Premium liiga fännidele ei vaja Tallinna Levadia mängumehe Bubacarr Tambedou nimi mõistagi tutvustamist. Koduse kõrgliiga aprillikuu parim mängija rääkis Soccernet.ee-le ajast Gambias, Paide Linnameeskonnas, Tiraspoli Šerifis ning Tallinna Levadias. Juttu tuli veel paljust muust!
24-aastase Gambia passiga ründeässa Tambedou hooaeg Levadia rohelises särgis on alanud väga võimsate numbritega. Tänavu on ta kümne liigamänguga löönud üheksa väravat ja andnud ühe resultatiivse söödu ning kokku on tal koduses kõrgliigas 68 mängu ja 30 tabamust. Küll aga on noorel mängumehel seljataga olnud karjäär, mis on pakkunud igasuguseid keerdkäike.
Soccernet.ee-le antud pikemas intervjuus rääkis Tambedou lapsepõlvest Gambias, kus mängiti sageli liivaväljakutel ja putsasid jagus vähestele, meenutas teekonda Paide Linnameeskonda ning avas lähemalt ka Tiraspoli Šerifi ja Tel Avivi Hapoeli perioode. Lisaks tuli juttu keerulisest esimesest hooajast Levadias, suhetest erinevate treeneritega, Eestis kohanemisest ning unistusest jõuda ühel päeval Euroopa tippliigadesse.
Bubacarr, kuidas sul praegu läheb?
Mul on kõik hästi, ei saa viriseda! Kõik läheb suurepäraselt, nii trenni, pere kui ka tüdruksõbraga. Seega jah, kõik on väga hästi.
Said just aprillikuu parima mängija auhinna, mida see tiitel sinu jaoks tähendab?
See on muidugi väga hea asi, sest inimesed panevad minu tegemisi tähele. Ma olen selle üle väga tänulik samuti. Aga ma panen samamoodi edasi, sest nii saan inimestele silma jääda. Aga jah, muidugi on see hea tunne ja naudin seda hetke täiega. Aga samal ajal on mul veel palju tööd teha.
Muidugi lõid sa kümne mänguga üheksa väravat, aga mis sa arvad, millega sa selle tiitli välja teenisid?
Muidugi on selle taga raske töö. Terve meie meeskond võitleb tegelikult kogu aeg selle nimel, et parimad olla. Meil on hea treener, kes meid usaldab ja kellel on plaan, mida me proovime järgida. Praegu on see plaan meil hästi läinud, seega sellega on hästi.
Räägime nüüd sellest ajast, kui sa Gambias jalgpalli mängima hakkasid. Mäletad sa, kui vana sa olid?
Alustasin jalgpalli mängimist kümneaastaselt. Mu isa oli ka jalgpallur, seega oli see otsus minu jaoks pigem lihtne. See oli põhimõtteliselt ainus asi, mida ma teda tegemas nägin. Käisin isaga alati kaasas ja vaatasin ta mänge. Nii ma jalgpalli ära armusingi ja teen seda tänaseni. Ma arvan, et ma ei oska peale jalgpalli midagi muud isegi teha. (Naerab).
Mida sa sellest ajast mäletad, kui sa Gambias üles kasvasid?
Kohati oli see aeg päris raske. Ma tulen perekonnast, kes polnud majanduslikult just kõige paremas seisus, aga mu isa üritas alati teha nii, et lastel oleks kõik alati hästi. Mul oli olemas jalgpall ja putsad, aga paljudel nii hästi ei läinud. Vahel olin ma ainus, kellel putsad olid. Pidin isegi putsad ära võtma, et massi sulanduda ja teistega mängida. Aga muidugi oli see suureks kasvamise aeg tore. Mul on sellest ajast palju väga häid mälestusi, aga jalgpalli hakkasin alles siis tõsisemalt võtma, kui akadeemiaga liitusin.
Nii et paljudel polnud Gambias putsasid, aga sinul olid need olemas. Kas praegu on seal olukord teistsugune?
