Austatud riigikogu esimees, head riigikogu liikmed.
Olen täna viimast korda Eesti Panga presidendina teie ees Eesti Panga aastaaruannet tutvustamas. Kasutaksin seda võimalust, et vaadata seekord Eesti arengule ja Eesti Panga tegevusele veidi laiemalt kui üksnes 2025. aasta.
Minu eelkäija ametiaega jäid ülemaailmne finantskriis ja euroala kriis ning ka minu seitsmesse aastasse Eesti Panga juhina on mahtunud rohkelt katsumusi: koroonapandeemia, Venemaa täiemahulise sõja algus Ukrainas ning USA uue administratsiooni jõuline pööre julgeoleku- ja kaubanduspoliitikas. Euroopa ja Eesti majanduse stabiilsuse hoidmine on nõudnud valitsustelt ja keskpankadelt oskuslikku reageerimist.
Oleme euroalal neil aastatel läbi elanud ülikiire hinnatõusu, aga ka näinud selle taltumist ja hinnatõusutempo aeglustumist 2% eesmärgi lähedale. Ent juba on maailma sündmused kujunenud selliseks, et taas on põhjust tähelepanelikult jälgida, kas Lähis-Idas puhkenud kriisist tingitud kütuse hinnašokk võiks põhjustada majanduses sellist hinnasurvet, mis nõuaks keskpankade sekkumist.
Möödunud aastal langetasime Euroopa Keskpangas intressimäärasid neljal korral ning alates läinud aasta juulist on need püsinud 2% juures. See on intressimäärade jaoks ligikaudu neutraalne tase, mis majandust ei pidurda, aga ei anna sellele ka hoogu juurde.
Eelmisel nädalal jätsime Euroopa Keskpanga nõukogu rahapoliitika istungil intressimäärad muutmata, ehkki arutasime ka nende tõstmist. Leidsime siiski, et meil on veel võimalik oodata lisaandmeid ja jälgida, kuidas sündmused arenevad. Oleme hinnatõusu survetele vastu seistes paremas olukorras kui eelmise kütuse hinnašoki ajal, mille põhjustasid Venemaa kallaletung Ukrainale ja sellele juba eelnenud energia tarneprobleemid. Esiteks oli inflatsioon enne Iraanis sõja puhkemist alanenud juba 2% eesmärgi lähemale ehk madalamale kui Venemaa invasiooni alguses ning teiseks ei ole ka intressimäärad täna nii madalal kui need olid 2022. aasta alguses. Edasine sõltub sellest, kui pikalt kriis kestab.
Koos Euroopa Keskpanga intressimääradega on alanenud Eesti laenuvõtja jaoks oluline euribor. Selle tipp ületas 4%, kuid on nüüd 2,5% lähedal. Eestiski on hinnatõus märkimisväärselt aeglustunud, ehkki püsib riigile spetsiifilistel põhjustel euroala keskmisest kõrgem.
Eesti majandus oli eelmisel aastal taastumise kursil ning aasta kokkuvõttes suurenes sisemajanduse kogutoodang praeguseks teada oleva info põhjal püsivhinnas 0,6% ning jooksevhinnas 4,5%. Ettevõtete müük nii kodu- kui ka välisturul läks tõusujoones, isegi kui maailmakaubanduses valitses ebakindlus ja segadus ning tollimaksud kerkisid. Vastupidiselt kardetule ja mõnevõrra üllatuslikult hindasid Eesti eksportivad ettevõtted, et nende konkurentsipositsioon nii Euroopa Liidu turul kui ka väljaspool seda hoopis paranes.
Ka tööturg näitas eelmisel aastal paranemismärke, ehkki muutus oli väike. Ühest küljest tuleb arvestada, et nii hõive kui ka tööturul osalemise määr on hoolimata Eesti majanduse tsüklilisest madalseisust olnud rekordilised. See on seotud asjaoluga, et ettevõtted on püüdnud, kui vähegi võimalik, ka keerulistes oludes vältida töötajate koondamist. See on olnud hea töötajate vaatenurgast, sest töökohad ja sissetulekud on säilinud suuremas ulatuses, kui võinuks eeldada varasema kogemuse järgi sarnases majandusseisus. Teisalt näeme ilmselt veel mõnda aega, et majandusolude paranedes ei hakka hõive hoogsalt kasvama ega töötus kiiresti alanema, kuna ettevõtted saavad esialgu suurendada palgal olevate töötajate töökoormust. Iga ettevõtja ja tööandja võimalused on mõistagi isesugused; eelnev kehtib eelkõige makrotasandil.
