Viljandi linnavõimu otsus keelata Baltic Pride’i ajal korraldatav vikerkaarevärvides kanga lahtirullimise üritus on kahetsusväärne, kuid paraku ootuspärane. Selle asemel et päris probleemidega tegelda, on erinevad võimud läbi aegade leidnud seksuaal- ja soovähemuste näol endale poksikoti, keda vastavalt vajadusele taguda.
Viljandis toimuv ei ole vaidlus ühe sümboli üle. Pigem on küsimus selles, kellel ja kuidas on õigus olla Eesti avalikus ruumis nähtav. Rahvusringhäälingu kajastuse järgi põhjendas linnavalitsus oma keeldu muu hulgas sooviga vältida ühiskondlikku vastandumist ning ütles, et tegu pole lastesõbraliku üritusega.
Vähemuste nähtamatuks muutmine ei vähenda aga ühiskondlikke pingeid ega tee ka lastele midagi head. Pigem saadab see lastele sõnumi, et osa inimeste õigused ja väärikus on tingimuslikud ning sõltuvad enamuse mugavustundest või poliitilisest meelsusest. See näitab ka, et kellegi väljatõukamine on aktsepteeritav. Teiste väljatõukamine on aga esimene samm kiusuni.
Demokraatliku riigi ja kogukonna ülesanne ei ole kaitsta avalikku ruumi vähemuste olemasolu eest. Demokraatia tugevus seisneb selles, kui ka vähem populaarsed või vähemusse kuuluvad inimesed saavad end väljendada. Kui linnavõim hakkab otsustama, millised identiteedid on lubatud, siis liigume väga ohtlikule rajale.
Vikerkaar ei ole oht. Ohtlik on hoopis see, kui võim hakkab selekteerima, kelle nähtavus on lubatud ja kelle oma mitte. Ohtlik on, kui vikerkaar ära kaob.
Vähemuste õiguste kaitsmine ei ole provokatsioon. Inimeste olemasolu ei ole provokatsioon. LGBTQ+ inimesed elavad, töötavad, armastavad ja kasvatavad lapsi samamoodi nagu kõik teisedki. Kui nende nähtavus tekitab ühiskonnas ebamugavust, siis ei peaks me peitma vähemusi, vaid küsima iseendalt, miks sallivus ja inimväärikus kellelegi probleemiks on muutunud ning miks mina tunnen end ohustatuna.
Avalik ruum kuulub kõigile. Ka neile, kelle identiteet ei meeldi parajasti kõige valjematele häältele.
Eesti põhiseadus räägib inimõigustest ja vabadustest, rõhutades inimväärikust. Need ei ole väärtused ainult mugavatel aegadel või ainult enamusele. Just keerulistel hetkedel selgub, kas me päriselt usume neisse põhimõtetesse või mitte. Põhiseaduse paragrahv 14 ütleb selgelt, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.
Viljandi juhtum räägib sellest, millises Eestis me elame ja elada tahame: kas sellises, kus erinevus mahub avalikku ruumi ära, või sellises, kus osa inimesi (nagu suures osas eelmisel sajandil) peavad taas varjus olema. Põhiseadus on siin aga ühtselt mõistetav.