Jah, kunagi polnud paljudel, aga nüüd on see suhteliselt tavaline, et mängijatel on putsad olemas. Nüüd on Gambias asi professionaalsem, on palju akadeemiaid, seega on see lihtsam. Aga tõesti, mõnda aega tagasi, näiteks 2010. aastal ja enne seda, oli olukord keeruline. Kui keegi sai akadeemias mõne sponsori, siis putsasid jagati lihtsalt selle järgi, et kelle jalale sobis. Kui ei sobinud, siis pidid mõtlema, et on nagu on ja läksid oma eluga edasi.
Kuidas jalgpalliväljakutega seis oli, kas te pidite ainult liiva peal mängima?
Siiani mängitakse liival, sest meil ei ole palju muruväljakuid. Seal on neid lihtsalt liiga keeruline hooldada. Maa on suhteliselt kõva, seega kõik ei suuda väljakut ülal pidada. Tavaliselt mängitaksegi seal nagu Eestis, palju kõvasid kunstmuruväljakuid on. Aga need väljakud on enamasti mängijatele, kes mängivad kõrgliigas. Madalamates liigades ja väiksemates piirkondades mängitakse endiselt palju liival. Isegi osad minu vanused mängijad peavad liival mängima.
Seega kunstmuruväljakuid on Gambias ikkagi suhteliselt palju?
Praegu pigem on jah, aga nagu ma enne ütlesin, siis pigem kõrgliigas mängivatele meestele. Näiteks Real de Banjul, kus ma mängisin, seal oli palju kunstmuruväljakuid. Aga nad on muidugi tuntud meeskond ja klubi oli ammu enne seda olemas, kui ma sündisin. Nad on leidnud viisi, kuidas asjadega kenasti toime tulla ja selle üle on mul hea meel.
Kui suur asi jalgpall Gambias üldse on, kuidas sulle tundub?
Gambias armastatakse jalgpalli! Neile meeldib õhtuti jalgpalli vaadata. Kui töölt koju minnakse ja midagi teha pole, siis minnakse tihti jalgpalli vaatama. Seega jah, jalgpall on Gambias väga suur asi. Meil on väike populatsioon, umbes kolm miljonit inimest, aga tõesti, jalgpall on üks asi, mis meile väga meeldib.
Oled nüüd pikalt Eestis ka elanud. Kuidas sulle tundub, kas eestlaste jaoks pole jalgpall nii tähtis?
Mulle tundub, et eestlastele pole jalgpall nii oluline kui Gambia inimestele. Eestlased on pigem rahulikud. Nad vaatavad koondisemänge ja näiteks Levadia ja Flora derbisid. Aga liigas pole ma näiteks mitte kordagi täis pakitud staadionit näinud. Ma arvan, et teine põhjus, miks eestlased ei ole võib-olla nii suured jalgpallifännid, on ilm. Siin on lihtsalt liiga külm! Inimesed eelistavad pigem kodus olla kui minna 90 minutiks külma kätte istuma.
Ma arvan, et see on üks peamisi põhjuseid. Minu kodus Gambias on see teistmoodi, sest seal on kogu aeg soe ja saad igal ajal õue minna. Aga mulle meeldib Eesti väga. Mulle meeldivad Eesti inimesed ja riik üldiselt, aga tõesti, ainus probleem on ilm. See ongi ainus probleem, mis Eestiga seostub.
Aga lähme tagasi Gambia juurde. Ütlesid, et hakkasid mängima kümneaastaselt, aga millal sa esimest korda trenni läksid?
Sellel ajal ma veel trenni ei läinud. Mängisin lihtsalt lõbu pärast ja käisin samal ajal koolis. Tõsisemalt hakkasin jalgpalliga tegelema umbes 14-aastaselt. Siis läksin akadeemiasse. See oli üks väike akadeemia, mida enam ei eksisteeri, sest inimene, kes selle lõi, lahkus meie seast ja teised ei suutnud sellega jätkata. Treener õpetas meid, aitas väikeste asjadega ja rääkis, kuidas mängida.
Gambia poistel on palju talenti, seda on näha, aga mängu mõistmine võtab aega. Kui me mängime, siis inimesed ütlevad, et see poiss on hea! Aga mängusituatsioonides on meil vahel raske aru saada, mida täpselt teha. Eestlased näiteks õpetavad väga detailselt, et kus sa pead olema, millal sa pead seal olema, millisesse ruumi avaneda ja kuhu sa ei tohi liikuda. Meid ei õpetatud nii, me mängisime rohkem oma tunnetuse pealt.