Madal töötuse tase aitas omakorda kaasa sellele, et laenumaksetega on hästi hakkama saadud.
Viimaseid aastaid iseloomustanud pidev globaalne ebakindlus – alates pandeemiast ja geopoliitilistest pingetest kuni energiakriisi ja liigkiire inflatsiooni ning intressimäärade tõusuni – on loonud keskkonna, kus pikaajalisi plaane teha on keeruline. Väikese ja avatud majandusena on Eesti sellistele mõjudele eriti tundlik, kuna eksporditurud ja rahvusvahelised kapitalivood mõjutavad siinset majandust otseselt ja kiiresti. Me ei saa mõjutada väliskeskkonnast pärinevat ebakindlust, kuid seda enam tuleks püüda vähendada ebakindlust, mida tekitavad siseriiklikud valikud ja otsused. Nagu ettevõtjad muu hulgas Eesti Pangaga kohtudes on maininud, saab riik kindlustunnet parandada võimalikult stabiilse ja etteaimatava ärikeskkonna kujundamisega. Kui riigirahanduse ja maksundusega seonduv on pikemalt ette teada, aitab see ettevõtetel paremini riske hinnata ning otsuseid teha, isegi kui väliskeskkond jääb heitlikuks. Kui aga ettevõtted ei tea, millised maksud või ka muud olulised regulatsioonid kehtima jäävad või muutuda võivad, lükkavad nad investeeringuid edasi või teevad neid konservatiivsemalt.
Ka möödunud aastal nägime, et ettevõtete investeerimisaktiivsus püsis tagasihoidlik. See tähendab, et tootmisvõimekuse kasv ja tehnoloogiline areng ei liigu enam varasemas tempos, mis omakorda piirab majanduse kasvupotentsiaali. Samal ajal on sissetulekute parandamiseks ja inflatsioonisurve leevendamiseks vaja, et meie ettevõtete tootlikkus otsustavalt kasvaks. Tarbijahindade ja tootmiskulude kasv on viinud Eesti elukalliduse euroala keskmisele tasemele, ent meie sissetulekud jäävad sellest veel tublisti maha: need on umbes 30% väiksemad kui euroalal keskmiselt. See on murettekitavalt suur lõhe, mille lahendus ei seisne lihtsalt palkade tõstmises, vaid eeskätt tootlikkuse kasvus ehk võimes luua iga töötaja ja investeeritud kapitaliühiku kohta rohkem väärtust. Selleks on vaja investeerida tehnoloogiasse, innovatsiooni ja inimeste oskustesse. Riigi roll on edendada keskkonda, mis toetab ettevõtlust, teadus- ja arendustegevust ning kvaliteetset haridust.
Tarbijahinnad kerkisid läinud aastal keskmiselt 4,8%. Suur osa inflatsioonist – ligi pool – tulenes maksutõusudest ning administratiivselt reguleeritud hindade kallinemisest. Mõju avaldasid mootorsõidukite registreerimistasu, käibemaksutõus, aktsiisitõusud ning mitmesuguste meditsiiniteenuste kallinemine. Kui maksutõusude mõju kõrvale jätta, aeglustus Eesti inflatsioon aasta viimastel kuudel euroala keskmise ehk 2% lähedale.
Pikemalt tahaksin seekord peatuda riigirahanduse olukorral ja süvenenud eelarvepuudujäägil. Rahvusvahelise julgeolekuolukorra tõttu on põhjust arvestada, et kaitsekulud jäävad pikemaks ajaks varasemast suuremaks. Kehtivad eelarvereeglid ütlevad, et Eesti kaitsevõime tugevdamiseks vajalike investeeringute tegemiseks võib eelarvepuudujääki kasvatada, kuid selline olukord ei saa püsivaks jääda. Need suuremad kaitsekulud ei ole ajutised ja riigikaitse tugevdamine on paratamatult kallis. Siiski selgitab kaitsekulude suurenemine vaid osa puudujäägist. Riigirahanduse seisu halvendas ka tulumaksusüsteemi muutmine, mis lühiajaliselt majandust elavdab, kuid teeb seda suurema laenukoormuse hinnaga. Kasvanud on ka erinevad muud riigi kulutused. Samal ajal Eesti rahvastik vananeb, suurendades ka tulevikus survet riigieelarvele pensionide ja tervishoiukulude kaudu. Kui praegu on üle 65aastaste osakaal elanikkonnas veidi üle viiendiku (21%), siis 10 aasta pärast pea veerand (24%) ja 30 aasta pärast juba üle 30% (31%).
