Taustajuttudes on meil arktilistest aladest olnud juttu varemgi, valdavalt kliima soojenemise kontekstis, kuid kliima soojenemine polaaraladel on üles soojendanud ka suurriikide, eelkõige Venemaa huvid selle piirkonna vastu.
Jutu ajendiks on Kenneth Roseni raamat “Polaarsõda. Allveelaevad, spioonid ja võitlus võimu eest sulavas Arktikas” (Kenneth R. Rosen, “Polar War. Submarines, Spies and the Struggle For Power in a Melting Arctic”, 2026). Pealkiri viitab justkui põnevale teemakäsitlusele. Tegelikkuses oli üllitis pisut pettumus, selline segu reisikirjast, ajaloost ja oludest arktilistel aladel, aga teema on käsitlemist väärt, kuna pinge näikse seal kasvavat.
Arktikat on peetud sedavõrd külmaks kandiks, et ega seal mingit sõjapidamist ei tasu planeerida, kuigi külma sõja ajal seda siiski tehti. Ja tegelikult on seal üks sõda omal ajal toimunud, vähemalt retoorikas. Aastal 1867 avastati Gröönimaa lääneranniku ja Kanada vahel saareke, õigemini kaljurahn pikkusega alla kilomeetri. Kui 1973. aastal Kanada ja Taani, kui Gröönimaa haldaja, vahel piirid paika pandi, tõusis saareke tähelepanu orbiiti.
Leppe kohaselt ulatus Gröönimaa ehk Taani ala saarekese ühe otsani ja Kanada teise otsani. Kaljurahn jäi nende vahele. Siis sattus sinna üks Kanada teadlane ja Taanis kahtlustati, et äkki on siht laiendada Kanada ala selle vähem kui kilomeetri võrra. Üks Taani minister läks seepeale kohale, pani püsti Taani lipu ja jättis suveräänsuse märgiks maha ka pudeli akvaviiti. Siis tulid kanadalased, asendasid lipu enda omaga ja jätsid maha pudeli viskit. Nii käis lippude ja pudelite vahetus ligi 40 aastat, kuni 2022. aastal kokku lepiti ja viimased pudelid vahetati. Toimunu sai nimeks viskisõda.
Halb eeskuju on nakkav. 2007. aastal saatis Venemaa allveelaeval põhjapoolusele merepõhja oma lipu, märgiks, et see ala kuulub neile. Varem, külma sõja ajal panustasid arktilistel aladel kohaloleku näitamisele nii nõukaliit kui ka USA.
1987. aastal kuulutas Mihhail Gorbatšov Murmanskis peetud kõnes piirkonna alaliseks rahu ja koostöö alaks. Kuid nagu mitmes muus küsimuses, nii ka polaarvallas pädes tema kuulutus vaid ajutiselt. Nõukariigi kokkukukkumise järel pinged siiski langesid ja polaaralad kujunesid koostööpiirkonnaks.
Uue külma sõja esimesed märgid ilmnesid 2000. aastate paiku, kuigi kuni aastani 2010 neile eriti tähelepanu ei pööratud. 2014. aastal sooritasid Vene dessantväelased aga esmakordselt ajaloos hüpped põhjapoolusele ja sinna kanti korraldati õppedessante ka hiljem.
Kui ajas tänapäevale läheneda, siis 2024. aastal korraldas Venemaa ekspeditsiooni põhjanabale ja viis sinna uue Vene lipu, sedakorda tähega Z. Seda võib võtta kui meenutust, et Ukrainas käib sõda, või ka hoiatust, et kui vaja, oleme ka põhjanabal sõjaliselt kohal.
Tasub mainimist, et vahebaasina kasutasid Vene sõjaväelased tol korral Teravmägedel paiknevat Vene asulat. Teravmäed kuuluvad halduslikult Norrale, kuid rahvusvahelise lepingu kohaselt on see demilitariseeritud piirkond, mis on avatud lepinguosaliste riikide majandus- ja teadustegevuseks. Seega oli sealse territooriumi kasutamine sõjaväelaste vahebaasina lepingu rikkumine, kuid ega see Moskvale suurt midagi tähenda. Praegu on Venemaa siht saada kogu maailm tunnistama, et Arktikas on nemad peamine tegija.