Pärast 14. eluaastat mängisin kolmandas liigas. Alustasime seal ja tõusime teise liigasse. Kuna meil oli riigi suurim klubi, siis oli võimalik see samm edasi teha. Meil läks väga hästi ja lõpetasime teises liigas teisena. Seejärel kutsuti mind klubi esindusmeeskonda. Seal muutusid asjad juba teistsuguseks, sest nüüd olin koos vanemate mängijatega. Pidin lõpetama mõtlemise nagu laps. Hakkasin seal mängima ja sain üheksa mängu kirja. Nendest üheksast mängust alustasin kahes algkoosseisus, ülejäänutes tulin vahetusest sisse. Käisin samal ajal koolis, trennis ja mängudel. Selline elu meil seal oligi!
Siis tuli üks mees Euroopast meie punti vaatama. Nad arvasid, et olen huvitav mängija. Olin selleks ajaks umbes 15-aastane. See oligi esimene kord, kui Euroopasse tulin, läksin Küprosele testimisele. Olin seal umbes kaks nädalat. See oli umbes 2018. aastal, kui ma õigesti mäletan.
Kuidas sul seal läks, said kenasti hakkama?
Mul läks väga hästi! Esimeses kontrollmängus lõin ühe värava ja see oli super tunne. Aga nad ütlesid, et ei saa mind võtta, sest olin veel liiga noor ja nad oleksid pidanud mulle pere leidma. Tol hetkel oli see keeruline, nii et nad soovitasid mul tagasi tulla. Aga kogemus oli väga hea, tõesti väga hea kogemus. Siis läksin Gambiasse ja jätkasin tavapäraselt.
Kas pärast seda seiklust leidsid sa tee Eestisse, Paide Linnameeskonda?
Ei, pärast seda sain ma hoopis väga raske vigastuse. Murdsin oma jala! Tulin sellelt reisilt tagasi, olin vist kolm päeva trenni teinud enne hooaja lõppu ja siis oli meil klubisisene turniir. Seal ma jala murdsingi. See võttis mu umbes aastaks täielikult mängust välja. Pärast seda hakkasin tasapisi tagasi tulema. Kui tundsin, et olen jälle valmis mängima, läksin tagasi oma klubisse.
Aga sealne treener ütles, et ma ei sobi enam tema plaanidesse, nii et mind saadeti laenule teise klubisse. Mängisin seal ühe hooaja ja see oli üks parimaid hooaegu, mis mul Gambias olnud on. Ma arvan, et lõin 16 väravat ja andsin vist üheksa söötu, midagi sellist. Kui tagasi Real de Banjuli läksin, siis tuligi mängu Paide.
Räägi, kuidas see Paide teema alguse sai. Kas Gert Kams tuli sind Gambiasse vaatama?
Seal olid vist Gert ja Jaanus (Paide Linnameeskonna tegevjuht Jaanus Pruuli – G. S.). Selleks ajaks olin ma heas vormis ja valmis mängima. Nad olid seal umbes kaks nädalat. Esimesed kolm päeva treenisime tavaliselt ja nad vaatasid meid. Siis hakkasime tegema erinevaid teste. Ma sain seal esimese koha. Mäletan väga selgelt, et pärast testi tuli Gert minu juurde ja ütles, et näeme Eestis!
Ma mõtlesin, et mida ta sellega küll mõtleb, aga samas olin väga elevil. Jätkasime treenimist ja järgmisel nädalal läksime juba suurele väljakule mängima. Mul läks seal kusjuures väga hästi ja nad valisid lõpuks välja kolm mängijat. Mina, Ebrima Sinhgateh ja Ebrima Jarju. Ühel päeval olime laagris ja meid kutsuti. Öeldi, et peame minema saatkonda viisat tegema. Ma mõtlesin tol hetkel, et kuhu me nüüd üldse läheme.
Kams ütles sulle siis kohe ära, et kohtume Eestis?
Jah, täpselt nii! (Naerab). See oli päris naljakas, aga hiljem sain aru, mida ta mõtles. Eks ta umbes seda mõtles, et talle meeldis, mida ta nägi, ja et järgmisel korral näeme Eestis.
