“Numbrituba” intrigeeris mind juba varem, sest 2025. aasta PÖFFi ajal eemaldas režissöör Silvia Lorenzi oma filmi võistlusprogrammist. Lühifilmide kasseti “Tuli tuha all” esimeses loos kiigatakse ühe õhtu jooksul hotellitubadesse, kus avaneb inimeste galerii. Igal külalisel on vaka all mingi saladus või mure, millest hargnevad vaataja jaoks mikronarratiivid, mõni huvitavam kui teine. Itaaliast pärit Lorenzi on öelnud, et idee tekkiski hotellis, püüdes toonase silmarõõmuga ette kujutada, kes võiks elada nende kõrvaltubades.
Tegevuspaik on geograafiliselt ebamäärane, kuigi hotelli multikultuurne seltskond võiks esindada vabalt ka tänapäeva Tallinna üha kihilisemat linnapilti, kus on segunenud eestlased ja välismaalased. Tõlgendamisruumi on küllaga: koridoride spetsiifiline oranž tonaalsus tekitab õõnsa tunde ning hotellitubades, eriti tühjades, on tajutav elu möödumise ja unustusse vajumise paratamatus, võib-olla koputab uksele isegi maailmalõpp? Tegevuspaika võiks tõlgendada vabalt teadvusele tärganud entiteedina, kes külastajaid neelab, seedib ja väljutab – ühele liiga pikaks jäänud kliendile antakse isegi konkreetne vihje, et on aeg koju minna.
“Numbrituba” Autor/allikas: Kaader filmist
Suitsuhägu romantiseeriv õhkkond meenutab stiililt Wong-Kar Wai filme, vist seetõttu, et ta on meister poeesia ja laheduse sidumises. “Numbritoas” selle punutiseni (veel) ei küündita. On stseene, mille esitus mõjub tehisliku ja ebakindlana, tõmmates hoolikalt loodud atmosfäärist välja. Üks selline koht on kohe filmi alguses, mille oleks võinud vabalt välja mängida sõnadeta, kuna filmikeele kaudu on kõik niigi selge.
Paljunenud ootused
Elisabeth Kužovniku “Stiina” on hoogne lugu noorest emast. Film pärjati PÖFF Shortsil rahvusliku võistlusprogrammi parima lühifilmi loorberitega, mistõttu ootused sellele olid paljunenud nagu bakterid pärast suhkruorgiat. Žanrilt on tegu sotsiaalrealismiga, midagi “Emalõvi” ja Dardenne’i vendade stiilis. Stiina töötab mitme koha peal, nii lapsehoidja kui ka baaridaamina, rotib alaealistelt suitsu ning rokib oma siniseid juukseid – kiiresti saab selgeks, et Stiinal on iseloomu.
Kohe alguses kistakse vaataja osavalt Stiina kaootilisse maailma, laskmata kordagi pingel lahtuda. Kiiresti laotakse ekspositsiooni, mis töötab ka filmi vastu – on keeruline aru saada, millele tähelepanu pöörata, sest filmi esimesse minutisse on surutud ohtralt tegelasi ja ideid. Ega ilmaasjata öelda, et karakteripõhist lühifilmi on keeruline teha, tegelase ülesehitamiseks pole lihtsalt väga palju aega. Kiirustamise tõttu paljastub ka filmi konstrueeritus.
“Stiina” Autor/allikas: Kaader filmist
On olukordi, mis mõjuvad ebausutava ja istutatuna, kus tempo huvides on mindud kõige otsemat teed, näiteks paelte sidumise stseen ülimalt kahtlase kamba kõrval. Eriti veel kui varem on sama jõuk kehtestatud ohtliku ja ebameeldivana, rõhuasetuseks jõuguliikme mahlane tatilärakas. See paneb kahtlema, kas tegelased on ikka lihast ja luust inimesed või pelgalt etturid, keda filmitegija jumalik käsi taevast juhib. Katartiline lõpplahendus pole õnneks ülepakutud ega too suurejoonelist muutust, vaid pigem pisikese mõistmise, teekond selleni on aga liiga kiirustatud, pisarad ei jõua õieti maandudagi, kui jooksma hakkavad lõputiitrid. Aeg pressib peale.