Tõsi, Eesti riigivõla tase – 24% SKPst – on rahvusvahelises võrdluses veel seni mõõdukas, aga muret teeb selle eeldatav kasvutempo. Euroopa Liidu eelarvereeglite vabastusklausel võimaldab Eestil praegu hoida puudujääki 4,5% juures SKPst ning seda võimalust on otsustatud kasutada. See tähendab, et lähiaastatel kasvab riigivõlg kiiremini kui kunagi varem. Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt ulatuks valitsussektori võlakoormus 2030. aastal juba 39%ni SKPst ning kui riigi kulu- ja maksupoliitikas ei tehta olulisi muudatusi, siis jätkub võlakoorma kiire kasv ka järgnevatel aastatel. Puudujäägi rahastamiseks vajalik riigivõlg kahekordistuks 2025. aasta 10 miljardilt eurolt 21 miljardi euroni. Selleks ajaks ei ole meil võimalik ka enam kasutada harjumuseks saanud viidet Eesti väga väikesest võlakoormusest. Üsna kindlasti on järgmise viie aasta pärast meist madalam võlakoormus Euroopa Liidu riikidest näiteks Luksemburgis, Taanis, Bulgaarias, Rootsis ja Iirimaal.
Iga aastaga süvendavad eelarvepuudujääki intressimaksed, mis ühes võlakoormaga paratamatult kasvavad. Rahandusministeeriumi prognoosi järgi ulatub riigi intressikulu 2030. aastal ligi 650 miljoni euroni, mis moodustab pea 3% riigi kuludest ning 1,2% SKPst. See suurusjärk on võrreldav näiteks 2026. aasta eelarves peretoetusteks ja vanemahüvitisteks planeeritud 750 miljoni euroga või Eesti kolme suurema ülikooli aastase ülalpidamiskuluga.
Arvestades Eesti julgeolekuolukorra pikka vaadet, rahvastiku vananemist ning üha kasvavaid intressikulusid, on selge, et suuremad püsikulud vajavad püsivaid katteallikaid ning riigirahandus tuleb viia tagasi jätkusuutlikule kursile.
Seni on Eesti riik saanud võla katteks laenu võtta küllaltki soodsatel tingimustel. Mida enam aga võlatase kasvab, seda ettevaatlikumaks muutuvad laenuandjad ja nende nõustajad. Eesti kiirele võlakasvule on tähelepanu juhtinud Rahvusvaheline Valuutafond ning reitinguagentuur Fitch on Eesti riigireitingut juba langetanud. Võlakoormuse suurenedes võib eeldada, et investorid hakkavad nõudma kõrgemat intressi. See vähendab eelarveruumi muude kulude katmiseks. Teisalt on riigi intressimäär omakorda võrdlusbaasiks eraettevõtete laenutingimustele, mis tähendab, et valitsuse võlakoorma kasv võib ka erasektori jaoks laenuraha kallimaks teha.
Seaduse järgi on Eesti Panga üks rolle majandusteemadel poliitikakujundajatele nõu anda. Seetõttu soovin kaalumiseks välja pakkuda ühe mõtte: püüdkem jõuda Eestis ühise erakondadeülese arusaama ja kokkuleppeni, mis aitaks meil liikuda puudujäägi vähendamise ja võlakasvu pidurdamise, mitte nende suurendamise suunas. Sest riigirahanduse pikaajaline suund vajab selgust ja kindlust. Kui hoida eelarvet maksimaalses lubatud puudujäägis, kujunevad kasvavad intressimaksed meie ühiskonnale järjest raskemaks koormaks. Keerulisem saab ka olema uutele võimalikele kriisidele reageerimine, aga kriiside tõenäosus on praeguses heitlikus väliskeskkonnas pigem kasvanud. Samuti on suuremasse puudujääki langenud eelarvet tagantjärele keerulisem jätkusuutlikule rajale tagasi tuua.