Millal sa esimest korda Eestisse jõudsid ja mida sa sellest ajast mäletad? Kujutan ette, et see oli sulle korralik kultuurišokk.
See oli täiesti imeline! Meil oli Gambias jalgpalli osas hea süsteem olemas, aga me ei saanud selle pingutuse eest piisavat tasu. Ütleme nii, et kuus sain umbes 30 eurot, kui see meie valuutasse arvutada. Seega kõige suurem eesmärk oligi lihtsalt Euroopasse tulla, saada rohkem nähtavamaks ja mängida suuremas klubis. Euroopa on jalgpalli mängimiseks väga huvitav koht. Ma polnud ausalt öeldes Eestist varem kuulnudki, aga see oli minu jaoks tõesti väga-väga suur võimalus.
Jõudsin Eestisse esimest korda 2022. aastal. Mäletan seda päeva väga hästi, see oli seitsmes jaanuar. Uskumatult külm oli, aga saime hakkama. Siis juhtus nii, et mu toakaaslased said koroonaviiruse. Need kaks Ebrimat (Jarju ja Singhateh – G. S.) ja meil kõigil kästi 14 päeva toas olla. Ma ise haigeks ei jäänud, mis oli päris naljakas, sest olime kõik ühes toas. Pärast kaht nädalat karantiini läksime trenni ja nii me Eestisse jõudsimegi.
Kuidas sulle Paides meeldis? Proovi see kogemus kuidagi kokku võtta.
Tead, seal oli nii häid kui halbu hetki. Paidega seostuvad mul üsna segased emotsioonid. Hea oli see, et nad üldse valisid mind. Sain lõpuks oma võimaluse ja täita unistuse, et Euroopas mängida. Selle üle olin muidugi väga õnnelik. Mul ei olnud tegelikult kunagi kellegagi mingeid probleeme Paides, kõik oli väga hästi.
Halvad tunded on pigem seotud üleminekutega. See oli üks halb asi, mis mulle ei meeldinud, aga üldiselt ma ei alustanud hästi. Kui ma Eestisse tulin, siis siin oli välismängijate osas ka reegel. Meie võistkonnas oli kuus välismängijat. Ma arvan, et treener tegelikult ei tahtnud mind tol hetkel. Mõlemad Ebrimad olid kogu aeg põhimeeskonna juures, aga mina olin seal ainult kolm mängu.
Mäletan, et küsisin treenerilt, miks ta ei taha mind esindusmeeskonna juurde. Ta selgitas seda mulle, aga minu jaoks tundus see lihtsalt vabandusena, sest mängisin väga hästi. Aga jah, ta ütles kuidagi, et ma ei sobi tema plaanidesse. See tegi haiget, aga mõtlesin, et liigun edasi. Läksin U21 meeskonda. Lõin 16 mänguga 15 väravat, mis oli väga hea. Sain mänguminuteid, lõin väravaid ja nautisin mängimist. Hooaja teises pooles müüdi üks teine välismängija maha ja siis sain esindusmeeskonna juurde minna. Ma arvan, et mängisin 14 mängu ja lõin seitse väravat. Kokkuvõttes kukkus see periood ka minu jaoks väga hästi välja.
Ja edasi läksid sa Moldovasse Tiraspoli Šeriffi laenule. Räägi, kuidas see teoks sai?
Mäletan, et olin Eestis umbes kaheksa kuud ja liiga pidi lõppema. Mina ei saanud seda lõpuni teha ja pidin Gambiasse minema. Paide unustas mu dokumentidega midagi teha ja viisa hakkas lõppema. Kui ma Gambiasse tagasi läksin, ootasin viisat, et uuesti tagasi tulla. Siis sain Instagramis sõnumi. Keegi Šerifist võttis minuga ühendust ja ütles, et nad on mu mänge jälginud ning tahavad mind väga enda juurde. Nad kutsusid mind testimisele, et vaadata, kas soovivad minuga lepingu sõlmida.
