sisse töötatud süsteem, kus sportlane on vahend. Kui vaja, surutakse piiridest üle – füüsiliselt, vaimselt, moraalselt. Ja kui kuskil joon ületatakse, siis pööratakse sageli pilk ära, sest kaalul on medalid, lepingud ja rahvuslik uhkus. Selles süsteemis keerleb väga, väga palju nii riikide kui erafirmade raha. Nii Eestis kui mujal maailmas.