Loomulikult on igal erakonnal oma nägemus, kuidas riigi tulud ja kulud paremini vastavusse saada. Need valikud saavad olla nii riigikogu järgmiste valimiste kui ka pideva majanduspoliitilise debati osa. Eesmärk eelarveseisu parandada võiks aga olla ühine, et ükskõik, kes ka järgmisena võimule ei tuleks, hoiaks ta kinni üldisest joonest riigirahanduse olukorda parandada. Samuti looks selline kokkulepe raamistiku, millele viidates saaks kõiki riigi tulusid ja kulusid mõjutavaid ettepanekuid hinnata selle järgi, milline on nende pikemaajaline mõju riigi võlakoormusele, sest lühiajaline efekt ühe aasta riigieelarvele on sageli eksitav vaade.
Meil on selleks laenata nii head kui ka hoiatavat eeskuju oma naabritelt Rootsilt ja Soomelt, mida tutvustas ka tänavu märtsis toimunud eelarvenõukogu avalik seminar. Rootsis on selline 1990. aastate kriisi järel sündinud erakondadeülene kokkulepe aastakümneid väga hästi toiminud ja aidanud riigi võlakoormust vähendada. Soomes sõlmisid erakonnad võlakasvu kontrolli alla saamise kokkuleppe läinud aasta lõpus, mõistes, et seda, mida üks valitsus on riigirahanduse korrastamiseks kokku hoidnud, ei või teine laiali jagada, ning et ainult ühe valitsuse pingutustest ei piisa, et kreenis laeva püsti saada. Soome intressimaksed kasvavad kiiresti, sellest aastast käivitus ka ELi ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus ning Soome riigireitingut on juba langetatud. Minu arvates võiksime Eestis püüelda selle poole, et suudame korras riigirahanduse eesmärgis kokku leppida ilma välise surveta.
Nüüd aga tagasi Eesti Panga tegevuse juurde.
Lisaks majanduse väljavaadetele hindame Eesti Pangas ka finantsvahendust ohustavaid riske ning kui tarvis, kehtestame pankadele lisanõudeid. Läinud aastal kujunesid finantssüsteemi ohustavateks olulisemateks riskideks pangalaenude kiire kasv ja pankade välismaise rahastuse osakaalu suurenemine muutliku geopoliitilise olukorra taustal. Kuigi majanduse väljavaate suhtes oli ebakindlus tavapärasest suurem, püsis pangalaenude kättesaadavus hea ja Eesti ettevõtete ning majapidamiste laenuaktiivsus kasvas. Konkurentsi survel on eluasemelaenude keskmine intressimarginaal viimastel aastatel alanenud.
Ettevõtete ja majapidamiste pangalaenude maht suurenes kiiremini kui majanduse pikaajaline keskmine nominaalne kasv. Seetõttu pidas Eesti Pank vajalikuks säilitada nõue, et pangad hoiaksid jätkuvalt baastasemest kõrgemat vastutsüklilist kapitalipuhvrit, mis aitab tugevdada pankade vastupanuvõimet.
Osalesime läinud aastal aktiivselt ka Euroopa Keskpanga moodustatud kõrgetasemelises töörühmas, mille eesmärk oli teha Euroopa Komisjonile ettepanekuid, kuidas muuta panganduses kehtivaid reegleid ja järelevalvekorraldust selgemaks ja lihtsamaks, ilma et see nõrgestaks süsteemi turvalisust. Lisaks peame oluliseks Euroopa Liidu pangandusliidu lõpuleviimist, sealhulgas ühtse hoiusekindlustuse loomist, sest just ühised reeglid ja vastutus tugevdavad usaldust kogu euroala finantssüsteemi vastu.
Eesti Pank on teinud hulga ettepanekuid, kuidas kodulaenuturul konkurentsi tihendada, ja mul on hea meel tõdeda, et mõned neist ettepankutest on tänu riigikogu toetusele juba jõustunud, näiteks tagatisvara hindamise lihtsustamine, või jõustuvad peagi, näiteks võimalus kodulaenu ühest pangast teise üle viia ilma notarit kaasamata ja notaritasu maksmata. Mõned ettepanekud on veel töös.
Tahan riigikogu tänada, et olete Eesti Panga õigusloomet puudutavatesse ettepanekutesse toetavalt suhtunud. Kindlasti nimetaksin ära 1- ja 2-sendiste müntide ümardamisreegli seadustamise, mis jõustus eelmise aasta algusest ja on hästi tööle hakanud, vähendades tublisti vajadust uusi pisimünte juurde vermida.