Seejärel võtsin ühendust oma agendi ja teiste inimestega ning kõik ütlesid, et okei, läksime. Šerifi inimesed saatsid mulle viisa ja kõik vajalikud dokumendid ning ma läksin sinna. Aga enne minekut oli üks kokkulepe. Mõte oli umbes selline, et kui mängija tuleb klubisse testimisele ja kui ta kahe nädala jooksul meeldib, siis sõlmite temaga lepingu näiteks 100 000 euro eest. Kõik olid sellega nõus, aga midagi paberil ei olnud, see oli lihtsalt suuline kokkulepe.
Kui sinna jõudsin, siis esimesel nädalal me ainult treenisime, mänge ei olnud. Teisel nädalal läks asi juba intensiivsemaks ja siis tuli meie esimene mäng. Tulin teisel poolajal sisse ja lõin 45 minutiga kolm väravat. Seejärel hakkasin klubi presidendile meeldima ja ta ütles kohe, et teeme lepingu ära. Aga siis algasid probleemid. Paide oli seisukohal, et okei, ta on nüüd üks meie parimaid mängijaid, seega peaksime tema eest näiteks 200 000 eurot küsima. Šerifi president ütles, et see ei olnud ju see, milles kokku leppisime.
See tegi mulle väga haiget, sest minu jaoks oli see tohutu võimalus sinna klubisse minna. Oleksin olnud nähtavamal ja saanud hea kogemuse, sest tegemist on suure klubiga. Ma teadsin, et ma ei pääseks kohe põhikoosseisu, aga juba see kogemus ise oleks olnud väga tähtis. President ütles siis, et ei, me ei sõlmi enam lepingut, sest te ütlesite nüüd 200 000 eurot ja see ei olnud kokkulepe. Aga kuidagi suutis mu agent presidendiga rääkida ning lõpuks öeldi, et okei, võtame ta siis laenule. Ja kui aasta lõpuks läheb kõik hästi, siis maksame selle summa, mida te küsite.
Lõin ühe värava ja andsin umbes kolm resultatiivset söötu, mis oli tegelikult okei. Aga hooaja teises pooles, kui üleminekuaken avanes, sõlmisid nad lepingud kuue uue mängijaga, kes kuulusid juba päriselt klubile. Lisaks toodi kolm mängijat minu positsioonile. Mõtlesin siis, et mida mina nüüd teen, olen ju lihtsalt laenumängija ja loomulikult eelistavad nad enda mängijaid kasutada. Veetsin kaks kuud pingil istudes ja ei saanud midagi teha. Lõpuks öeldi mulle, et lepingut ei sõlmita ja sa võid oma klubisse tagasi minna.
Ja mis sai edasi? Tulid tagasi Paidesse, aga kuidas sul läks?
Eestis oli hooaja lõpuni jäänud veel umbes kolm kuud ehk umbes kaksteist mängu. See oligi üks põhjuseid, miks ma 2023. aastal tagasi tulin. Siis ma põhimõtteliselt lõin igas mängus värava. Viimases mängus lõin vist kaks väravat. Kokku sain seitse väravat, aga üks teine mängija lõi enne hooaja lõppu veel kaks juurde, nii et tema jäi lõpuks ettepoole.
Aga oluline oli see, et ma polnud terve aasta liigas mänginud ja tulin siis tagasi ning tõusin ainult kaheteistkümne mänguga ikkagi parimate väravaküttide sekka. Ma arvan, et just sealt tulid järgmised võimalused. Inimesed nägid mind ja tahtsid mind enda klubidesse. Pakkumisi oli Belgiast, Soomest ja Rootsist. Need olid riigid, kuhu ma ise ka minna tahtsin. Aga mingil põhjusel küsiti minu eest liiga palju raha.
Leping, mis mul oli Paidega, oli suhteliselt klubi kontrolli all. Mul ei olnud eriti mingit sõnaõigust. Nende jaoks oli see rohkem nagu äri ja nad tahtsid minu eest võimalikult palju raha saada. See oligi üks asjadest, mis mulle ei meeldinud. See, kuidas nad üleminekutega tegelesid. Kui mul oli näiteks pakkumine Belgiast, siis nad oleksid võinud mõelda nii, et okei, laseme tal minna, aga kui ta tulevikus veel kõrgemale tasemele jõuab, siis saame sellest ka osa.