Sisemine liikumine
Pärast “Stiinat” ootavad saun ja hingetõmbepaus – Anna Hintsi ja Tushar Prakashi “Sannapäiv”. Rohelus, loodus, töö, kaks meest suitsusaunas – Eesti kvintessents, kuigi väikese lisamaasikaga. Suurt lugu siin pole, on jällegi atmosfäär ja vihast väljavõlutud intiimsus. Tekitatakse aegruum, kus on aega mõelda ja tunda, mõnel võib suisa igavgi hakata, sest mida on ikka üllatavat suitsusaunas käimises?
Ometi käivitas film minus sisemise liikumise. Stimulatsiooni puudusest uitama asunud aju hakkas mõtlema piiridele ja konstruktsioonidele, mis on läbi aegade meestevahelisi sõprussuhteid kammitsenud, äratades lõpuks ühe isikliku mälestuse. Kunagi ammu, kui olin kuskil kümneaastane, läks üks kalliks saanud sõber välismaale elama, mis muidugi kurvastas mind. Ühel hetkel jõudis minuni tema foto, mis seisis mõnda aega mälestusena süütult mu kirjutuslaual. Kui minust mõni aasta vanem sugulane seda nägi, ei hoidnud ta ennast tagasi ja pani mulle külge rasvase P-tähega sildi. Hõikas seda isegi üle Viru tänava.
“Sannapäiv” Autor/allikas: Kaader filmist
See tekitas segaseid tundeid, mõistagi peitsin pildi ära. Aegamisi tegin ennast mõnevõrra kalgimaks, tõenäoliselt halvustasin ise samamoodi mõnd klassikaaslast ja mõtteliselt oli see foto saanud tuhaks. Sarnane õrnuse piiridega kompamine käib “Sannapäivas”. Mida sellest välja lugeda, see jääb vaataja otsustada. Lõpuks on loodusel, saunal ja tiigil ükskõik hinnangutest ja siltidest. Oleme kuulnud, et õrnus ei muuda meest automaatselt nõrgaks, nüüd vähemalt ka aimame, miks.
Väestav kaamera
Tuha all on veel India prügimägi. “Pimeala” skaalad muutuvad, inimesest saab sipelgas ning sellega kahaneb justkui ka tema väärtus. Prügimäelt leiame Surya-nimelise noore tüdruku, põhimõtteliselt lapse, keda isa üritab mehele panna. Filmis on tugevalt ja teadlikult välja joonistunud mitu telge. Loos on selge filosoofiline/eetiline külg, mis keskendub vaatamisega seotud võimusuhetele, ning narratiivne pool, isikutasandil hargnev emotsionaalne lugu Surya võimetusest enda elukäiku juhtida ja tema isa kahetsusväärsest otsusest, millega peret ülal pidada. Need teljed on osavalt omavahel põimunud.
Lugu paneb proovile nii publiku, filmitegijate kui ka filmis olevate inimeste vastutustunde seoses sellega, mida nad näevad. Prügimäed on ju visuaalselt muljetavaldavad, teisalt kerkib üles süütunne enda privilegeerituse ja meie elukeskkonna puhtuse pärast. Werner Herzogi kritiseeriti, kui ta tuli lagedale filmiga “Pimeduse õppetunnid” – enda tõlgendusega Iraagi sõja laastatud naftaväljadest ja postapokalüptilisest põlevast maastikust. Tema kaitses seda kui oma ekstaatilist tõde, “hävingu sümfooniat”.
