Nooremad teadlased teevad oma staažikamatest kolleegidest rohkem murrangulisi avastusi, osutab USA teadlaste mahukas analüüs. Kogenud teadlased kipuvad seevastu takerduma oma karjääri algusaastate ideedesse, mistõttu raputavad nad oma valdkonda harvemini.
Kogenud teadlaste alalhoidlikkusest saab hästi aimdust, kui vaadata nende viitamisharjumusi. Uuest uuringust nähtub, et kogu oma karjääri jooksul viitavad teadlased kõige sagedamini just nendele teadusartiklitele, mis ilmusid umbes kaks aastat enne nende endi esimest publikatsiooni, vahendab Nature News.
Lõuna-Florida ülikooli arvutuslik sotsiaalteadlane Raiyan Abdul Baten, kes ise uue uuringuga seotud polnud, nentis, et inimesed hoiavad vananedes kinni oma kujunemisaastatest. Tema hinnangul pärsib klammerdumine vanade teadmiste külge nende edasiliikumist: uued murrangulised avastused jäävad tegemata.
Analüüsi tulemused klapivad varasemate teadusmaailma suundumuste kohta tehtud tähelepanekutega. Teadlaskond on juba aastakümneid kogu maailmas pidevalt vananenud.
Uljas noorus
Uue uuringu autorid soovisid mõõta uuenduslikkuse raugemist. Selleks tuli neil esmalt hinnata teadustööde murrangulisust. Tulemusteni jõudmiseks vaatasid nad, kuidas hilisemates uuringutes konkreetsele artiklile viidatakse.
Teadus on murranguline pigem siis, kui uued tööd viitavad küll teatud artiklile, ent eiravad selle aluseks olnud vanemaid allikaid. Selline viitamismuster osutab, et uus avastus muutis varasemad teadustööd iganenuks.
Töörühm vaatas analüüsiks läbi mahuka andmestiku: nad koondasid kokku 12,5 miljoni teadlase elutöö. Valimisse kaasatud uurijad avaldasid aastatel 1960–2020 vähemalt kolm teadustööd. Töörühm märkas, et uuenduslikkus rauges ajavahemiku jooksul kõigis teadusvaldkondades.
Vananedes kahanes järsult teadlaste võimekus luua midagi täiesti uut. Tõenäosus avaldada teadustöö, mis kuulub kümne protsendi kõige murrangulisemate hulka, vähenes järjepidevalt koos akadeemilise vanusega. Akadeemilist iga mõõtsid uurijad aastates alates teadlase esimesest publikatsioonist.
Seega raputavad valdkonna dogmasid eelkõige alles karjääri alustavad noored. Klassikaline näide sellisest raputusest on DNA struktuuri avastamine.
Teadlaste hinnangul peitub pikaajalise mõju peapõhjus nostalgiaefektis. Uuringu ühe autori ja Pittsburghi ülikooli infoteadlase Lingfei Wu sõnul pole nooruspõlves kohatud ideede mõju uurijatele iseenesest ebatavaline. Küll aga üllatab teda, kuivõrd pikalt säärased vaated teadlasi nende tööelus saadavad. Mineviku teooriatesse takerdumine vähendab Wu sõnul kogenud ekspertide vastuvõtlikkust.
Aeg toob sünteesioskuse
Alalhoidlikkus ei tähenda siiski, et vanemate uurijate töö oleks väärtusetu. Uuringuga samuti mitte seotud Chicago ülikooli arvutusliku sotsiaalteadlase James Evansi sõnul oskavad vanemad teadlased vanu ideid meisterlikult uuel viisil kombineerida. Kuigi teadlaskond hindab sellist oskust kõrgelt, ei suuda see Evansi sõnul aga tervet valdkonda uuendada ega ümber kujundada.
Samal ajal mõjutavad kogenud uurijate valikud ulatuslikult kogu teadlaskonda. Kuna töörühmi juhivad ja teiste teadlaste kirjutisi hindavad just kogenumad uurijad, on terved valdkonnad paljuski nende nägu. Otsustades, mis väärib nende hinnangul avaldamist, kisuvad nad valdkonna kreeni oma kujunemisaegse kirjanduse poole.
Vanemate teadlaste tugevat mõju kinnitavad ka uurimisrühmade viitamismustrid. Uue uuringu autorid vaatasid enam kui 190 000 uurimisrühma avaldatud artikleid. Nad keskendusid puhkudele, kus artiklite avaldamise vahelisel ajal vahetus rühma vastutav autor. Tulemustest nähtus, et noorema vastutava autori käe all toetus töörühm märksa värskematele allikatele.
Rohkem tuge noorteadlastele
Uuringu autorite sõnul tuleb nende leiu valguses teaduspoliitikat ümber kujundada. Teaduse uuenduslikkuse säilitamiseks soovitavad nad muuta nii teaduse rahastamise põhimõtetteid kui ka uurimisrühmade ülesehitust. James Evansi sõnul on tarvis luua uusi mehhanisme, mis suunaksid grante otse karjääri alustavatele noortele. Tema hinnangul annaks see noorteadlastele võimaluse juhtida ise töörühmi ja panna proovile uusi ideid.
Statistiliselt on aga just noorteadlaste majanduslik seis kõige nutusem. USA näitel on alates 2025. aasta algusest kannatanud viibivate toetuste ja rahastuskärbete all just noorem osa teadlaskonnast. Evans hoiatab, et noorteadlasi rahastuseta jättes suretatakse välja terved uued uurimisvaldkonnad.
Selle kõrval tuleb töörühma sõnul üle vaadata ka akadeemilise maailma senised pensioneerumistavad. Uurijad seostasid probleemi 1994. aasta seadusemuudatusega Ameerika Ühendriikides. Seadusemuudatus keelas ülikoolidel sundida teadlasi kindla vanuseni jõudes pensionile minema. Otsuse järel hakkasid uued teadusartiklid oluliselt enam toetuma vanematele viidetele.
Uuring ei pisenda kogenud teadlaste reaalset panust ühiskonda, märgib Minnesota ülikooli sotsioloogi Russell Funki. Uute ideede pealekasvuks on vaja aga tema hinnanul mõnikord vana süsteem maha lõhkuda.
Uuring avaldati ajakirjas Science.