Edasi sai sinust Tel Avivi Hapoeli mängija. Räägi see üleminek lahti.
Mul oli kõigest juba kõrini, sest kõik klubid, kes minu vastu huvi tundsid, lükati tagasi. Siis tuli see Iisraeli sats. Raha, mida minu eest küsiti, oli Hapoel valmis maksma. Nad tahtsid mind sinna ja maksid samal ajal ka head palka. Nii et ma kasutasin võimalust. Esimest korda elus tahtsin sellest mullist välja saada, sest tundsin, et mind kontrollitakse täielikult.
Mul ei olnud sõnaõigust selles, millisesse klubisse ma minna tahan – kõik oli teiste kontrolli all. Tahtsin sellest olukorrast välja murda ja seda ma ka tegin. Sõlmisin nendega lepingu ja läksin sinna. Esimesed kuus kuud olid minu jaoks keerulised. Rahaliselt oli kõik väga hea, aga treener, kes mind tegelikult tahtis, oli ameeriklane. Tema tõigi mu sinna. Aga meeskond kaotas juba enne minu saabumist. Kui kohale jõudsin, sain selle treeneri käe all mängida ainult kaks mängu ja siis ta vallandati.
Pärast seda tuli uus treener, kes ei rääkinud isegi inglise keelt, ainult oma emakeelt. See oli minu jaoks väga raske periood. Mul ei olnud seal perekonda, sõpru ega kedagi. Olin täiesti üksi. See oli raske hetk ja ma ei suutnud sellega toime tulla. Lõpuks pidime leidma lahenduse. Ütlesin, et ma ei suuda nii jätkata. Võib-olla makske mulle pool rahast ära ja ma lihtsalt lähen ära. See oli üks esimesi kordi, kui tundsin, et ma ei ole õiges kohas. Sul võivad olla olemas kõik asjad, mida tahad, aga sellest ei piisa. Sul on vaja inimesi enda ümber – inimesi, kes sind toetavad ja kellega saad rääkida, kui asjad halvasti lähevad. Mul ei olnud kedagi. Oli ainult telefon ja kodu teisel pool ekraani. See väsitas mind väga ära.
Siis jõudsid sa veel Grussiasse Batumi Dinamosse. Kuidas seal läks ja kuidas sulle seal meeldis?
See oli imeline. Mulle väga meeldis seal. Ma tulin alguses Eestisse üheks kuuks puhkama, sest mu tüdruksõber elab siin. Siis võttis Mihkel Ainsalu minuga Instagramis ühendust ja ütles, et kuule Buba, me saame aru, et sul ei ole praegu klubi ja meil on ründajat vaja. Aga tol hetkel ei olnud ma veel täielikult valmis Eestisse tagasi tulema. Pärast seda tõi agent Batumi lauale ja läksin sinna. Esimene kuu oli okei, aga siis tekkisid neil mingid finantsprobleemid.
Ja pärast seda jõudsid sa lõpuks tagasi Eestisse. Kas tõesti läksid Levadiasse sellepärast, et Ainsalu võttis sinuga ühendust?
Jah, see oli üks põhjustest, miks ma lõpuks Levadiasse läksin. Mul oli tunne, et nad olid minust päriselt huvitatud. Kui ma tagasi tulin, rääkisin oma tüdruksõbraga ja tema ütles mulle, et see võiks olla hea koht, kust uuesti alustada. Rääkisin ka oma vanematega ja jõudsime järeldusele, et see oleks õige samm.
Kuidas sulle nüüd Levadias meeldib?
Oeh, praegu lähevad asjad ikka väga hästi! Aga eelmisel aastal oli meil keeruline periood. Minule pandi väga suured ootused, aga asjad ei läinud nii, nagu tahtsime. Ei meeskondlikult ega ka minu enda jaoks. Ma ei suutnud klubile anda seda, mida nad minult ootasid ja mida ma ise oleksin tahtnud anda. Vahel juhtub nii.
Kas osati võis see olla seetõttu, et sa ei saanud endise peatreeneri Curro Torresega hästi läbi?
