Tuntud prantsuse kirjanik Jean Giraudoux kirjutas 1935. aastal näitemängu “Trooja sõda ei tule” (La guerre de Troie n’aura pas lieu), mis 1972. aastal tõlgiti eesti keelde ja mida on ka siinsetel lavalaudadel mängitud.

Giraudoux’ näidendi peamine sõnum on see, et et ühiskonnad võivad end sõtta rääkida juba enne, kui nad ise mõistavad, et nad seda teevad. Autor laseb näha, kuidas õiguse, au, isamaa, saatuse või ilu nimel esitatud argumendid võivad muutuda mehhanismiks, mis teeb välditava konflikti vältimatuks. Mu siinse kirjutise keskne sõnum on, et kultuurisõda kummitab sama oht – osutuda isetäituvaks ennustuseks.

Sellega ma ei taha öelda, et Eestis puuduksid väärtuskonfliktid. Vastupidi, vaidlused identiteedi, keele, perekonna, hariduse, soorollide või vähemuste õiguste üle on demokraatias tavapärased ja isegi vajalikud.

Probleem algab siis, kui neid vaidlusi hakatakse nimetama sõjaks, sest sõjametafoor muudab erimeelsused eksistentsiaalseks vastasseisuks, kus teisitimõtlejatest saavad vaenlased, mõttevahetusest kaevikusõda ja eesmärgiks vastase likvideerimine.

Tuleb silmas pidada, et “kultuurisõda” ei ole neutraalne nimetus, vaid ajalooliselt ja poliitiliselt laetud termin. Selle kaugemaks eelkäijaks on 19. sajandi Kulturkampf, mis tuli kasutusele märkimaks 1870. aastate erimeelsusi Preisimaal ja mujal Euroopas ilmaliku riigi rolli üle hariduse, perekonnaelu jne reguleerimisel.

Tänapäevase kuju sai see nimetus Ameerikas, kui sotsioloog James Davison Hunteri avaldas 1991. aastal raamatu “Culture Wars: The Struggle to Define America”, mis esitas Ameerika toonast elu võitlusena “ortodoksse” ja “progressiivse” maailmavaate vahel.

Eestis tõusis “kultuurisõda” teadliku kampaanialoosungina esile 2015. aastal, kui SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks korraldas selle nime all suvetuuri ja rääkis “rahvaste ja kultuuride olelusvõitlusest”. Praegu levitab seda kahetsusväärselt kriitikavabalt suur osa Eesti meediast.

“Niisiis kaob selle mõiste kasutuses ära hall ala, mis on demokraatliku ühiskonna tegelik reaalsus.”

“Kultuurisõja” nimetusega on seotud mitu probleemi. Esiteks on see analüütiliselt ebaõnnestunud, sest liialdab binaarsuse rõhutamisega. See jätab mulje, nagu oleks kõik inimesed jagunenud kaheks jäigaks leeriks, kuigi tegelikkuses on ühiskond märksa mitmetahulisem ja inimesed võivad olla eri teemadel eri seisukohtadel. Niisiis kaob selle mõiste kasutuses ära hall ala, mis on demokraatliku ühiskonna tegelik reaalsus.

Veel olulisem on see, et “kultuurisõda” üksnes ei kirjelda konflikti, vaid toodab seda juurde. Kui avalikus ruumis korratakse, et käib sõda, siis hakataksegi end tajuma sõjas osalejatena: kompromiss näib nõrkusena ja vastaspool ohuna. Nii muutub välditav konflikt näiliselt vältimatuks, sest keelekasutus ise teisendab vastasseisu teravamaks.

Kolmandaks varjab “kultuurisõja” retoorika teisi väga olulisi küsimusi. Kui kogu tähelepanu koondub identiteedi- ja väärtuslahingutele, jäävad tagaplaanile maksud, ebavõrdsus, regionaalne mahajäämus, eluasemekriis, hoolduskoormus ja toimetulek. See teeb mõiste poliitiliselt kasulikuks, sest emotsionaalseid vastandusi on lihtsam püstitada kui keerulisi sotsiaal-majanduslikke arutelusid.

Minu soovitus on niisiis jätta see mõiste sinna, kus ta sündis, Ameerikasse, sest Eesti ei ole Ameerika ja meie konfliktide ajalugu on teistsugune. Eesti arutelude keskmes on rahvusriigi tulevik, julgeolek, demograafiline madalseis, nõukogude okupatsiooni pärand, vene keele küsimus jms. Kui me sildistame seda kõike üheainsa võõrlaenuga “kultuurisõjaks”, siis me taandame väga erinevad kohalikud konfliktid üheks suureks ja ähmaseks võitlustandriks.

Pakun konstruktiivses vaimus välja kolm lahendusettepanekut, kuidas ühiskondlikku arutelu väärtusteemadel edasi viia.

Esimene ettepanek on loobuda avalikus debatis militaarsetest metafooridest ja kasutada erimeelsuste väljendamiseks täpsemat keelt. “Kultuurisõja” asemel võiksime rääkida väärtuskonfliktidest, identiteedivaidlustest, mälukonfliktidest, polariseerumisest vms. See ei tee erimeelsusi väiksemaks, kuid aitab vältida olukorda, kus keel ise muudab iga vaidluse lahinguks.

Teine ettepanek on rääkida konfliktidest eraldi ja nüansseeritult. Selle asemel et öelda “Eestis käib kultuurisõda”, tuleks küsida, mille üle täpselt vaieldakse: kas koolide õppekeele, ajaloomälu, perekonnaõiguse, vähemuste nähtavuse või avaliku ruumi üle. Nii muutub nähtavaks, et tegu ei ole ühe suure sõjaga, vaid konkreetsete erimeelsustega.

Kolmas lahendusettepanek on siduda väärtusvaidlused uuesti sotsiaal- ja majanduspoliitika ning inimeste igapäevase eluga. Perepoliitika ei ole ainult kõlbeline teema, vaid ka lastehoid, hoolduskoormus ja töötingimused; vähemuste õigused ei ole ainult identiteediküsimus, vaid ka haridus, töö ja turvalisus. Kui need praktilised aspektid arutellu tagasi tuua, muutub avalik vaidlus vähem apokalüptiliseks ja palju sisulisemaks.

Kui ma panin oma loole Giraudoux’ vaimus pealkirjaks, et “kultuurisõda ei tule”, siis ei tähenda see konfliktide eitamist, vaid teistsuguse keelekasutuse valikut. Küsimus ei ole selles, kuidas väärtuskonfliktid ära kaotada, vaid selles, kuidas neid mitte ette kujutada sõjana. Me ei peaks küsima, kes kultuurisõja võidab, vaid kuidas vältida seda, et me ise oma keele kaudu selle sõja välja kutsume.

Teksti aluseks on sõnavõtt Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi korraldatud arutelul “Kaks Eestit 25: Mis meid vastandumiste ajastul ühendaks? Kolm isamaavaidlust”, 23. aprillil 2026.