Makse- ja arvelduskeskkonna arendamisel jätkasime läinud aastal ettevalmistusi euro võimalikuks käibele toomiseks digitaalsel kujul. Arendus liigub kontseptuaalsest disainist praktilise elluviimise suunas. See hõlmab tehnilise taristu loomist, pilootlahenduste arendamist ja süsteemi testimist koostöös turuosalistega. Eesti Pangas näeme digieuro ühe peamise lisaväärtusena makseteenuste paranevat toimekindlust kriisioludes. Ühtlasi tugevdaks digieuro turul konkurentsi ja innovatsioonivõimalusi ning vähendaks Euroopa sõltuvust välistest teenusepakkujatest nii kriitilises teenuses nagu maksete toimimine. Koos teiste Balti riikide keskpankadega korraldasime läinud aastal Tallinnas nende teemade laiemaks tutvustamiseks ja arutamiseks kõrgetasemelise digieuro konverentsi.
Digieuro tulek ega maksete digitaliseerumine ei tähenda aga, et sularaha kaob. Töötame selle nimel, et sularaha oleks inimestele kättesaadav, ning korraldame koos partneritega teste ja õppusi, et kindlustada sularaharingluse ja laiemalt makseteenuste toimepidevus vajadusel ka kriisiolukordades. Kutsusime ellu Toimepidevuse ja Kriisivalmiduse Foorumi, et parandada koostööd ja infovahetust elutähtsat teenust osutavate pankade ja toimepidevuse tagamisega seotud asutuste vahel ning panustasime riigi kaitsetegevuskava koostamisse. Sõlmisime riigikassaga kokkuleppe riigi maksete teenindamiseks hädaolukorras, osalesime mitmel õppusel ning uuendasime talitluspidevuse ja infoturbe korraldust. Osaleme aktiivselt ka maksepettuste vastases võitluses. Koostasime esimese maksepettuste ülevaate ja kutsusime kokku maksepettuste tõkestamise ümarlaua, et otsida avaliku ja erasektori koostöös probleemile lahendusi.
Paar sõna ka statistikast. Viimastel aastatel on tähelepanu all olnud statistika kvaliteet ja põhjendatult, sest usaldusväärne statistika on kriitiliselt oluline selleks, et teada, mis majanduses toimub. Samuti selleks, et osata planeerida ja langetada õigeid tulevikku puudutavaid otsuseid. Kui andmete kvaliteet halveneb, suureneb risk teha valesid järeldusi ja rakendada ebaefektiivseid või suisa valesid meetmeid. Kokkuhoid statistika arvelt võib kokkuvõttes kalliks maksma minna nii kaudses kui ka otseses tähenduses. Seda ei tohi me endale lubada. Eesti Pangas oli statistikavaldkonnas läinud aastal põhitähelepanu arendustegevustel, et statistika tegemine oleks tõhusam. Uue valdkonnana hakkasime avaldama krüptovaraturu statistikat.
Majandustulemustega jäime möödunud aastal kasumisse, mis võimaldas Eesti Pangal kanda osa sellest riigieelarvesse ning ülejäänud osaga suurendada keskpanga kapitalipuhvrit.
Kokku olen tänaseks töötanud keskpanganduses ligi 15 aastat, Eesti Pangas esmalt asepresidendina ja seejärel presidendina. Alustasin ajal, kui Eesti oli just saanud euroala liikmeks. See on olnud mitmeti põnev aeg ja Eesti majandus on tublisti muutunud. Kuigi nii keskpankurid oma kommentaarides kui ka poliitikud oma igapäevatöös keskenduvad eelkõige Eesti elu ja majanduse probleemidele, mis veel lahendamist vajavad, võime tagasi vaadates tõdeda, et Eesti inimeste majanduslik elujärg on selle aja jooksul selgelt paranenud. Hinnad on küll 15 aastaga tuntavalt kallinenud, keskmiselt enam kui 70%, kuid nii Eesti keskmine palk kui ka vanaduspensionid on samal ajal kasvanud üle 160%. Seega on keskmise Eesti perekonna ostujõud 15 aastaga kasvanud rohkem kui 50%.
Riigikogule tahan öelda tänusõnad hea koostöö eest. Olete hinnanud Eesti Panga eksperditeadmisi, kutsunud meid aruteludele komisjonis ja suures saalis ning osalema eksperdikogude töös. Loodan, et hea koostöö ja sisukad arutelud jätkuvad ka Eesti Panga uuenenud juhtkonnaga.
Tänan veel kord ja olen valmis vastama teie küsimustele.
Kirjalik tekst võib erineda suuliselt ette kantud kõnest.