Ta tahab füüsilist mängijat, kes suudab palli hoida ja palju joosta. Aga minu mängustiil ei ole selline. Mina kasutan rohkem oma kiirust, liigun palju ringi ja proovin ruumi tekitada. Mulle meeldib liikuda kohtadesse, kuhu vastane ei oota. Aga tema tahtis, et ma mängiksin teistmoodi. Tundsin, et ta võttis justkui minu enda mängu ära ja ma pidin lihtsalt tegema seda, mida tema tahtis. Sellepärast ei läinudki see väga hästi. Aga üldiselt arvan ma, et ta on hea treener. Tal lihtsalt on teistsugune nägemus sellest, mida ta mängijatelt tahab ja see ei läinud kokku sellega, mida mina oleksin saanud talle kõige paremini pakkuda.
Kuidas sa end uue peatreeneri Vjatšeslav Zahovaiko käe all tunned?
Suurepäraselt! Ta on väga hea inimene, sada protsenti. Ma tean teda juba ajast, kui ta oli Real de Banjulis treener. See oli esimene kord, kui ma temaga kohtusin. Käisin Gambias puhkusel ja seal me õppisimegi üksteist tundma. Ta proovis aru saada, milline inimene ma olen ja millised on mu eesmärgid. Kui ma eelmisel hooajal puhkusel olin, mõtlesin, et see võiks tegelikult väga hästi toimida, sest me juba tundsime üksteist. Ja kui ta tuli, siis ta ütles väga selgelt välja, mida ta tahab ja mida ta minult ootab.
Ausalt öeldes arvasid paljud pärast eelmist hooaega, et sa oled esimene välismaalane, kes Levadiast lahkub. Nüüd oled sa need skeptikud ju pika ninaga jätnud?
Ma arvan, et palju sõltub treenerist. Mõnikord näevad inimesed ainult väljakul toimuvat ja mõtlevad, et miks ta hästi ei mängi või miks ta üldse mängima peaks. Aga tegelikult on alati suurem pilt olemas. Ma olen väga näljane mängija. Tahan alati midagi saavutada. Eriti siis, kui inimesed minusse usuvad, sest tahan neile näidata, et nad võivad mind usaldada. Kui asjad ei lähe hästi, tunnen ma ennast samuti halvasti.
Eelmine hooaeg ei olnud hea, aga siis tuli treenerivahetus. Uus treener tuli kindla plaaniga ja mitte ainult minu jaoks, vaid kogu meeskonna jaoks. See plaan sobib väga hästi sellega, kuidas meeskond tahab mängida. Asjad lähevad praegu väga hästi ning ma tahan teha fännid ja klubi presidendi õnnelikuks, sest kõik ootavad meilt palju!
Kui hooaeg jätkub samas rütmis nagu praegu, siis tekib sul tõenäoliselt variant uuesti välismaale minna. Kui huvitatud sa sellest oled?
Kindlasti otsin võimalusi välismaale minemiseks, aga ma ei keskendu sellele liiga palju. Lasen oma mängul enda eest rääkida ja jätan agentidele nende töö teha. Mina keskendun mäng-mängult sellele, mida me meeskonnaga saavutada tahame. Kui tuleb hea võimalus ja see tundub õige, siis vaatame edasi, mis juhtuma hakkab. Ma ei mõtle sellele liiga palju, aga loomulikult tahaksin järgmise sammu teha.
Sa oled veel noor 24-aastane mängija, aga sul on juba päris kirev karjäär olnud. Millised on sinu unistused jalgpallurina?
Mul on kolm liigat, kus ma väga tahaksin mängida – Premier League, Bundesliga ja Hispaania liiga. Ma usun endiselt endasse, mul läheb hästi ja olen veel noor. Tunnen, et liigun õiges suunas. Need on eesmärgid, mille poole liigun, aga praegu võtan kõike samm-sammult.
Tõid välja liigad, aga milline on su lemmikpunt?
Kui ma ütlen oma lemmikklubi, siis võib-olla nad ei võta mind enam kunagi sinna! (Muigab). Aga jah, Barcelona oleks kindlasti üks koht, kus tahaksin mängida. Samas ma tean, et sinna jõudmine võtab väga palju aega ja nõuab õnnestumisi. Aga üldiselt tahaksin mängida väga heas klubis, mis võitleb alati millegi suure nimel.