Lapsevanemad usaldavad järeltulijate kasvatamise üha enam algoritmidele, otsides internetis levivate ohtude vastu abi poliitikutelt. Probleemi lahendamise sildi all sillutavad seadusandjad aga IT-hiidude toel teed jälgimisühiskonna levikule ka demokraatlikes riikides, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Lapsevanema keskne väljakutse on kasvatada lapsi, et nad tuleksid toime täiskasvanueluga ja kaitsta neid sel moel ohtude eest. Paari viimase põlvkonna murede sekka lisandusid interneti pimedamates nurkades varitsevad ohud. Õpiperiood on olnud võrdlemisi pikk, et kohaneda seal, kus nende mõju on kõige vahetum ja suurem, ehk pere keskel.
Nende probleemidega aga ei tegeletud. Nüüd lõpuks reageeritakse, kuid lapsevanemaks olemise raske töö asemel haaratakse kõige lihtsama ja poliitiliselt odavama tööriista järele. Las lapsi kantseldab tehnoloogia.
Lühikese aja jooksul on mitmel pool maailmas asutud seadustama tehnilisi vanusekontrolli nõudeid, nõutakse digitaalseid isikutunnistusi ja püütakse keelata isegi VPN-ide kasutamist. Poliitikud ja tehnoloogiaettevõtted pakuvad seda lahendusena, sealjuures on kummalgi varjatult erinevad huvid.
Kõik eiravad ebamugavat tõde, et tõeline lastekaitse algab õhtusöögilauast, mitte serveriruumist. Kaasaegse täiskasvanupõlvkonna vaikivaks laiskuseks on tellida laste kasvatamine arvutiprogrammilt, sest enesekontrolli, hea ja halva eristamise ning tahtejõu vormimine tundub liiga konfliktne ja vanamoodsalt vanemlik.
Näiteid leiab kõikjalt maailmast. Vahet pole, kas valitseb demokraatia või diktatuur. Esimesed õpivad viimaste praktikatest. Näiteks jõustus 6. mail USA-s Utah’ osariigis seadus, mis nõuab kõikidelt veebikeskkondadelt, mida seadusandja loeb “alaealistele kahjulikku materjali” sisaldavaks, et nad nõuaksid kõigilt füüsiliselt osariigis viibijatelt oma vanuse tõestamist. Seejuures peavad teenused tagama, et neid ei petetaks VPN-i kasutamisega. Osariigi seadus keelab VPN-i kasutamise nende arvates halbade infoallikate juurde pääsemiseks.
Demokraatlik osariik lahendab oma probleemi autoritaarsete režiimide lihvitud taktikaga. Vahe on vaid sõnastuses. Venemaal keelatakse VPN-i kasutus mitte enam laste kaitsmiseks, vaid valitsuse kaitsmiseks, et rahvas ei puutuks kokku ebameeldiva teabega. Hiina ja Iraan teevad sama. Utah pole ainus vanusepiirangut seadustanud osariik. Ilmselt pole see ka viimane demokraatlik haldusüksus, mis harjutab kodanikke totaalsema infokontrolliga. Seda kõike tehakse mõistagi peredes unarusse jäetud laste kaitsmise ettekäändel.
Ühendkuningriigis jõustus eelmise aasta juulis internetiturvalisuse seadus. Selles on samuti sätestatud vanusekontrolli nõue. Enam kui 1000 lapse ja lapsevanema seas tehtud üleriikliku uuringu tulemused ei tohiks tulla üllatusena. Peaaegu pooled, 46 protsenti lastest kinnitas, et vanusekontrollist on lihtne mööda hiilida ja see on levinud praktika. Vahest on see üllatuseks vaid seaduse loonud poliitikutele.
Meetodid on enam kui lihtsad. Mõni võltsib sünnipäeva, teine kasutab laenatud isikutunnistust. Sageli üritatakse näotuvastust petta videomängutegelaste piltidega. Vast kõige lapselikum, ent geniaalsem nipp on aga joonistada endale vuntsid. Näidete toel võiks ironiseerida täiskasvanute ja neid esindavate poliitikute nutikuse ainesel. Kui seal kõrval poleks veelgi kõnekamana absurdse näitena fakt, et veerand lapsevanematest aitas lastel aktiivselt reegleid rikkuda või pigistas nende trikitamise peale lihtsalt silma kinni.
Tegu on lapsevanemate põlvkonnaga, kes ei luba pedofiilidega hirmutades lastel õues mängida, mis iseenesest on juba diagnoosi väärt. Veebiruumi naiivsete takistuste seadmine kirjeldab omakorda ühiskonda nakatavat kontrollimatut närvilisust ja kujutlusvõime puudust. Vanemad siirdavad vastutuse seadusandjatele, kes teenivad vanemate tänu ja edastavad ülesande tehnoloogiaettevõtetele. Neid omakorda ei huvita võõraste laste pereelu, küll aga meeldib neile koguda andmeid.
Lapsed vaatavad seda teatrit ja õpivad, et reeglid on kuulekatele, aga nutikatele on see vaid mänguülesanne. Nad joonistavad endale vuntsid, kuni ühel päeval avastavad, et neid ei pea enam joonistama. Neist saab paratamatult järgmine vanemate põlvkond, kes teab maailmast, et lastega tegeleb tehnoloogia.
Reeglid on tingimuslikud, nendest mööda hiilimine on osa mängust. Otsustusvõime, enesekontrolli ja empaatia arendamine olid vana aja, tehnoloogia-eelsete lapsevanemate töö ja vaev.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.