Kliima soojenedes on arktiliste alade kasutamise väljavaated paranenud ja paralleelselt sellega jahenevad eri asjaosaliste suhted. Ühelt poolt on tegemist Venemaa ja kasvavalt ka Hiina huvidega, kuna põhja meretee avanemine annaks Hiinale lühema veetee Euroopasse, Venemaale aga võimaluse selle kontrollimise kaudu oma rolli suurendada. Teisel poolel on lääneliitlased, või õigem oleks öelda, senised liitlased, kui arvestada USA soolosid kasvõi näiteks Gröönimaa küsimuses.
Poolte valmisolek võimalikeks konfliktideks on aga erinev ja Venemaal näikse olevat suur edumaa. Viimaste aastatega on Venemaa uuesti kasutusele võtnud vahepeal konserveerituna olnud rohkem 50 sõjalist objekti, sealhulgas 13 lennuvälja, 10 raadiolokatsioonijaama ja 20 piirivalvekordonit. Kaotatakse erinevusi mereväe ja tsiviillaevade vahel, uued Vene jäälõhkujad varustatakse tiibarakettide ja suurtükkidega.
“Koola poolsaarel paikneb kaks kolmandikku Vene tuumaallveelaevadest, mis on varustatud mandritevaheliste rakettidega.”
Seni põhjas paiknenud üksuste Ukraina rindele saatmise tõttu on Moskva keskendunud Arktikas strateegilisele heidutusele ja tuumašantaažile. Vahendeid selleks on. Koola poolsaarel paikneb kaks kolmandikku Vene tuumaallveelaevadest, mis on varustatud mandritevaheliste rakettidega. Venemaal on ka üle 40 jäälõhkuja ja plaanis veel 11, USA-l on neid vaid kolm, kuigi nüüd telliti Soomelt uusi jäälõhkujaid juurde. Polaaraladel võitlemiseks on aga USA-l vaid üks selleks mingil määral sobiv diviis.
NATO mullu sügisel ilmunud mereväestrateegias on juba juttu Vene sõjalise jõu kasvatamisest Kaug-Põhjas ja Arktikas. Veebruaris käivitas NATO sõjalise missiooni Arctic Sentry, et liitlaste strateegiat regioonis ühtlustada. Kevadel toimusid NATO õppused Cold Responce 2026, milles osalesid 14 liikmesmaa sõjaväelased. USA sõjaväelased on hakanud Põhja-Rootsis talvist sõjategevust harjutama. USA Arktika strateegias aastast 2024 on Hiina ja Venemaa tegevus märgitud kui üks peamine väljakutse polaaraladel.
USA Arktika instituut hoiatas mullu, et Washingtonil tasuks Gröönimaa asemel muretseda Alaska pärast, kuna Beringi väinas on aktiviseerunud nii Venemaa kui Hiina. Atlantic Councili veebruarikuises analüüsis märgitakse, et viiest Vene rünnaku stsenaariumist, milleks Euroopa peaks valmistuma, on esikohal sõjaline rünne Teravmägedel. USA uurimiskeskus RAND hoiatab omalt poolt, et Ukraina sõja järel võib Venemaa keskenduda sõjaliselt just Arktikale.
Nende hoiatuste alusel leiab kinnitust mõttekäik, et Venemaa võib kasutada Teravmägesid NATO proovile panekuks. Kahes vene asulas on seal mõne aasta tagustel andmetel umbes 400 Vene kodanikku, keda saaks kaitsma minna. Hübriidsõda seal juba käib. Saarestiku demilitariseeritus võimaldaks kiire operatsiooniga need hõivata. Ehk tegelikkuses võib just see olla koht, kus Venemaa NATO vastu midagi ette võtab.
Viited lugemishuvilistele