Lõppenud talvel oli kõrghetkel Läänemerest jääga kaetud ligi 160 000 ruutkilomeetrit. Lühikesel perioodil veebruaris oli jäätunud peaaegu kogu Eestimaa rannikuala.
Satelliitpiltide analüüs näitab, et Läänemere jääperiood algas juba novembri teises pooles. Keskmisest soojemate ilmade tõttu ei tekkinud seda aga kuigi palju kuni detsembri lõpuni. Jaanuari alguses saabunud külmadega hakkas merejää ulatus kiiresti kasvama ja jääkate laienes järk-järgult kuni veebruari keskpaigani.
Jää teke algas Botnia lahe põhjaosast, millele järgnesid Neeva suue ja Lääne-Eesti rannikualad, Pärnu laht ja Kura laht. Jää maksimaalne ulatus saabus 20. veebruaril – siis esines merejääd õhukese ja kitsa ribana ka Lõuna-Rootsi idarannikul, Pommeri lahes ja paiguti ka Taani väinades. Vähem kui nädala püsis jää oma maksimumulatuses, kattes umbes 155 000 km2 ehk enam kui kolmandiku Läänemere pinnast, et hakata siis ilma soojenedes taanduma.
Tallinna Tehnikaülikooi meresüsteemide instituudi direktori Rivo Uiboupini sõnul oli tänavune jääperiood viimase 10 aasta lõikes rekordiline ja sarnanes 2018. aastaga, kui merejää ulatus märtsi alguses ca. 145 000 km2-ni. Samas jäi tänavune jääaasta alla 2011. aasta talvele – toona küündis jääkatte ulatus pea 300 000 km2 kanti. Teisisõnu kattis jää kolm neljandikku Läänemere pinnast.
Video: digitaalse kaksiku väljund Läänemere jääoludest 2026 aasta talvel. Allikas: Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituut, projekt TerraDT (“Advancing climate modelling with a modular digital twin of the cryosphere and land systems”)
Siiski jõudis Eesti rannikuala möödunud aastal pea täielikult jäätuda. Erineva paksusega jää kattis nii Väinamerd, Pärnu lahte kui ka valdavat osa Soome lahest. Vaba vett võis sel ajal näha vaid Loode-Eesti rannikul, Pakri lahest kuni Noarootsi poolsaareni ning Hiiumaast-Saaremaast läänes. Tänu sobivatele jääoludele olid lühikesel perioodil veebruari teises pooles avatud jääteed mandrilt Vormsile ja Kihnu ning ühendustee Hiiumaa ja Saaremaa vahel.
Uus normaalsus
Jäätingimused peegeldavad atmosfääris toimuvat ning võrdlus pikaajaliste andmetega näitab, et jaanuar ja veebruar olid keskmisest tõepoolest oluliselt külmemad. Kuigi märts oli taas keskmisest soojem, kestsid jääolud veel kuni aprilli alguseni. Ametlik jäämurde periood lõppes 13. aprillil.
Pikaajalise keskmise ja teiste rekordtalvedega võrreldes oli tänavune jääperiood siiski lühem – kiirem jää moodustumine algas alles jaanuaris ning suurema jää periood, kui välja arvata üksikud jääfragmendid Botnia lahe põhjaosas, lõppes enne maikuud. Andmed on kooskõlas üldiste kliimamuutuste trendidega.
Intensiivsed jäätalved on Uiboupini sõnul tunnistus sellest, et kliimamuutused ei too sirgjoonelist soojenemist, vaid vahele võib visata ka ootamatult külmi talvi, mis tuletavad meelde, et Eesti on endiselt põhjamaa.
Sel talvel olid jäämurdjad hoos 98 päeva ja riigilaevastik võrdles jääolude keerukust 2011. aastaga. Uiboupini hinnangul võib eeldada, et sarnaseid talvi tuleb hoolimata üldisest soojenemistrendist veel ning jäämurdjate valmidus peab säilima ka tulevikus.