Muidugi polnud Herzogi filmis ühtki äratuntavat inimest, olid ainult inimtegevuse tagajärjed, mis teeb “Pimealast” palju ohtlikuma eetilise miinivälja. Eriti veel, kuna tegemist on hübriidfilmiga, probleem on päris ning filmis osalevad näitlejad on pärit kõnealusest keskkonnast. Ilmselgelt on Hints ja Prakash sellest ohust ning oma vastutusest teadlikud, nad ei tee “vaesuse sümfooniat”.
“Pimeala” Autor/allikas: Kaader filmist
Surya leiab prügimäelt fotoaparaadi, mis teda väestab. Näeme, et ekspluateerimise kõrval võib kaamerast ka kasu olla, sellega saab teha nähtavaks oma saatusekaaslaste kannatusi. Filmi lõpuks saab aparaadist lausa Surya enesekaitsevahend, kaamera pööratakse ümber, ekspluateerija vastu, selle sähviv lamp pimestab – filmi narratiiv ja filosoofia jooksevad kokku sidusaks tervikuks. Kunstilises mõttes tekitab lõpustseen tonaalset dissonantsi, eriti kuna kogu ülejäänud film on sedavõrd tõsine ja immersiivne. Lõpunäod mõjuvad karikatuursetena, muutes filmi justkui iseenese paroodiaks, kuigi on selge, mida filmitegijad taotlevad. Paratamatult tekib küsimus, mis saab Suryast pärast tema vastupanusähvatust.
Kaameral ja keskkonnal on õnneks ka päriseluline seos. Kuuldavasti tehakse koostööd kohalike vabaühendustega, et pakkuda Suryaga sarnases olukorras olevatele tüdrukutele võimalust teostada end kunsti ja filmi kaudu. Just sellise koostööga leiti ka “Pimeala” näitleja. Nii et kaamera ei piirdu ainult filmimaailmaga, tal on oma funktsioon ja vägi ka sellest väljaspool.
Tõesem reaalsus
Kasseti viimane lugu, Katariina Aule “Leivalaul” ei võta ennast liiga tõsiselt ning lõpuks saab ka nalja, kuigi üpris tumedat. 19. sajandisse kanaldub raadiojaam, mida kitsikuses elav perekond kuuleb hallitanud leiba süües. Stsenaarium on kontseptuaalselt ja rütmilt tugev, kohe hargneb intriig, tegelastes paljastuvad uudishimu ja ahnus ning see kõik kulmineerub intellektuaalselt kõditava lõpunoodiga. Žanriliselt segunevad ulme, ajaloofilm, absurdihuumor, õudus.
“Leivalaul” Autor/allikas: Kaader filmist
Kui nende lühifilmide põhjal Eesti kinokunsti lähituleviku suundi ennustada, võib oodata žanrimänge, sotsiaalselt tundlikke ja silmi avavaid linateoseid.
Kahe reaalsuse vahel paiknev ebakonventsionaalne lugu võimaldab tegijatel teadlikult vormiga liialdada. Heliga on antud edasi leiva hallutsinogeenset mõjusfääri, lainurgaga kaamera moonutab tegelaste nägusid ja ruumi, pilt nõretab digitaalsusest. Videoefektid, tegevuspaigad, kostüümid, valgus, kõik elemendid osutavad maailma tehislikkusele, mis on kahe ajatasandi kokkupõrkes küll õigustatud, aga nõrgestab filmi üleloomulikke elemente – kui kõik on nihkes, pole seda õieti miski.
Kui nende lühifilmide põhjal Eesti kinokunsti lähituleviku suundi ennustada, võib oodata žanrimänge, sotsiaalselt tundlikke ja silmi avavaid linateoseid, samuti Eesti elu tõesemalt representeerivaid lugusid (“Stiina” autorilt Elisabeth Kužovnikult on oodata täispikka filmi, mille keskmes on üks eestivene pere). Üha enam trügib sisse välisilm, kuid kuhugi pole siiski kadunud ka poeesia. Päris tuleleegiks seda kassetti nimetada ei saa, aga kolle on mitmekesine ja väärt väetis meie filmi tulevikule.