“Pealtnägija” kajastas, kuidas inimene sai kohtus võidu, aga tema õigusabikulud jäid vastaspoolelt osaliselt välja mõistmata. Praktikas on taoline asjade käik pigem reegel kui erand. Selline olukord võib, kuid ei pruugi tähendada kellegi eksimust või kuritarvitust, kirjutab Martin Raude.
Kohtus kehtib üldiselt reegel, et kaotaja kannab võitja menetluskulud, kuid see ei tähenda, et võitja saab automaatselt tagasi kõik kohtuasja vältel kantud õigusabikulud.
Advokaadibüroolt kliendile esitatud arvete põhjendatus ning vastaspoolelt välja mõistetavate õigusabikulude ulatus on erinevad asjad. Menetluskulusid kindlaks määrates hindab kohus mitte seda, kas advokaadibüroo on esitanud kliendile alusetuid arveid, vaid seda, mis summas peab vastaspool esindajakulu hüvitama. Kui kohus jätab osa õigusabikuludest välja mõistmata, võib selleks olla kolm peamist põhjust.
Esmalt võib tulla ette, et advokaat on teinud kliendi juhistele vastavat tööd, kuid kohus ei pea põhjendatuks kogu sellega seotud kulu vastaspoolelt välja mõista. Näiteks, kui klient soovib, et advokaat analüüsiks erinevaid stsenaariume ja vastaks rohketele küsimustele, siis advokaat on seda tehes täitnud kliendi palvet, aga kohus võib leida, et vastaspool ei pea seda täies ulatuses kinni maksma.
Kohus võib asuda sarnasele seisukohale ka siis, kui klient on palganud endale advokaadi, kelle tunnitasu ületab märgatavalt nii vastaspoole esindaja kui ka turu keskmist tasu. Sellisel juhul pole põhjust teha etteheidet advokaadile, kes on täitnud kokkulepitud tingimustel kliendi soove, ega kohtule, mis on pidanud õiglaseks jätta osa kuludest vastaspoolelt välja mõistmata.
Samuti võib juhtuda, et advokaadi tehtud töö on olnud kohtuasja õigeks lahendamiseks igati vajalik, kuid kohus on selle kulu siiski vastaspoolelt välja mõistmata jätnud.
Kui kohtu ülesanne on lahendada asi tema ette toodu pinnalt, siis advokaatide ülesanne on esmalt asjaolud välja selgitada, tõendid kokku koguda, põhjendused läbi analüüsida ning siis kõik see koos kompaktselt kohtu ette tuua.
Kohus näeb advokaatide ette valmistatud lõpp-produkti ega pruugi alati mõista sellega kaasneva töö tegelikku mahtu. Arusaam, et advokaadil peaks kuluma menetlusdokumendi koostamisele sisuliselt sama vähe aega, kui kohtul kulub advokaadi esitatud positsiooni lahendisse ümber kirjutamisele, võib viia menetluskulude ülekohtuse vähendamiseni.
Sellisel juhul võib olla alust teha etteheide kohtule, mis on jätnud põhjendatud ja vajalikud kulud vastaspoolelt välja mõistmata. Sellisel juhul on võimalik menetluskulude kindlaks määramise kohta tehtud lahend edasi kaevata.
Lõpuks pole paraku välistatud ka variant, et advokaat on rikkunud kohustust tegutseda kliendile lojaalselt ja parima kasuga ning tekitanud põhjendamatuid kulutusi või arveldanud tegelikult kulunust suuremat ajakulu.
“Kui klient leiab, et advokaaditasu nõue ei ole põhjendatud, võib ta selle vaidlustada advokatuuri aukohtus.”
Sellisel juhul on advokaat kliendilepingut rikkunud, halvemal juhul on tegu kelmusega. Tegemist on ainukese olukorraga, kus on põhjust teha etteheide advokaadile, kelle tõttu võivad jääda mingid kulud vastaspoolelt välja mõistmata. Ilmselt ei saa väita, et mitte ükski advokaat pole sel viisil kliendi usaldust kuritarvitanud, kuid kindlalt saab öelda, et valdav osa advokaate seda ei tee. Kui klient leiab, et advokaaditasu nõue ei ole põhjendatud, võib ta selle vaidlustada advokatuuri aukohtus.
Paraku ei pruugi kliendid osata hinnata, millise juhtumi või nende kombinatsiooniga neist kolmest on tegu. Ent kõiki neid aitaks vältida see, kui klient, advokaat, vastaspool ja kohus oleksid nõudlikud mitte ainult üksteise, vaid ka enda suhtes.
Igaühel on oluline roll, et kohtupidamise kogemus ja tulemus oleks kui mitte meelepärane, siis vähemalt mõistetav. Eelkõige aga advokaatidel, kes saavad aidata klientidel kulude hüvitamise ulatuse kohta seada realistlikumaid ootuseid, aga ka kohtutel, mis saavad väljamõistetavate kulude vähendamist paremini selgitada.